~ 2062 sõna
Kui ma räägin keldritest, siis ei pea ma silmas neid säravalt valgustatud ja sooje, hoolikalt ventileeritud ning puhtaid kuivi ruume, kus hoitakse oma maanteerattaid, surfilaudu ja maasturi talverehve. Ma ei kõnele neist kohtadest, mis asuvad enamasti maa peal (sic!) või äärmisel juhul kusagil soklikorrusel. Pähh! Need pole kellegi keldrid. Õige kelder on salapärane, pime ja kõdulõhnaline, täis kleepuvaid ämblikuvõrke ja pahaendelist rotikrabinat. Õigel keldril on madalad võlvlaed, selle märjad, krobelised kiviseinad nutavad kadunud hingede pisaraid ning kui veab, on paksudesse kiviseintesse keegi ka sisse müüritud. Aeg lakkab keldripimeduses olemast. Ning kui hästi tasa olla ja hinge kinni hoida, kuuled seal ilmtingimata kummalisi sosinaid ja ohkeid, mis vere tarretama panevad.
Vot see on kelder.
Meie maja ei saanud paraku nii autentse keldriga kiidelda. See-eest oli Tiidu maja all just selline uhke, tohutusuur võlvlagedega ruum. Seda said kasutada ainult kummitused, sest talvekartul seal vastu ei pidanud. Kadunud hinged nutsid nii ohtralt, et kõik hallitas, isegi laed, ja kartulid läksid muidugi joonelt mädanema. Hiljem tuli välja, et asi oli hoopis mingites torudes, aga et majavalitsusel ei olnud kunagi ei aega ega juppe ega mehi, siis nii see jäigi.
Kalle kodus oli ka midagi keldrilaadset. Samas siiski mitte päris. Mamma, see tähendab Kalle vanaema, nimetas seda ’moosiauguks’. Ja auk see tegelikult oligi. Köögipõranda all, luugiga kaetud ja nii pisike, et isegi meiesugused tattnokad sinna ei mahtunud. Kui tahtsid pannkoogile vaarikamoosi saada, pidid luugi lahti tegema, köögipõrandale kõhuli heitma ja siis kusagilt põranda alt moosipurgi välja urgitsema. Ja kuna sa ei näinud, mida su käsi tabas, siis tuli enamasti kõigepealt välja mingi salat. Siis marineeritud räimed. Siis letšo. Või midagi muud sama jäledat ja söögikõlbmatut. Tõepoolest, Kalle juures võis meeleheitesse surra, enne kui moosi kätte said. No ma ei tea. Kelder või asi.
Meie kahekordse puumaja kelder oli tugev keskmine. Ei olnud uhkeid võlvlagesid, aga ei olnud ka lihtsalt mõttetu auk põrandas. Võlvide asemel oli tavaline betoon. Ajahambast puretud, murenenud ja tükati alla varisenud, roostes armatuur siit-sealt välja turritamas – selles mõttes ju täiesti lootustandev, aga siiski igavalt lame ja võlvitu. Tiidu keldriga oli küll veel niipalju ühist, et ka meie keldri seinad higistasid vahel pisaraid, mis koondudes läikivate niredena alla jooksid. Ja ka meie keldriseinte praegudes varitsesid ja õõtsutasid ennast pikkadel jalgadel suured ja kahvatud, peaaegu läbipaistvad ämblikud. Ja sibasid ringi rotid ning tuhanded kakandid ja muud veidrad mutukad, keda vaid maa all võib kohata. Uhh, enamasti ei tahtnud ma neile liiga pikalt mõelda.
Kelder täitis kogu majaaluse. Suuremalt jaolt oli seal üsna pime, sest kuigi hägusaid, võrkudesse ja kärbsemusta mähitud pirne oli juhtmete küljes kõlkumas õige mitu, siis ei töötanud neist kunagi rohkem kui vaid üks. Ning sellegi valgus kippus värelema ja vahel kaduma. Taskulamp pidi ikka igaks juhuks ligi olema, kui, ämber näpus, salvest kartuleid läksid tooma.
Keldrisse oli vähemalt minul üsna keeruline pääseda, sest luuk oli massiivne, mina seevastu lausa üleloomulikult õhuke. Maadlemine hirmraske luugiga pakkus alati ohtralt ärevaid hetki. Enam-vähem igal korral kartsin, et see hüppab mulle peale. Mis kõige hullem – teeb seda meelega. Olin veendunud, et see püüab mind iga hinna eest lömastada. Ja kui mitte mind ennast, siis vähemalt sõrmed kindlasti. Aga ma olen õnnesärgis sündinud. Kurjast luugist hoolimata on mul siiani õnnestunud üsna komplektsena püsida.
Kord aga juhtus, et ma sain keldrisse kiiremini, kui oleksin uneski arvata osanud.
Võimalik, et ma tõesti mõne kommunaali-vana kapsataime kogemata ära tallasin. Tagantjärele on seda keeruline hinnata. Tol päeval ei jäänud mul lihtsalt muud üle, kui ennast jooksupealt hooga üle plangu heita ja otsejoones läbi majataguste aiamaade kodu poole silgata. Ma ei võinud sinna midagi parata, kui elu ja surma peale käiva põgenemise käigus mõni kapsas või porgand pisut rappida võis saada. Olgem ausad – kui elu eest naaberkvartali kamba küüsist põgened, saatjaks kivirahe ja vali kisa, siis ei ole mahti pisiasjade märkamiseks.
Aga kommunaali-vana oli karm kuju, keda kartsid kõik ümbruskonna poisid. Tema silmis ei olnud kapsapeenar sugugi nii tühine asi, nagu ma lootnud olin. Sest kui ta märkas mind lennuga tulemas ning nägi, millist laastamistööd mu ülehelikiirusel töötavad koivad tegid, röögatas ta vaat et valjeminigi kui mu jälitajad. Ning tormas samuti mulle järele.
Ma ei hakka siinkohal tema hüüdnime päritolu selgitama. Ehk mõnel teisel korral. Sest jah, ka sellega on oma lugu. Ning see näitab ilmekalt, et mul oli mõjuv põhjus teda mitte liiga tuliselt armastada. Ehk pelgasin teda isegi rohkem, kui teisi tagaajajaid, kelle peakorteri katuselt ma just lipu olin varastanud ning kes nüüd hirmsat kättemaksu vandudes mu verd ihkasid.
Olin jamas. Kommunaali-vana ei taha mitte keegi omale kaela peale. Panin auru juurde ja mõtlesin samal ajal pingsalt, kuhu ennast peita. Miilitsa kutsub, ilmtingimata kutsub miilitsa, mõtlesin ma. Sest nii oli tal kombeks. Kommunaali-vana kutsus alati ja kõigile ja igal võimalikul juhul miilitsa. Ja kui juba miilits mängu tuleb, siis on raudselt erikooli minek. Kui just vanglasse ei panda.
Nii et koju ei saanud ma minna, sest kommunaali-vana teadis täpselt, kus ma elan. Ja jälitajad loomulikult ka. Aga nagu iseenesest viisid jalad jalad just kodu poole. Siis mul välgatas. Kelder! Jah, just! Kui ainult jõuaks piisava varuga kohale! Piisavaga selleks, et luuk lahti kangutada ja sealt sisse lipsata. Kui ainult, kui ainult jõuaks, oleksin pääsenud! Sealt ei taipaks mind eluilmas keegi otsida!
Ma jõudsin. Sikutasin hambaid kokku pressides luugi lahti, libistasin ennast pimedusse kaduvale järsule trepile ning lasin turjaga toetades luugi taas tasakesi kinni vajuda. Seda just hetkel, kui pea kohal mölluks läks. Poisid trampisid edasi-tagasi, kuulsin, kuidas nad korteri ukse taga prõmmisid ja valjul häälel siunasid. Hääled kostsid läbi paksu luugi tuhmilt ja summutatult otsekui teisest maailmast. Kükitasin trepil, julgemata liigutada ega õieti hingatagi. Kulus tükk aega, enne kui olukord rahunes ja naaberkvartali omad pettunult minema kõmpisid.
Aga vaikus ei olnud siiski täielik. Ühed sammud jäid. Need liikusid aeglaselt mööda teisele korrusele viivat treppi, vargsi ja hiilides. Kuulsin neid vaid seetõttu, et paar astet tegid väga iseloomulikku käginat, mille ma ka unepealt ära oleks tundnud. See pidi olema kommunaali-vana, kes mind passima jäi! Ta oli kavalam, kui ma arvasin. Muidugi, ju ta taipas, et varem või hiljem pidin ma ikka koju tulema. Mõistsin, et ei pääse veel niipea päevavalguse kätte. Kindlasti on miilitsad ka varsti kohal. Koertega ei ole mingi probleem mind siit üles leida.
Olin ennast ise lõksu jätnud. Keldrist välja pääses ainult üht teed pidi. Ja seal valvas kommunaali-vana. Juurdlesin, kui mitme koeraga miilitsad tavaliselt tulevad. Ja kui kõvasti need koerad hammustada võivad.
Siiski olid koerad veel saabumata ning hetkel oli neist pakilisemaid probleeme. Kiiruga keldrisse põgenedes olin unustanud tule põlema panna. Lüliti… see oli muidugi väljas. Pimedus, eriti veel pealesunnitud pimedus, oli aga asi, millega mul ei olnud mingit tahtmist liiga lähedalt tuttavaks saada. Muidugi ma teadsin, et keldris on rotid. Ja ämblikud. Ja igasugu kakandid ja mutukad. Üldjuhul ma neid ei peljanud. Vähemalt valges. Aga pimeduses, eriti veel niisuguses tummises kottpimeduses olid asjad hoopis teistmoodi.
Ronisin trepist ettevaatlikult alla ja sirutasin kangeks jäänud konte. Kaks astet olid valusasti külje sisse sooninud. Lootsin kogu hingest, et ma ennast kusagilt katki ei ole tõmmanud. Vere lõhna peale lendaksid kõik siinsed elukad mulle kallale, see oli kindel. Poleks vaja miilitsaid oodatagi.
Vägisi meenusid Moskva metroos elavad koerasuurused rotid, kes alailma inimesi õgivad. Mine tea, äkki on need nüüdseks ka siiapoole jõudnud? Ega see Moskva ju nii hirmus kaugel ka ole…
Ootasin ja ootasin. Aeg tundus lõputu. Mu kuulmine muutus pimeduses nii teravaks, et suutsin tabada tillukeste jalakeste krabinat tükk maad eemal, tigedaid viiksatusi, tasast nuhutamist kusagil lähemal, aeglast vee tilkumist teises keldri otsas. Pikapeale hakkas tõeliselt õudne. Aga iga kord kui otsustasin, et aitab, rohkem ma ei kannata, nüüd kohe lähen, nügin luugi lahti ning ronin sellest neetud hauast välja, iga kord, kui ma, käed ette sirutatud, juba ettevaatlikult trepi poole liikuma asusin, kuulsin taas üleval hiilivaid samme ja pidin tagasi tõmbuma. See oli võitlus. See oli minu ja kommunaali-vana vaheline võitlus, kumb kauem vastu peab. Kelle kannatus enne üles ütleb. Ma ei kavatsenud talle lihtsat võitu kinkida.
Aeg läks. Vahel kostis ülalt vaikset kõnekõminat. Helde aeg, kas miilitsad? Tõmbusin taas tagasi. Mul ei jäänud muud üle, kui oodata. Muudkui oodata ja oodata ja loota, et koerad, kes tingimata varsti kohale jõuavad, mind siit välja ei nuhi. Olin kuulnud erikoolide ja seal toimuvate piinamiste kohta nii võikaid lugusid, et elusalt end kätte anda ei plaaninud.
Mida enam aega möödus, seda selgemaks sai, et suure tõenäosusega ma keldrisse koolengi. Vähemalt ööpäev oli juba möödas, kui mitte rohkem. Käekell, mille ma kümnendaks sünnipäevaks olin saanud, oskas küll kuupäevi näidata, aga pimedas ei olnud sellest suuremat kasu. Kõht oli juba ammu tühjaks läinud. Kohe väga tühjaks.
Teadsin, et inimene peab toiduta vastu kolm-neli nädalat. Otsustasin hakata arvet pidama, kui kauaks mulle veel elupäevi jäänud on. Aga kuidas? Pilkases pimeduses ei näeks ka seinale veetud kriipse. See kõik tundus nii ebaõiglane, et vägisi kippus nutt peale tulema. Kogu see jama ainult mingite totakate kapsaste pärast!
Ma usun, et see võis olla umbes komandal päeval. Olin juba näljast täiesti nõrkenud, kui kuulsin korraga pea kohalt, just luugi juurest, askeldamist. Siis tungis sünkpimedusse ere valgusvihk, mis kiiresti laienes. Keegi avas luuki! Hiirvaikselt lipsasin trepi alla peitu. Kui see on kommunaali-vana või miilits, siis ma ennast kätte ei anna! Mitte mingi hinna eest!
Aga ei olnud. Laetuli lahvatas põlema. Nähtavale ilmus meie alt naabrimemm, kes, tsinkämber käes, vaevaliselt järsust trepist alla ronima asus. Ju tuli kartulite järgi. Ohkasin kergendatult. See oli minu võimalus.
Vaatasin, kuidas ta koledasti kulunud viltsussid aste-astmelt mu silme ees allapoole liikusid, pruunides, pisut lötakile vajunud villastes sukkades kiitsakad sääred takkajärgi tulemas. Tolmu pudenes näkku. Hoidsin hinge kinni.
Kui memm trepist alla jõudis, valjusti hinge tõmbas ja võtmeid kolistades oma boksi poole liipas, hakkasin hiirvaikselt trepi alt välja pugema. Siis takerdusin mingi kastivirna taha, need lendasid mürinal ümber ning mina takkapihta. Kuid enne, kui õieti maad jõudsin puudutada, olin taas püsti ja lendasin üles päevavalguse poole nii kiiresti, kui näljast nõrkenud koivad kanda suutsid. Kuulsin, kuidas memme tsinkämber kolinal maha kukkus ja memm ise valjul häälel jeesukest ja issaristikest appi hüüdis. Seejärel olin juba väljas.
Ma olin pääsenud! Olin tagasi elavate seas!
Minu suureks õnneks ei olnud kommunaali-vanast kusagil märkigi. Ka miilitsaid ei olnud paista. Ning kui valgus enam silmadele väga haiget ei teinud ja ma kella sain vaadata, tuli välja, et olin keldripimeduses veetnud kolme päeva asemel pisut alla kahe tunni. Ausõna, sedagi oli ülearu palju.
Ümbruskonna mutikesed aga hakkasid peagi meie maja vältima. Sellele lähenedes läksid nad juba aegsasti teisele poole tänavat, heitsid maja suunas umbusklikke kõõrdpilke ja lõid risti ette. Ning veel tükk aega hiljemgi jutustati poolsosinal lugusid kooljatest ja mardustest, kes selle muidu nii ontliku kollase maja keldris elutsevad ja korralikke ristiinimesi õnneks püüavad võtta.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, oktoober 2024)