Teine veidrus on mul veel – mulle meeldib hommikuti jooksmas käia. Või mis ta nüüd meeldib, aga alguses oli seda nagu vaja ja mõnda aega hiljem, kui harjumuse-uss juba sisse puges, oli kuidagi kummaline minemata jätta. Ja no nii see komme mulle külge hakkaski. Ja edasi muutus asi juba põhimõtteliseks.
Kord juhtus nii, et asjatoimetused viisid mu Haapsalu linnakesse, kust järgmisel päeval Hiiumaale edasi pidin rändama. Kuigi kodust eemal, ei tähendanud see ometi, et ma igahommikusest jooksutiirust loobuma nõustuksin. Kindlasti mitte. Asi on ju põhimõttes, eks. Ja pealegi on võõrastes kohtades alati palju põnevam ringi paterdada. Kõik aiad ja hekid on ju veel tundmata, teekonarused teadmata ning tavaliselt ei ole õrnemat aimugi, kummale poole oleks teede hargnemiskohalt targem suunduda. Võõras kohas ei või iial teada, mis järgmise nurga taga ootamas on, mis asub teisel pool seda silda või kas räämas agulihoovidest ei või ootamatult välja karata mõni hatune peni, et laksuvad kihvad mööduja tagapalgeisse vajutada. Jah, tundmatutes kohtades jooksmine annab peale kopsude väljalõõtsutamise rõõmu alati ka tilgakese adrenaliini.
Tol augustilõpu-hommikul, kui linnaservas asuva ööbimispaiga ukse enda järel sulgesin ja tänavale astusin, oli veel üsna hämar. Ilm oli kaunikesti niiske ning linnakesel lasus paks udulinik. Kell võis olla vast poole kuue kandis, kui jugapuuheki varjust tänavale keerasin ja vaikset sörki tiksuma hakkasin. Heltermaa praamini oli piisavalt aega ja kiiret mul ei olnud. No nii kümnekildise tiiru teen vast ikka, arvasin ise. Mõnus algus ees ootavale päevale.
Kilomeetri või poolteist jooksin mööda äärelinna kõnniteid, mis kohati lagunenud ning siin-seal puujuurte poolt üles punnitatud. Siis märkasin, et veidi maad eemal pöörab tänavalt maha üsna paljulubav jalgrada ja viib kusagile võserikku. Paistis olevat mingit sorti üldkasutatav teekene. Keerasingi asfaldi pealt sellele rajale ja lootsin, et kellegi hoovi ei satu. Õnneks seda ei juhtunud. Peagi lippasin mööda võrkaiaga piiratud koertepargist, sellest veidi edasi muutus tee pisut laiemaks ja seda ääristav võsa tihedamaks. Kahel pool kasvavate puude oksad olid pea kohal kokku põimunud, see sumeda roheka hämarusega täidetud tunnel oli üks muinasjutulisemaid kohti, kus ma oma hommikusörki olin teinud. Siia-sinna käänduvad metsarajad üle tee silkavate oravate ja mõne uudishimuliku rebasega kusagilt piilumas – just sellised teed on jooksmiseks alati kõige mõnusamad. Ma peaaegu et ruigasin rahulolust. Mõttes mõistagi.
Aga kauaks seda maagilist tunnelit ei jagunud. Juba mõnesaja meetri pärast muutus tee nii laiaks, et oksad pea kohal enam kokku ei ulatunud ning aohahetus pääses jalgealust valgustama. Nüüd oli jooksurada juba üsna tavalise kergliiklustee mõõtu, kuid asfaldi asemel kattis seda korralikult kinni tallatud peen kruus. Lausa lust oli mööda seda joosta. Ja milline õhk! Fantastiline!
Koos tee laienemisega kadusid ka pöörded ja käänakud. Rada kulges nüüd otsejoones edasi. Mul ei olnud endiselt halli aimugi, kuhu see mind viia plaanib. Aga teadmatus lisas hommikusse ainult põnevust. Otsustasin, et jooksen raja lõpuni ning vaatan, kuhu välja jõuan. Kuigi pikad sellised teed tavaliselt ju ei ole (kahjuks!) ja mulle sobiks täiesti nii umbes kolm-neli kilomeetrit veel joosta, enne kui tagasi pööran. Ei oleks ka lugu, kui viis. Või kuus. Ega siiakanti ju enam niipea satu. Ja tulist kiiret veel ei ole ka.
Tee muudkui läks. Ikka sirgjoones, ikka aiva edasi. Väljas oli päris valgeks läinud, silm seletas juba ka teed ületavaid tigusid. Veel veidi aega tagasi andsid nende olemasolust tunnistust ainult aeg-ajalt jala alt kostuvad teravad krõksatused. Vaatasin kella, et tagasi pöördumisega mitte liiga hilja peale jääda. Olin mööda seda sirget jooksnud juba oma kolm kilti, aga see ei näidanud veel mingeid lõppemise ega muutumise märke, vaid kulges endiselt otsejoones. Kui kaugele, oli võimatu öelda, sest udu ei võimaldanud mõnekümnest meetrist kaugemale näha.
Neli kilomeetrit sai täis. Siis viis. Kui pikk see sirge ometi olla sai?
Sedamööda, kuidas udusalli sisse mähkunud maastik ennast piskuhaaval nähtavale keris, paistis, et tee ei jõuagi mitte kunagi kusagile. Nüüd ootasin juba iga sammuga, et järgmiseks ilmub udust nähtavale võsamüür või kraav, mis näitaks, et rada lõpuks ometi kuskile pöörab või mõne teise teega kokku jookseb, aga ei. See viis väga kangekaelselt ja väga sirgjoones aina edasi.
Kuus kilomeetrit. Aeg aina läks.
Võimalik, et ma päris raja lõppu ei jõuagi joosta, mõtlesin. Praamist maha jääda ju ka ei tahaks. Aga isegi kui ma ajapuudusel t e r v e t rada läbi joosta ei jõua, arutasin järgmiseks, siis jooksen vähemalt selle sirge lõigu lõpuni. Jah, otsustasin, nii ma teengi – esimese kurvi juures, mitte varem, pööran otsa ringi. Saagu mis saab, aga enne ma tagasi ei pööra. Nii nõrk ma ometi ka ei ole.
Kuus ja pool kilomeetrit ühtlaselt sirget teed sai täis. Ei ainsamatki märki ühestki kurvist. Jonnaka järjekindlusega läks tee otsejoones ikka edasi ja edasi. Aeg hakkas tasahaaval üha kõvemini pitsitama. Loobuda ka ei saanud, olin ju endale siiski lubaduse andnud. Põhimõtted maksavad ka midagi.
Seitse kilomeetrit. Mitte mingit muutust. Tee kulges endiselt noolsirgelt kaugusesse. Ma ei kavatsenud veel püssi põõsasse visata. Asi muutus tõepoolest juba isiklikuks. Tõstsin tempot ja pressisin edasi. Pagana pihta, millalgi peab ju mõni kurv või käänak ometi tulema!
Seitse ja pool kilomeetrit sirget teed oli selja taha jäänud. Aeg surus nüüd juba väga kõvasti peale, tõepoolest oleks olnud tagumine aeg ringi pöörata, aga see sindrima sirge ei lõppenud ega lõppenud. Kui ma kohe otsa ringi ei keera, jään praamist lootusetult maha, mõtlesin. Numbrid kellal kippusid siiruviiruliseks muutunud pilgu ees ringi tantsima ja ma ei saanud eriti sotti, mida need näitavad, aga vähe see olla ei saanud. Ei, maksku mis maksab, aga ma pean selle sirge lõpuni jooksma. Ma ei suudaks iseennast enam mitte kunagi tõsiselt võtta, kui alla annaksin. Püüdsin veelgi rohkem auru juurde panna ja litsusin edasi, kuigi teadsin, et ei suuda nii elavat tuld enam eriti kaua katla all hoida.
Kaheksa kilomeetrit. Tundsin, et sama tempoga jätkates hingeldan oma viimsedki kopsuriismed sinnasamasse rajale.
Udu oli viimaks peaaegu hajunud. Kui ma virvendava pilgu maapinnalt lahti suutsin rebida, nägin lootusetut pilti – sirge tee jätkus endiselt nii kaugele, kui näha võis. Mitte ühtegi kurvi ei hakanud silma, ei ühtki käänakut, mis võimaldaks oma lubadusele truuks jäädes ümber pöörata ja tagasiteele asuda.
See lõpmatusse kulgev noolsirge tee viis vist tõesti otsesõnu lõpmatusse.
Ja siis ma taipasin, mis nõidusega mul tegemist on. Sest võta või jäta, aga ükski tee maailmas, mitte ükski peale ühe, ei saa kulgeda nii pikalt nii sirgjoones. Mitte ükski peale raudtee. Kurat ja põrgu! Ma olin terve aja lipanud mööda vana raudteetammi ja naiivselt oodanud, millal see otsa saab!
Taipasin, et kui oma põhimõtetele ja endale antud lubadusele kindlaks jääksin, lõpetaksin oma jooksu alles Riisiperes. Jah, ma küll näeksin, kuhu see imeline jooksurada, mis nii paljutõotava ja müstilise rohelise tunneliga algas, mind lõpuks välja viiks, kuid Hiiumaa praamist jääksin otse loomulikult maha. Ja kõigist järgmistest samuti. Aga oleks ju tobe lasta piletil lihtsalt raisku minna. Mitte et see nüüd väga kallis oleks, aga siiski.
Näis tõesti sedamoodi, et mul on mõistlikum sel korral alla anda ning vastu kõiki mõeldavaid põhimõtteid siiski ots ringi keerata. Nii ma raske südamega tegingi.
Olin löödud. Mind ei lohutanud eriti isegi see, et ma siiski õigeks ajaks sadamasse jõudsin. Ja et kokku sain sel hommikul saagiks kakskümmend neli jooksukilomeetrit, sellest arvestatav osa niisuguse tempoga, mis igal muul ajal mind uhkusega oleks täitnud. Mu rõõmu varjutas taipamine, mis jõudis lõplikult kohale alles veidi aega hiljem.
Mõistsin, et see hommik pani mu printsipiaalsusele külge üsna konkreetse hinnasildi. Nüüd tean täpselt, kui palju mu põhimõtted väärt on. Tuleb välja, et need on praamipiletistki odavamad.
(Elva, september 2025)