„Pane see aken ometi kinni,“ hõikas naine teisest toast. „Siin ei kuule enam oma mõtteid ka!“
Justkui selle kuumaga saaks üldse mingeid mõtteid kusagil tekkida, mõtles Aksel Habakukk tusaselt. Pealegi ei ole see aken, vaid rõduuks. Suvi oli tõepoolest lämbe ja õhku jäi kogu aeg natuke puudu. Kuumavirvendus muutis aknast paistva vaate deliirseks nägemuseks. Ja toas ei olnud sugugi parem. Ammu oleks tulnud konditsioneer üles sättida, aga see neetud korteriühistu…
Aksel pani raamatu käest ja ajas end ohates tugitoolist püsti. Tegelikult oli naisel ju õigus, ega selle lärmi sees saanud õieti lugedagi.
Rõduukseni oli vaid kaks sammu, Mustamäe tüüpkorterid ei saa erilise avarusega just kiidelda, aga isegi selle kahe lühikese sammu jooksul jõudis väljast kostev veider mürin tuntavalt valjeneda. Mis asi see ometi nüüd lahti on? Asfaldilaoturit, teerullide kolinat ega meeste hõikeid ei olnud enam üldse kuulda. Imelik, pisut ebaühtlane müra üha tugevnes.
Aksel sulges rõduukse ja kohendas kardinaid. Ukseklaasid tinisesid vaikselt, lisades üldisesse fooni kõrgemaid sagedusi. No täiesti võimatu! Kus see ühistu nüüd on?