Nõiad ja luuad
Blocksbergil tantsu löömas –
on Walpurgi öö.
Töörahva solidaarsus
paistab neilegi püha.
Metsaalune
on täis koltunud lehti.
Sügise tunne.
Ent kuhu jäi siis suvi?
Mööduski märkamatult?
Aastad mööduvad,
üha rutem ja rutem
vilksatavad kuud.
Ent päevad on lõputud.
Päevad, mil sind ei ole.
Kõik teed ju võivad
Rooma viia, miks mitte.
Ma ei vaidlegi.
Kuid vaid üks neist läeb enne
mu kodutalust läbi.
Metsas käib lahing:
kostab rähnivalanguid
ja käod kukuvad.
Jätkuks meilgi tarkust vaid
laululahinguid lüüa!
Lumi? Kas tõesti?
Kenal maikuuhommikul?
Saab see nii olla?
Ehk hoopis toomehelbed?
Peaks ju kevad olema?
Ööulmad täis on
toomingate hõrku hõngu.
Kus on kõik ilmsi?
Need kodukoha toomed,
mu toomepuud ja sina…
Täiskuuvalguses
miilavad toomeõied
tähina taevas,
juhatavad sulle teed
koidupäikese poole!
Päikesekiired
poevad kardina vahelt
salaja tuppa –
kõditavad mu põske,
mängivad ripsmetega.
Kas mäletad neid
siredaid mände, juustes
päikesekillud?
Seda, kuis nad piilusid
meid samblal pikutamas?
Võilill mu aias
on päikesest tugevam –
ise tilluke,
kuid särab erkkollaselt
ka pilvistel päevadel.
Seal maanteekraavis,
kuhu sa mu viskasid,
tutvusin ühe
sipelgaga – rääkisin
talle sinust ainult head.
Need hommikused
pannkoogid kuldse meega
ei lähe meelest.
Emps, sa oled endiselt
igas mu mälestuses!
Sellel kevadel
võime tuulevaikusest
vaid unistada.
Aga las ta puhuda –
viib läppund mõtted ära.
Libarebaseid
kohtad vaid Hommikumaa
tondilugudes,
kuid libainimesi
jätkub igale poole.
Petlikud on need
kevadised ilmad meil,
ainult lubavad.
Igaks juhuks peaks ostma
rohkem pabersalvrätte.
Remmelgasalu
rõkkab ööbikulaulust
veel kesk päevagi –
on ju öelda nii palju,
et kevadöö jääb napiks.
Ussiroaks saanud,
siiski seisab veel vapralt
see kuivanud kuusk.
Kui monument elule
keeldub ta alla andmast.
Täna hommikul
saatis mind jooksuringil
üks reinuvader.
Temal tuli parem aeg –
ikkagi nelivedu!
Õitsemisvõistlus
on täie hooga käimas,
kes tuleb võitjaks?
Eks ikka karjapoiss, kes
kallimale pärja teeb!
Kastaniküünlad,
nende õrn-ihmjad leegid
öös hubisemas –
seesugust valgusreostust
tervitan ma rõõmuga!
Aovalgel tuli
üks pontsakas mesimumm
hommikulauda.
Pakkusin talle kohvi,
tänasin nõelravi eest.
Vaid viivu kestab
sireliõite lummus –
alles nad tulid,
kuid juba peagi läinud.
Koos nendega ka suvi…
Ainuke õige
Saaremaa valss on hoopis
ööbikute laul
Maasi maalinna taga
vanas toomingavõsas.
Saksamaal on nii
karm öörahuseadus, et
ööbikutest on
saand laulupagulased
Elva männimetsades.
Rapsiväljade
mürkkollane hingeõhk
lämmatab ilma.
See olfaktoorne terror
ei lõpe vist niipeagi.
Kord mühas siin hiis.
Ent siis tulid saed, tuli
asfaldilaotur.
Nüüd ohverdame kiirteel
asfaldijumalale.