Valit poeese 08/25

Taas lendavad pead,
genotsiid kogub tuure.
Räige massimõrv.
Surmakarjed. Taparõõm.
Hõissaa, käes on lõikuskuu!

* * *
Kass näitab sulle
ilmaolusid ikka
kõige täpsemalt –
kui vurrud on kõrbenud,
on väljas üsna palav.

* * *
On kiilide tants
kui ülemlaul elule
jõekääru rüpes.
Konn tantsust suurt ei pea, ent
seda kärmemalt käib keel.

* * *
Kiili hoogne lend –
vaid hõbevälgatused
tiigivee kohal.
Oh, saaks minagi tiivad,
koos võiksime tantsida.

* * *
Taas pean ma tõusma,
taas pean üksi rändama
kõledas taevas.
Luider, kahvatu päike –
ei, pigem keskpäevakuu.

* * *
Sa küll näitasid,
kuidas peaksin voltima
graatsilist kurge,
ent mu sõrmede vahelt
sünnib vaid koletisi.

* * *
Kutsika kombel
ma mõnuledes lesin
su kohalolu
vaikiv-leebes soojuses.
Jah, unelmad on õelad.

* * *
Kui kõuepilved
varjutavad Päikese
pea ikka meeles –
seis pole veel nii halb,
et ei saaks minna hullemaks.

* * *
Sügis on paistmas –
udujoomed järveveel
kastesel õhtul
ning tirtsudel on saedki
juba käima tõmmatud.

* * *
Ole nüüd tasa!
Näed, pardid ju magavad,
ehk näevad undki.
Raskest päevast väsind, pead
tiiva alla peidetud.


^{Kui loetu Sind kuidagi puudutas, kutsus esile mõne emotsiooni või äratundmise,
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!}