~ 2487 sõna
Rahutu ärevus oli Valmari rinnus pakitsenud juba mõnda aega. Iga päevaga üha enam ja enam valdas teda tunne, et midagi head, ehk koguni suurepärast on õige pea juhtumas. Vahel ju lihtsalt on nii, et aimad selliseid asju ette. Iseäranis, kui juhtud olema nii tundlik ja poeetiline persoon nagu Valmar. Ainult et mis see hea olla võiks? Tal ei olnud vähimatki aimu.
Ootusärevus ja püsitu pakitsus tema rinnas aina kasvas, kuni neljanda päeva lõunaks oli see muutunud nii võitmatuks kiheluseks, et kauem ei olnud võimalik vastu pidada. Ta läks vannituppa, astus peegli ette ja lõi hommikumantli hõlmad laiali. Ning jahmus.
Peegli-Valmari kõhetukahvatul rinnal laiutas suur punane laik, mille keskel troonis pirakas punn nagu kolmas rinnanibu.
Oi, taevake, mõtles ta, ma olen kusagilt puugi saanud. Oli seda õnnetust nüüd vaja.