Eemalt hakkas paistma katusealune, mis mõned aastad tagasi üleöö metsaraja kõrvale kerkis nagu mingi veider seen. See oli üks neist ruudukujulistest, bituumensindlitest katusega freespalkidest varjualustest, kus sees paksudest plankudest laud ja pingid. RMK ikka istutab neid pisikesi paviljone siia-sinna ja minu meelest on see neist kena.
Tavaliselt oli see varjualune, millest ma olin aastate jooksul sadu kordi möödunud, tühi. Siin läheduses lihtsalt ei olnud miskit sellist, mis siia kedagi meelitanud oleks. Ei olnud siin lõkkekohta, ei grillivõimalust. Lihtsalt katusealune, kus vihma korral varju leida, ei muud.
Ent täna mööda oma metsarada selle poole sammudes paistis juba eemalt, et varjualune on hõivatud. Lähemale jõudes nägin, et seal istub üks ilmselt nooremapoolne meesterahvas. Ta oli seljaga minu poole, hoidis justkui pisut kössi või kõverasse ning tegeles intensiivselt mingi kummalise tegevusega, mille sügavam sisu mulle nii kaugelt hämaraks jäi. Tema parem käsi tundus aktiivselt liikuvat kas üles-alla või külgsuunas, aga kuna käsi oli süles, siis ainult õlavarre liikumise põhjal ei saanud sellest õieti aru. Igatahes oli liikumine korrapärane ja rütmiline, otsekui vahustaks ta vispliga mune või lööks koort vahule. Mida imet peaks keegi keset metsa küll vahukoorega tegema, mõtlesin. See tundus pisut pentsik.
Et ilm oli soe, koguni palavavõitu, ei pannud ma imeks, et mees oli palja ülakehaga. Esiotsa arvasin, et ta kannab äärmiselt kirjut ja kirevat särki, aga lähemale jõudes sain aru, et tema torso oli üleni tätoveeringutega kaetud. Koguni sedavõrd, et eemalt vaadates ei hakanud silma ühtegi katmata lapikest. Juuksed olid roheliseks värvitud, vähemalt need, mis veel peas olid. Külgedelt oli ta täiesti kiilas. Paistis kangesti sedamoodi, et tegemist on punkariga. Sellisega, kes on samuti otsustanud korraks aja maha võtta. Isegi punk ei jaksa kogu aeg harja püsti hoida.
Mul ei ole punkide vastu mitte midagi, enamjaolt on nad puha toredad inimesed. Ei vaata ma viltu ka tätoveeringutele, harjadele, haaknõeltele ega kettidele. Minus ei tekitanudki elevust mitte see, milline ta välja nägi, vaid hoopistükkis see, millega see rohelise ja longus harjaga punk seal varjualuses nii keskendunult tegeles. Sest ta oli oma keskendunud tegutsemisega nii hõivatud, et ei märganud mitte midagi enda ümber.
Tundsin, et olin tahtmatult sammu aeglustanud, koguni hingamine oli muutunud aeglasemaks ja pinnapealsemaks. Astusin ettevaatlikult edasi, püüdes vältida vähimatki krõpsu, mis teda ehmatada oleks võinud. Eneselegi ootamatult tundsin, otsekui luuraksin mingit kartlikku ja eksootilist looma.
Üsna pea jõudsin varjualusega kohakuti. Punk ei märganud mind ikka veel, endiselt liikus ta käsi rütmiliselt ja jätkuvalt ei taibanud ma, mida kuradit ta seal teeb.
Aga siis ma nägin.
Pungi ees olevale toekatest plankudest lauale olid seatud pakk kohviubadega, suur veepudel, gaasipriimus, kohvitass ning kuju ja värvide järgi otsustades ehtne Bialetti mokakann. Kohvitass, muide, ei olnud mingi suvaline maotu matkakruus, vaid väike ja elegantne portselantass. Ja veel koos alustassiga! Tüüp ise jahvatas ilusa punase käsiveskiga, mis ta sülle toetus, kohviube. Nüüd tundsin ka mina juba selgesti kohvilõhna. Mees oli protsessile sedavõrd pühendunud, et ei märganud mind ka siis, kui temast möödusin.
Jah, mõtlesin, mõni inimene ikka kohe oskab! Pakkida seljakotti kogu vajalik kraam, et saaks kasvõi kusagil pärapõrgus tõelist mokakohvi nautida – see juba on midagi! Tõeline aeg iseendale. Miks peakski leppima tanklalurriga, kui võid endale lubada värskelt jahvatatud ubadest valmistatud kanget ja aromaatset mokat? Sellised väikesed rõõmud ei ole ju sugugi kättesaamatud isegi metsas, kui ainult veidi tahta. Jah, tõeline aeg iseendale.
Tundsin isegi pisut kadedust, kui varjualuse selja taha olin jätnud ja edasi kõndisin. Paistab, et mul on siiski veel palju õppida.
(Elva, august 2025)