Taas lendavad pead,
genotsiid kogub tuure.
Räige massimõrv.
Surmakarjed. Taparõõm.
Hõissaa, käes on lõikuskuu!
Kass näitab sulle
ilmaolusid ikka
kõige täpsemalt –
kui vurrud on kõrbenud,
on väljas üsna palav.
On kiilide tants
kui ülemlaul elule
jõekääru rüpes.
Konn tantsust suurt ei pea, ent
seda kärmemalt käib keel.
Kiili hoogne lend –
vaid hõbevälgatused
tiigivee kohal.
Oh, saaks minagi tiivad,
koos võiksime tantsida.
Taas pean ma tõusma,
taas pean üksi rändama
kõledas taevas.
Luider, kahvatu päike –
ei, pigem keskpäevakuu.
Sa küll näitasid,
kuidas peaksin voltima
graatsilist kurge,
ent mu sõrmede vahelt
sünnib vaid koletisi.
Kutsika kombel
ma mõnuledes lesin
su kohalolu
vaikiv-leebes soojuses.
Jah, unelmad on õelad.
Kui kõuepilved
varjutavad Päikese
pea ikka meeles –
seis pole veel nii halb,
et ei saaks minna hullemaks.
Sügis on paistmas –
udujoomed järveveel
kastesel õhtul
ning tirtsudel on saedki
juba käima tõmmatud.
Ole nüüd tasa!
Näed, pardid ju magavad,
ehk näevad undki.
Raskest päevast väsind, pead
tiiva alla peidetud.