Elulised tähelepanekud olulistel teemadel, sekka ka olulisi tähelepanekuid elulistel teemadel
Ööd olid endiselt külmad. Maa kahutas ning härmatisega kaetud heinakõrred murdusid autopõhja all, kui vana ja räsitud Land Rover sissesõiduteelt välja keeras ning sihi Nõgivere poole võttis. Lembit ei olnud kindel, et see suund teisest parem oleks, aga pikema tiiru sai siitkaudu küll. Ventilatsiooniavadest õhkus kuuma, kuid hommik autoakna taga oli nii rõske, et seda […]
Armin silmitses ajalehtede vahelt esikupõrandale pudenenud ümbrikku. Treppidest pisut veel loperdav süda tegi plaanivälise uperpalli. Kiri? Temale? See oli nüüd küll üllatus. Kiri jah. Päris kiri. Käsitsi maalitud aadress ja puha. Keegi ei saada tänapäeval enam selliseid kirju. Imelik tõesti. Ja miks? Ta pani lehed kapi peale, asetas portfelli töö juurest toodud kaustadega pingile ja
Mürin kasvas üha valjemaks, muutudes lõpuks juba sedavõrd hulluks, et summutas viis korrust madalamal toimuvad teetööd pea täielikult. „Pane see aken ometi kinni,“ hõikas naine teisest toast. „Siin ei kuule enam oma mõtteid ka!“ Justkui selle kuumaga saaks üldse mingeid mõtteid kusagil tekkida, mõtles Aksel Habakukk tusaselt. Pealegi ei ole see aken, vaid rõduuks. Suvi
Need taksost leitud prillid ei sobinud talle kohe üldse. Vähe sellest, nendega ei olnud võimalik ka mitte midagi näha. Kadri piilus ettevaatlikult üle paksude plastraamide, et veidigi aimu saada, kus ta on. Kuivained. Nojah, vale vahe. Ta puges ettevaatlikult ühest ostukäruga mammist mööda ning oleks riiulist peaaegu paar jahupakki maha tõmmanud. Kus pagana kohas nad
Valdur astus Tasku keskuse Rahva Raamatusse, uhiuus Fiskarsi kirves käes ning näol valdurlik, pisut unelev-heatahtlik ilme. Poe keskel asuvat kassasaart valitsev müüjanna piidles pakendis kirvest, siis Valdurit, siis uuesti kirvest ning süvenes pead vangutades taas oma asjadesse. Poes oli rahulik, peale müüja silmas Valdur vaid üht külastajat, kingitusteleti juures eri suuruses kristallkuule uurivat hiirehallis, ilmetus
Lõikuskuu esimesed päevad olid Sääseveski kandis alati võrdlemisi kuumad ja kuivad vaatamata sellele, mida ilmataat mujal korraldada oli võtnud. Et aga veel mõne nädala eest kallas taevavett üsna ohtralt alla, olid mustikad sel suvel suured ja mahlased nagu rabamaasikad. Tüdruk, vast nii seitse-kaheksa suve vana, mustikavõru suu ümber ja kaks jonnakat patsi eri suundades turritamas,
Salve oli oma ameti üle uhke. Oli ka põhjust. Kogu elu oli ta postivedajana ajalehti ja ajakirju kätte toimetanud, rõõmustanud ootajaid kirjadega armsamalt, linna kolinud lastelt või teises ilma otsas elavatelt sugulastelt. Kogu elu oli ta kirjakastidesse poetanud tuhandete kaupa uhkete väljamaa markidega postkaarte, sünnipäevaõnnitlusi ja uusaastatervitusi. Kogu elu olid inimesed Salvet rõõmsa elevusega oodanud.
Iivo istus juuksuritoolis (kõrvad välja, igalt poolt pisut lühemaks) ja silmitses vastasseinas asuvat pragu. See isepäine, lae äärest algav ning siksakitades allapoole kulgev joon oli täpselt samasugune olnud juba Iivo lapsepõlvest saati. Ei pahtel, krohvimine ega uued värvikihid suutnud seda olematuks muuta, parimal juhul vaid ivakeseks ajaks peita. On asju, mis on muutumatud, tõdes Iivo.
Rahutu ärevus oli Valmari rinnus pakitsenud juba mõnda aega. Iga päevaga üha enam ja enam valdas teda tunne, et midagi head, ehk koguni suurepärast on õige pea juhtumas. Vahel ju lihtsalt on nii, et aimad selliseid asju ette. Iseäranis, kui juhtud olema nii tundlik ja poeetiline persoon nagu Valmar. Ainult et mis see hea olla
Läbi hõreda laudseina vilisev vilu tuul sundis Einarit hõlmu koomale vedima. Jope, kunagi leheroheline, oli oma värvilisemad päevad ammuilma minevikku jätnud. Nüüdseks oli see määrdunud ja võidunud nagu Einar isegi, ebamäärast pruunikat tooni ja niisama viledaks kulunud, kui bussiootepaviljoni poolpehkinud seinad. Sinine silt, millelt tuuled ja vihmad peatuse nime unustusse olid pühkinud, kriiksus kaeblikult roostes