~ 775 sõna
Olin oma jalutuskäigul jõudnud sinna, kus kergliiklustee heidab ahistava asfaltkatte kõrvale ning muutub kergendatult ohates okaste ja lehepuruga kaetud pehmeks jalgrajaks. Võimsad männid, mis kahel pool teed taevast toetasid, mühasid tervituslaulu ja ma tundsin, kuidas hingamine iseenesest rahulikumaks ja sügavamaks muutus. Jah, sellised vaiksed jalutuskäigud, selline ainult iseendale pühendatud aeg on hindamatu. Väga paljud inimesed jooksevad omadega puntrasse ainult seetõttu, et nad ei oska kuidagi aega maha võtta, et nad ei õpi kunagi korralikult molutama. Ja ometi on see oskus nii oluline. Minul on molutamine aga väga hästi käpas ning pisut tunnen seepärast enda üle uhkustki. Ega see metsas tilbendaminegi ju muud ole.
Eemalt hakkas paistma katusealune, mis mõned aastad tagasi üleöö metsaraja kõrvale kerkis nagu mingi veider seen. See oli üks neist ruudukujulistest, bituumensindlitest katusega freespalkidest varjualustest, kus sees paksudest plankudest laud ja pingid. RMK ikka istutab neid pisikesi paviljone siia-sinna ja minu meelest on see neist kena.
Tavaliselt oli see varjualune, millest ma olin aastate jooksul sadu kordi möödunud, tühi. Siin läheduses lihtsalt ei olnud miskit sellist, mis siia kedagi meelitanud oleks. Ei olnud siin lõkkekohta, ei grillivõimalust. Lihtsalt katusealune, kus vihma korral varju leida, ei muud.