Kaduviku kaja 18

Inimloom on läbi aegade ihaldanud ikka ilmvõimatuid asju – igavest elu või lotovõitu või kõigi mugavustega korterit Õismäel – aga neist asjust me täna ei räägi. Täna kõneleme hoopistükkis ühest muudvärki unistusest – sellisest, mis alles üsna hiljaaegu oli hulga kättesaamatum kui märja asfaldi värvi null kaheksa. Täna kõneleme telefonist.

Ei, kindlasti mitte sellest lutsukivina libedast ristkülikust, mis praegu kõigi taskuid punnitab, vaid ikka päris telefonist. Sellisest, millel oli kolakas eboniidist toru, spiraaljuhe ning puuteekraani asemel aukudega ketas. Ja mida enamjagu nõukogude inimestest võis paraku näha ainult unes. Või siis Rein Areni laual telelavastuses „Kolm rubiini”.

Jah, oli selline kummaline aeg, mil telefonist unistati koguni nii kirgliselt, et selle hankimiseks oldi valmis ümbrikus ja laua alt edasi andma päris suuri summasid. Vahel see aitas, vahel mitte. Sest seal, kuhu kaablid ikka kuidagi ei ulatu, ei olnud ka kõige paksemast ümbrikust suurt abi.

Ja äärelinna need kaablid loomulikult ei ulatunud. Nii olidki agulimajakesed enamjaolt telefonitud. Vajalikud traadid suudeti suure hädaga venitada vaid väga väheste väljavalitute kodudeni. Enamasti olid nendeks kõrgklassi esindajad – torumehed, poejuhatajad, automaalrid ja arstid. Sekka ka mõni direktor või varustaja.

Aga nn “tehniliste võimaluste” puudumisest hoolimata ei saanud aguli avalik ruum siiski päris ilma kõnetraadita hakkama. Sest vahel oli ka servarahval rutusti kiirabi või miilitsat tarvis. Või pritsumehi, kui Anton pensipäeval köögilauale jälle väikese lõkke juhtus tegema.

Nii tekkisid poe juurde viimaks kaks maksulist telefoni, mida taksofonideks hüüti. Üks säärane pandi ka bussipeatuse ligi. See oli juba enneolematu areng.