Kõige selgemalt
näed oma unistusi
suletud silmil –
pilku on lihtne petta,
kuid hing ei saa eksida.
Piibelehtede
ränkraske ving mu õuel
on salalik relv –
virutab vasarana,
niidab hetkega jalust.
Habras naaditaim
võib surnuks armastada
kõik enda ümber –
seepärast pelgangi su
lämmatavaid embusi.
Tõrjemaagiast
ei saagi olla abi
sääskede vastu,
sest vere ürgne kutse
on loitsudest tugevam.
Pojengiõied
on kui Trooja hobused –
nad smugeldavad
salahilju su tuppa
röögatu sipelgaväe.
Kas sa ei kuule,
et see lehelind laulab
praegu just sulle?
Silmad ekraanis kinni,
elu libiseb mööda.
Muruniiduki
lärmakad tervitused
varahommikul.
Kusagil mürrab trimmer.
Sellest ütlen – suvi on.
Tarest on järel
vaid pehastund palgid ja
määndunud katus,
kanajalal konnasilm.
Kõik muinaslood on surnud.
Kui tõurastada
kõik tõuklevad tõukurid
trotuaaridel,
võiks lõpuks ehk kõnniteel
peluta jalutada.
Tahaksin olla
õitsev jasmiinipõõsas
su akna kõrval.
Hingaksid mind enne und,
kurvastaksid, kui närbun.
Võidupüha sai
rahulikult pidada
vaid sellisel moel,
et panid silmad kinni
ja tropid kõrvadesse.
Hommikutaevas
nõrutab päikesemett
puulatvadele.
Pisut tilgub ka tiiki,
lööb veepinnalt sädemeid.
Kui sul on aastaid
juba piisavalt turjal,
kuid kägu kukub
veel sada kaksteist juurde,
ajab ikka närvi küll!