Uurime nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootuks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!
Kaduviku kaja proovib teieni tuua nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootumaks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa! Kui kesklinna kiiskavatele klaasi-, metalli- ja betoonikuhilatele otsustavalt selg pöörata ja suvalises suunas sammuma hakata, kui mööduda ka magalate ilmetutest paneelkarpidest ja minna üha edasi, märkad peagi, et linnamaastik […]
Kuigi roostes võrkaia või poolpehkinud planguga ümbritsetud tagaaedades ja agulihoovides peitus alati pisut müstilisust, tekkis see salapära paradoksaalsel moel täiesti tavaliste, triviaalsete ja argiste asjade pinnalt. No mis nõiduslikkust peidab endas aianurgas seisev, ammuilma nõgestesse kasvanud kompostihunnik? Või hoovinurgas olev tillukese aknaga pesuköök, mis justkui häbenedes sirelite varju on tõmbunud? Ühele ei saa liiga lähedale
Lugema hakkasin kolmeselt. Sain selle kunsti võrdlemisi kärmelt käppa ning juba üsna pea suutsin – täitsa ise! – telekalehes näpuga järge ajades uurida, milliseid lastesaateid õhtul oodata on. Või kas üldse on. Ka esimesed raamatud lugesin läbi juba aastaid enne kooli. Juhtus aga selline narr lugu, et hoolimata oma lobedast lugemisoskusest pidin tähti õppima ka
Linna igal piirkonnal on oma värv. See ei pruugi ilmtingimata olla visuaalselt aistitav ega konkreetsete füüsikaliste nähtuste põhjustatud domineeriv valguse lainepikkus, vähemalt samavõrra või enamgi on see hoopistükkis metafüüsiline, mentaalne värvus. Subjektiivne toon, mille maalivad meie emotsioonid, kogemused ja mälestused, aga samuti ootused tuleviku suhtes. Minu jaoks on aguli värvis kindlasti killuke kuldset nagu vanaema
Linnad on üsna inimese nägu. Nii, nagu ka inimestele ei meeldi oma kõntsa sees elada, peidab ka linn oma jääkained ja saasta kusagile kaugemale, kus see silma ei riivaks ega hinge mataks. Ja õige ongi – Wellingtoni veisefilee uhkes restoranis ei mekiks pooltki nii hästi, kui süües tuleks sisse hingata kõrval asuvast tapamajast levivat lehka
Kui elad agulis ja juhtud olema selline paras eelteismeline, siis on ilmselge, et sul peab olema onn. Koht, kuhu võõrad pilgud ei ulatuks ning kus saaks koos sõpradega rahus plaanida, mil kombel naaberkvartali kambale kõige jubedamal moel säru teha. Ning kuigi sinu päralt on juba niigi kõik tagahoovid, tühermaad, võssa kasvanud nurgatagused, keldrid ja pööningud,
Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud elajate suhtes on ta viisakalt, ent resoluutselt tõrjuv. Linn on püüdnud loomadest tegelikult kogu oma ajaloo vältel vabaneda ning paistab, et viimaks on see ka enam-vähem korda läinud. Koeri-kasse ja muid pisemaid pudinaid suudab ta veel kuidagi
Agulist kõneldes ei saa kuidagi mööda minna puukuuridest. Olgu need siis ühe- või kahekordsed, uhkemat sorti või pisut räsitud olemisega – kuurid kuuluvad äärelinnahoovidesse sama kindlalt, kui kehvad metafoorid ajaviitekirjanduse juurde. Puukuuride põhiliseks funktsiooniks läbi aegade on olnud küttepuude säilimiseks sobiliku keskkonna hoidmine. Muidugi mitte ainult. Kuurides sai hoida ka tööriistu ja hobitarbeid, jalgrattaid ja
Agul ei püsi koos ainult puukuuride, pesuköökide, aiamaade ega vähehaaval kõdunevate puumajade najal. See on vaid lavakujundus. Kogu sellele kruusatolmusele, luitunud olemisega ja justkui pisut väsinud taustale puhuvad tõelise elu sisse inimesed, kes seal igapäevaselt toimetavad. Need tegelased, väheke veidrad nagu õieti kogu äärelinn, on reeglina kaunis värvikad. Mis on ka loomulik, sest igav ja
Möödaniku hõngu võib agulist õhkuda mitmel moel. Ja mitte ainult romantilise metafoorina, vaid üsna otseselt. Täna räägime peldikutest. Mitte, et hullupööra tahaks, aga ilmsesti peab, sest teema on oluline. Elutegevuse vältimatu osana ei pääse me neist mitte kuidagi üle ega ümber. Vanade puumajade peldikud tuletasid ennast igal sammul meelde kas siis hoovist hoovi manööverdava sibiauto
Kui elad agulis, on sul juba niigi vedanud. Ilma igasuguse kahtluseta on see parim paik, kus pesitseda. Aga iseäranis õnnelik oled siis, kui kusagil kodu läheduses juhtub olema mõni veekogu. Näiteks jõgi. Suvel saad seal lõputult ujumas käia (kui viitsid solgitorudest kaugemale, ülesvoolu lipata), samuti võid hommikuti, just päikesetõusu ajal, kalale minna (kui lepid sellega,
Sõltumata sellest, kas sul on aguliga mingi isiklikum seos või oled juhtunud seal vahel niisama sihitult ringi triivima, oled kindlasti märganud, et osadel vanadel puitmajadel on üks, tavaliselt ristmikupoolne nurk otsekui maha saetud. Ja ehk oled sattunud siis mõtlema, et miks see küll nii on. Kas selleks, et tõuksiga oleks lihtsam kõnniteel kurvi võtta? Või