~ 555 sõna
Igal sügisel, kui tuuled üha vilumalt vilistama hakkasid ja pargis puud juba üsna hõredaks jäid, võis tihtilugu näha, kuidas Saamuel keskturult sihvkakotte ja rasvapakke koju tarib.
„Küll see Saamuel on ikka tubli mees!“ õhkasid mutikesed turul. „Kesse enam tänapäe viitsib linnukeste pärast muret tunda!“
Saamuel, näe, viitsis. Ja ei teinud ta seda ju sugugi sellepärast, et mutikeste heakskiitu ära teenida. Ta õieti ei märganudki, mida mutikesed kõnelda olid võtnud.
Saamuel toitis linnukesi, sest teisiti ta lihtsalt ei saanud.
Tema teise korruse korteri rõdu oli moodsasti kinni ehitatud nagu kõigil selles viiekordses paneelmajas. Rõduklaasid ei olnud teab mis uhked, aga pidasid pisut ikka sooja, nii et seina äärde põrandale laotud moosipurgid päris ära ei külmand. Ja ei läind naljalt jäässe ka veekauss, mille Saamuel tihastele ja teistele sulelistele paika oli sättinud. Sest kust nad talvekülmaga seda vett ikka saavad. Ja otse akna juurde seinale oli Saamuel kinnitanud kaks väikest söögimajakest, mis ta ise keldris vineeritükkidest kokku oli löönud. Ei olnud need majakesed küll nii peened, kui poe omad, aga asja ajasid ära.
Tavaliselt, kui Saamuel söögimajad hoolikalt ära oli täitnud, tegi ta rõduaknakese lahti, et linnud söömale pääseksid ning läks ise tuppa tagasi. Nii istuski ta köögilaua taga, jõi kuuma teed, parematel päevadel kastis tee sisse küpsiseid ja ootas, millal linnukesed rõdule maiustama tulevad.
Üsna pea sättisid ennast köögilauale sisse ka Saamueli kaks kassikest. Siis istusid nad kolmekesi, vaatasid läbi akna rõdule ja ootasid. See oli nende igaõhtune rutiin, ükski neist kolmest ei oleks millegi vastu vahetama soostunud.