Mürin kasvas üha valjemaks, muutudes lõpuks juba sedavõrd hulluks, et summutas viis korrust madalamal toimuvad teetööd pea täielikult.
„Pane see aken ometi kinni,“ hõikas naine teisest toast. „Siin ei kuule enam oma mõtteid ka!“
Justkui selle kuumaga saaks üldse mingeid mõtteid kusagil tekkida, mõtles Aksel Habakukk tusaselt. Pealegi ei ole see aken, vaid rõduuks. Suvi oli tõepoolest lämbe ja õhku jäi kogu aeg natuke puudu. Kuumavirvendus muutis aknast paistva vaate deliirseks nägemuseks. Ja toas ei olnud sugugi parem. Ammu oleks tulnud konditsioneer üles sättida, aga see neetud korteriühistu…
Aksel pani raamatu käest ja ajas end ohates tugitoolist püsti. Tegelikult oli naisel ju õigus, ega selle lärmi sees saanud õieti lugedagi.
Rõduukseni oli vaid kaks sammu, Mustamäe tüüpkorterid ei saa erilise avarusega