Seekord võtame vaatluse alla aguli ühistranspordivõrgu, õigemini selle puudumise. Ja peatume põgusalt ka põhjustel, miks hülgevuntsidega lehetoimetajad ei taha enam kenadele naispraktikantidele õppesõitu teha.
Äärelinnas tundsid ennast õdusalt ainult need, kes seal elasid. See oli teistsugune maailm ning muu rahvas hoidis ennast sealt targu eemale. Ja oligi hea, sest ega keegi tahtnud võhivõõraid inimesi oma kirsside lähedusse lasta. Nii ei võtnudki agulielanikud midagi ette, kui linna peal kõneldi lugusid seal elavatest inimsööjatest, elundimaffiast ja peidetud massihaudadest. Need olid kõik toredad lood ja pigem püüdsime me neile mõistlikkuse piires hoogu takka anda. Aguli turvasüsteemides oli elukeskkonna avalikul kuvandil väga oluline – ehk isegi määrav – roll.
Aga äärelinna kui veidrat liminaalset nähtust ei vaadanud valge silmaga mitte ainult teised linnaelanikud, vaid ka bussid. Tegelikult kogu ühistransport. Heal juhul möödus mõni harv kollane Ikarus kusagilt eemalt ja riivamisi, pooleldi justkui külg ees ja püüdlikult silmi mujale pöörates. Ei kõlvanud neile aguli kitsad tänavad, ei tükkinud ükski neist väsinud puitmajade vahele. Nii et kui kohalikul elanikul oli asja kusagile kaugemale, tuli kõigepealt ette võtta üksjagu pikk jalgsimatk lähimasse bussipeatusesse. Sellisesse, kuhu bussid soostusid nina krimpsutamata sõitma.
Ega taksodegagi lihtsam olnud. Haruharva sattus mõni neist tolmustele uulitsatele seiklema. Enamasti selleks, et keegi koju tuua ning siis võimalikult kiiresti kaduda. Tänavalt vaba takso leidmine oli lootusetu. Teoreetiliselt võis ju säärase plafooniga ja kollase Volga lausa koju kohale tellida, aga enamiku jaoks see vaid teoreetiliseks võimaluseks jäigi. Sest selleks oli telefoni vaja. No kellel siis säärane luksus vabalt võtta oli? Telefonikaableid leidus linnaservas veelgi harvemalt kui kahe küüruga kaameleid. Ja neid viimaseid ei leidunud peaaegu üldse.
Kunagi oli meie maja tagant läbi ragistanud rong, aga selleks ajaks, kui mina asjadest midagi teadma hakkasin, oli ka see alla andnud, häbelikult minema hiilinud ning isegi rööpad kaasa pakkinud. Ainult paar roostes semaforiposti ja üksikud liiva seest turritavad liiprid olid veel kunagise hiilguse tunnismärgiks.
Nii et agulielanik ajas enamasti läbi ilma kraanivee, telefoni ja ukse ees peatuva bussita. Aga ühistranspordi puudumine ei muutnud elu sugugi vähem elamisväärseks. Hoopis vastupidi. Kuna bensiinilõhnalised ühendusniidid ääre ja keskuse vahel olid haprad, õieti pea olematud, sundis see välja mõtlema alternatiivseid liikumisviise. Sest lihtsamalt ja väiksema vaevaga tahtsime ju meiegi läbi ajada. Miks peaks üks inimene käima jalgsi koolis? Miks peaks endaga kaasas vedama kaasas tervet majatäit kraami ranitsast ja sussikotist ja joonistusmapist keka riiete ja suuskadeni, kui võiks ka lihtsamalt? Inimene ei ole ju ometi sellisteks kannatusteks loodud. See tundus koledasti ebaõiglasena.
Otsustasime hakata koolis käima koeraga.
Tõenäoliselt tuli idee mõnest polaaruurijate elu käsitlevast dokist. Aga kelgukoerandus ei sobinud kuidagi, sest talv oli ammu läinud ja lume kaasa viinud. See-eest oli Tiit kusagilt leidnud vana lapsevankri karkassi. See oli küll pisut väsinud, kuid täies veeremiskorras. Kallel jällegi oli näärideks saadud Salvo kelk. Need kaks sai omavahel ideaalselt ühitada, kui kasutada selleks natuke traati, mida meie kuuris üsna ohtralt leidus.
Üks nõrk koht plaanil siiski oli – meil ei olnud mitte kusagilt võtta sobilikku koera. Tõsi, meie majas elas Leedi, aga tema parimad aastad jäid vist kusagile Vene-Jaapani sõja aegadesse ja ta ei jaksanud enam korralikult iseendagagi toime tulla. Tiidu bolonkast ei oleks samuti asja saanud, ta oleks meid vedades lihtsalt katki läinud. Kirstuvabriku hoovis oli suur süsimust valvekoer, aga see lonkas ja oli pealegi nii kuri, et isegi sealne öövalvur pidi kogu aeg lihapalle kaasas kandma. Ja sellest hoolimata ei julgenud talle väga lähedale minna.
Õnneks meenus meile Tisleri-Olga. See oli paar tänavat eemal elav proua, kes oli segastel asjaoludel saanud hiljuti suuuure segaverelise koera omanikuks. Segased asjaolud sisaldasid kuidagi tema tütart ja lahutust ja kolimist teise Eestimaa otsa ja nii edasi, tõepoolest segased lood, eks, aga see kõik ei olnud meie jaoks oluline. Et Tisleri-Olga oli hirmvana, nii mingi kuuekümne ligi vist juba, ei saanud ta Kerrist kuidagi jagu ja vaene loom pidi päevade viisi maja taga ketis olema. Jalutamas nad enam ei käinud. Esimesel korral, kui Olga seda proovinud oli, kihutas Kerri üht väga ebaviisakat kassi korrale kutsuma. Vanaproua jaoks tuli see veidi ootamatult, aga et tal oli rihm mitu tiiru ümber randme krutitud, oli ta sunnitud Kerrile järele lohisema. Kui ta kibuvitsahekist jälle välja sai, oli tema punane palitu täitsa ribadeks. Teisel korral oli Kerri ennast Olga käest lahti tõmmanud ja sellise vinega ajama pannud, et leiti alles kolm päeva hiljem linna teisest otsast rihmapidi sirelitesse takerdunult. Tegelikult tal vedas, sest ta oleks vabalt võinud lõpetada varjupaiga gaasiautos.
Tisleri-Olga oli seetõttu väga rõõmus, kui ütlesime, et tahaksime hakata tema koeraga iga päev natuke jalutamas käima. Et vaene loom ja nii. Ja ei, me ei taha selle eest mitte midagi, ausalt.
Et me Kerrile ka vankri sappa plaanime siduda, seda me ülemäära ei rõhutanud.