Tegelikult on selle pentsiku arhitektuurilise lahenduse põhjus üsna lihtne. Nendes veidrates, lõigatud nurkades olid uksed. Ja nende uste taga peitsid ennast pisikesed poekesed. Sest ajal, kui agulimajad ehitati, ei olnud kellelgi mõttes ehitada midagi nii võigast ja monstroosset nagu kaubanduskeskus. Ühe hüpersuper megakoleduse asemel oli agulis terve pinutäis pisikesi armsaid poekesi, nii et piki tänavat jalutades möödusid nii kalapoest, lihapoest, saiapoest, kingsepaärist, juuksurist ja lauanõude laenutusest. Tänav ise oligi kaubanduskeskus. Mida enamat veel tahta? See oli aeg, kui poepidaja tundis iga klienti ning pagariärist läbi astudes ei olnud sugugi kohatu küsida: “Kuule, Malle, ega sa mu naist pole täna näinud?”
Ühe nurga peal oli näiteks leiva-saiapood. Kui teadsid õiget aega, millal leivakombinaadi auto tuli, võisid täitsa värske saia otsa sattuda. Vastasnurgal oli aga hoopis piimapood. Vahel võis sealt ka juustu leida. Või kohupiima.
Kindlasti oli olemas ka kalapood. Enamasti ei olnud sealt peale punaste silmadega räimede suurt midagi võtta, aga kui su kass juhtus jälle jooksus olema, teadsid alati, kust teda otsida. Ja oli kulinaaria, kus müüdi valmis segatud salateid ja muud sellist manti. Oli lihapood, kus liha oli küll ainult poe nimes ning letil poseeris tavaliselt vaid mõni üksik siniseks tõmbunud kana, vahel ka keeduvorstijupp. Sardelle oli pea alati, aga viinereid millegipärast mitte. Kondiitriärist võis leida aleksandrikooke ja kartulikooke (neid rummiga, tead küll) ja vaarakuid. Torte sai ka, kui õigel ajal peale juhtusid. Tihtipeale olid need paksu võikreemiga, biskviidivahe ploomipovidlot täis. Kui vedas, oli mõni pähkel ka peale eksinud.
Aga ega poed ei olnud ainsad, mis ilma nurgata nurkade taga peitusid. Igasugu teenuseid osutati neis väikestes ärides samuti. Oli kingsepp. Ja oli juuksur. Ja siis selline iselaadne käitis nagu kirjutusmasinate parandus. Ma küll ei tea, et meie kandis kellelgi kirjutusmasin oleks olnud, aga kui oleks olnud plaan see soetada, siis oli ju hea teada, et parandustöökoda kohe jalutuskäigu kaugusel.
Veel sai neist tillukestest äridest kätte kõik viimase aja olulisemad uudised, eriti need, mis naabruskonda puudutasid. Selleks ajaks, kui olid tänava ühest otsast teise jõudnud ja kõik poekesed läbi käinud, oli pilt maailmast jälle terviklik ja selge. Ilma igasuguse skrollimiseta. Võiks öelda, et ilma nurgata nurkade taga peitusid peale kohaliku ostumeka veel ka sotsiaalmeedia, stiiligurud, hingeabi, nõustajad ja elustiili-coachid.
Aga aeg läks, kesklinnas või uusrajoonides olevad poed muutusid üha suuremaks, nende sortiment laiemaks ning pisikestele agulipoodidele ei jätkunud enam kliente. Ning kui saabus aeg, mil poodide eksistents hakkas sõltuma ainuüksi käibe- ja kasuminumbritest, läksid need väikesed äärelinnapoed järjest mürts! ja mürts! kinni. Rohelise-valgekirjud markiisid võeti akende kohalt alla, sildid kruviti maha, uksed naelutati kinni ja poodide asemele ehitati korterid. Mis teha.
Ja nüüd ei olegi enam kellegi käest juhatust küsida, kui abikaas kaotsi juhtub minema.
Meie maja esimesel korrusel oli ka kunagi selline pisike poeke. Mida seal müüdi, seda ma ei tea, sest ajal, kui ma ümbritsevat juba kergelt aduma hakkasin, oli majale tehtud kapremont, pood kinni pandud, selle asemele ehitatud juurde üks korter ja elanikudki sisse pandud. Aga nurk, õigemini see mitte-nurk, jäi loomulikult alles, kuigi ust selles enam ei olnud. Kui oleks olnud, ei saanuks see enam korralikult lahti käia – selle taga oli uute naabrite uus voodi. Poeruumist oli saanud magamistuba.
Me armastasime seda kohta. Enamasti leppisime kõik oma kohtumised kokku just ilma nurgata nurga juurde. Kõik teadsid kohe, millest jutt. Ja kui midagi targemat teha ei olnud, võisime seal niisama tundide viisi lihtsalt maas istuda ja maailma asju arutada. Varbad teetolmus, selg vastu päikesesooja kollast laudseina. See oli üks ütlemata mõnus paik, kus aega surnuks lüüa.
Kord ühel kenal suvepäeval jõlkusime jälle kusagil meie maja ümbruses ja otsisime tegevust. Ja oli tõesti õnn, et me tol hetkel oma lemmikpaigas ei istunud.
Sest sel korral tuli eemalt igavese jõuramisega auto. Ja tuli kohe nii („Vähemalt kolmesajaga,“ arvas Kalle), et me ei suutnud esimese hooga selle markigi kindlaks teha. Mis oli juba iseenesest uskumatu, sest automarkide määramine puhtalt hääle järele oli üks meie lemmikajaviiteid. Ainus, mida suutsime näha, oli kohutava kiirusega lähenev tolmupilv. Majale lähenedes tegi see pilv aga midagi hoopis imelikku – selle asemel, et mööda sirget tänavat edasi kihutada, üritas ta teha täisnurkse pöörde kõrvaltänavasse. Mis lõppes muidugi hirmsa paugu ja raginaga. Žiguli 06, nagu me hetk hiljem isendi liigi korrektselt määrasime, oli sõitnud otsejoones ilma nurgata nurka sisse.
Õnneks oli päevaaeg, inimesed tööl ning kohe teisel pool seina asuv voodi tühi. Üsna ebamugav oleks ju ärgates leida, et sulle on vahepeal üks tolmune Žiguli kaissu pugenud. Aga nali naljaks, see lugu oleks võinud väga vabalt päris mitmel erineval moel väga kehvasti lõppeda. Omajagu vastik oli see niigi, maja puhta puruks, auto lössis ja suitsev.
Seisime eemal, vaatasime lummatult tossavat masinat ja olime sõnatud. Midagi nii vägevat ei olnud me oma lühikeste elude jooksul veel näha saanud. Hiljem väitis Kardo, et nägi selgesti, kuidas sellest paugust majal katus korraks õhku hüppas. Mida ma küll hästi ei uskunud, aga igaks juhuks ei hakanud vaidlema ka.
Siis ronis juhipoolsest aknast välja nooremat sorti meesisend, seljas sinine rebenenud ülikond ja rinnataskus kollane närbunud nelgiõis. Ta vaatas autot, sülitas ning hakkas vanduma. Pikalt, põhjalikult ja väga rumalasti. Kõrvalistmel istuv tüsedapoolsem emand ei kavatsenudki autost välja tulla. Ta naeris hüsteeriliselt, endal nägu päris koledasti verine. Tal oli seljas valge pruutkleit, silmade ümber tumedad rõngad ja seal, kus veel hiljuti oli olnud uhke soeng, oli nüüd vaid veresegune sasipusa. Matroon muudkui naeris ja naeris ja ei saanud kuidagi pidama. See kuidagi õõnsalt kõlav naer mõjus veel eriti võikalt.
Mees, tegemata lõkerdavast naisest väljagi, asus auto vigastusi inspekteerima. Isegi põhja alla kummardus vaatama. Ja hakkas seejärel veel kõvemini vanduma.
“Kurrat, kardaan ka puha puru!” kirus ta siis valju häälega. “Kardaanirist üksi maksab juba sada rubla!”
Auto alla oli tekkinud õliloik, see laienes üha. Õhus oli bensiinivingu. Rahvas hakkas vähehaaval kogunema ja meil läks üha põnevamaks.
Ülevaatusega ühele poole saanud, tuli mehele naine meelde. Aga et kõrvalistuja-poolne uks samuti ei avanenud, tuli ka emand kitsukese akna kaudu kätte saada. Sellega oli tükk jändamist, pool vahukoorekleiti jäigi autosse maha. Ümberringi seisvad inimesed ei olnud õpetussõnadega kitsid ja püüdsid igati abiks olla, aga sinises ülikonnas mehele selline abi millegipärast eriti ei meeldinud.
Tuli välja, et tegemist oli vastabiellunutega, kes elasid kõrvaltänava teises otsas. Parasjagu nii kaugel, et sealset rahvast me enam kuigi hästi ei tundnud. Autot loomulikult teadsime, sellal ei olnud neid kuigi paljudel. Veel vähem oli neid, kes said uhkeldada Superluxiga, nagu null-kuute kutsuti. Paistis, et pulmapidu oli kulgenud meeleolukalt, koguni sedavõrd meeleolukalt, et pidulist pead jätkus järgmise päeva lõunassegi.
Meie jaoks oli tegemist tõeliselt õnneliku õnnetusega. Mitte sellepärast, et me juhtusime saatuslikul hetkel veidi eemal olema. Selle peale, mis oleks võinud meie endiga juhtuda, kui oleksime oma tavapärases kohas istunud, ei mõelnud me siis üldse. Asi oli hoopis selles, et sinises ülikonnas mees andis meile kamba peale kümme rubla. Kümme rubla! Terve varanduse ainult selle eest, et me niikaua autot valvaksime, kuni ta puksiiri organiseerib.
Asi laheneski lõpuks nii, nagu agulile kohane. Miilitsat ei kutsutud, rahvas vajus laiali ning meie jäime autot valvama. Ilma nurgata nurk lapiti vaikselt uuesti kokku ja keegi pikka viha ei pidanud. Sest mis agulis juhtub, see sinna ka jääb.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, september 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee