Valit poeese 09/25

Kullaseid lehti
sügisestel kaskedel
imetlevad kõik,
ent hinnalisem neist on
elusügise hõbe.

* * *
Ussimaarjapäev
ajab siud samblapõue.
Vahel tunnen, et
võiksin ka ise saada
pohlavartega üheks.

* * *
Äädikakärbsed
on himukalt noolimas
sureva suve
viimaseid ihumahlu
justkui aplad vampiirid.

* * *
Mälestuste seas
oleks hädasti tarvis
üht suurpuhastust –
jätaks alles vaid need, mis
hingele rõõmu teevad.

* * *
Ristimiskivi
murenend serval istub
itsitav Kurat,
üks jalg lühem kui teine.
Keegi pole täiuslik.



^{Kui loetu Sind kuidagi puudutas, kutsus esile mõne emotsiooni või äratundmise,
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!}