Kullaseid lehti
sügisestel kaskedel
imetlevad kõik,
ent hinnalisem neist on
elusügise hõbe.
Ussimaarjapäev
ajab siud samblapõue.
Vahel tunnen, et
võiksin ka ise saada
pohlavartega üheks.
Äädikakärbsed
on himukalt noolimas
sureva suve
viimaseid ihumahlu
justkui aplad vampiirid.
Mälestuste seas
oleks hädasti tarvis
üht suurpuhastust –
jätaks alles vaid need, mis
hingele rõõmu teevad.
Ristimiskivi
murenend serval istub
itsitav Kurat,
üks jalg lühem kui teine.
Keegi pole täiuslik.