~ 1481 sõna
Teine veidrus on mul veel – mulle meeldib hommikuti jooksmas käia. Või mis ta nüüd meeldib, aga alguses oli seda nagu vaja ja mõnda aega hiljem, kui harjumuse-uss juba sisse puges, oli kuidagi kummaline minemata jätta. Ja no nii see komme mulle külge hakkaski. Ja edasi muutus asi juba põhimõtteliseks.
Kord juhtus nii, et asjatoimetused viisid mu Haapsalu linnakesse, kust järgmisel päeval Hiiumaale edasi pidin rändama. Kuigi kodust eemal, ei tähendanud see ometi, et ma igahommikusest jooksutiirust loobuma nõustuksin. Kindlasti mitte. Asi on ju põhimõttes, eks. Ja pealegi on võõrastes kohtades alati palju põnevam ringi paterdada. Kõik aiad ja hekid on ju veel tundmata, teekonarused teadmata ning tavaliselt ei ole õrnemat aimugi, kummale poole oleks teede hargnemiskohalt targem suunduda. Võõras kohas ei või iial teada, mis järgmise nurga taga ootamas on, mis asub teisel pool seda silda või kas räämas agulihoovidest ei või ootamatult välja karata mõni hatune peni, et laksuvad kihvad mööduja tagapalgeisse vajutada. Jah, tundmatutes kohtades jooksmine annab peale kopsude väljalõõtsutamise rõõmu alati ka tilgakese adrenaliini.