„Pane see aken ometi kinni,“ hõikas naine teisest toast. „Siin ei kuule enam oma mõtteid ka!“
Justkui selle kuumaga saaks üldse mingeid mõtteid kusagil tekkida, mõtles Aksel Habakukk tusaselt. Pealegi ei ole see aken, vaid rõduuks. Suvi oli tõepoolest lämbe ja õhku jäi kogu aeg natuke puudu. Kuumavirvendus muutis aknast paistva vaate deliirseks nägemuseks. Ja toas ei olnud sugugi parem. Ammu oleks tulnud konditsioneer üles sättida, aga see neetud korteriühistu…
Aksel pani raamatu käest ja ajas end ohates tugitoolist püsti. Tegelikult oli naisel ju õigus, ega selle lärmi sees saanud õieti lugedagi.
Rõduukseni oli vaid kaks sammu, Mustamäe tüüpkorterid ei saa erilise avarusega just kiidelda, aga isegi selle kahe lühikese sammu jooksul jõudis väljast kostev veider mürin tuntavalt valjeneda. Mis asi see ometi nüüd lahti on? Asfaldilaoturit, teerullide kolinat ega meeste hõikeid ei olnud enam üldse kuulda. Pentsik ebaühtlane müra üha tugevnes.
Aksel sulges rõduukse ja kohendas kardinaid. Ukseklaasid tinisesid vaikselt, lisades üldisesse fooni kõrgemaid sagedusi. No täiesti võimatu! Kus see ühistu nüüd on?
Ja siis Aksel nägi.
See oli helikopter, mis tema rõdule lähenes. Selline tilluke, roosa ja hirmus lärmakas. Pisike justkui mõni mänguasi, mõtles Aksel. Sinna küll peale piloodi kedagi ei mahu. Ja seegi peab olema mõni vähemat sorti tegelane. Või on see… ei, droon ei olnud see kindlasti, neid oli Aksel telekast näinud. Ja naabrite poisil oli kord üks, mille ta puuokste vahele sodiks sõitis. Ei, see siin oli ikka kindlasti helikopter. Väikesevõitu küll, aga ikka kohe päris kopter. Mine tea, ehk on nüüd peale mopeedautode ka mopeedkopterid? Elus on ju imelikumatki nähtud.
Väike roosa lennumasin tundus vaevu õhus püsivat. See kaldus kord ühele, kord teisele küljele, kuid looberdas siiski tasapisi lähemale. Tule taevas appi, mõtles Aksel. See tuleb ju kohe majale külge. Otse rõdule!
Ta astus igaks juhuks aknast eemale. Läbi paneelseina ei suuda selline vast ikka tulla, aga kui juhtub just klaasidesse… Ta tõstis kiiruga aknalaualt asaleapoti ja pani kummutile. Mine tea.
Kopter aeglustas ning jäi üsna Aksli rõdu kõrvale hõljuma. Mürin pani nüüd isegi betoonseina vibreerima. Lennumasin üritas ennast enne lõplikku peatumist pöörata, kuid jäi hiljaks. See tonksas vastu maja, nii et paneelid kõmisesid, nügis siis ninaga seina, püüdes ennast sellega paralleelseks sättida, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Ilmselgelt oli masinal mingi viga küljes. Ja paistis, et see on otsustanud teha hädamaandumise nende rõdul. Aga mismoodi? Kopter oli küll pisike, aga nende ahtale rõdule ei oleks see ikka kuidagi üleni ära mahtunud.
„See on ju puhta sõge!“ ütles naine, kes vahepeal tuppa oli tulnud. „Ei tea kas purjus või?“ Nad vaatasid, kuidas miniatuurne kopter ninaga seina tõngus ega osanud midagi ette võtta. Peaks äkki politseisse helistama või midagi?
Lõpuks õnnestus kopteril ennast küljega seina äärde manööverdada. See oli juba esiotsaga nende rõdu kohale jõudnud, kui korraga täitis kogu aknatagust maailma krohvipuru ja penoplastitükkide tuisk. Mootor turtsatas ja suri välja. Saabuv vaikus tundus korraga niisama pentsik, kui pilt rõdu otsapiirdele kõhtupidi kiikuma jäänud tillukesest roosast kopterist.
„Tiiviku ajas vasta seina,“ konstateeris naine. „Nüüd hakka jälle remonti tegema! Kesse selle kinni maksab?“
Roosa kopter kõikus rõduäärel, nina lössis ja tiivikujäänused igasse ilmakaarde turritamas. See ei teinud enam vähimatki häält. Ning paistis, et ei suuda ka kuidagi otsustada, kas langeda sügavikku, asfaldilaoturi ja töömeeste peale või siis keerata nina alla ja vajuda vaikselt rõdule. Aksel vaatas kiikuvat kopterit ning rõdul olevaid moosipurke. Murakamoos. Kui see jurakas nüüd siiski rõdule vajub, on moosiga aamen.
„Noh, tee ometi midagi!“ utsitas naine. „Jätadki selle sinna niiviisi tolgendama? Lõhub viimati veel rõduääre ära!“
Aksel mõtles. Kui ta ukse kõrval oleva akna lahti teeks, siis ulatuks tubli küünitamise korral kopteri sabani küll. Ja siis jääb üle ainult… Tõmmata? Või tõugata? Ta vaatas all töötavaid mehi, kes ei paistnud midagi märkavat. Ja ta vaatas moosipurke, mis rõdul olid. Valik oli raske.
Nüüd oli läbi kabiiniklaasi näha ka piloot. See oli kõhetu, eakam proua, seljas ploomililla sametkleit ja käes erkrohelised taksimustriga käpikud. Proua süles oli lõngakera ning käes poolik kudumistöö. Mõni ime, et tal lennumasina juhtimiseks õieti mahti ei olnud, mõtles Aksel. Eks katsu näputööd teha ja samal ajal lennata. Lillas kleidis proua tõstis korraks pilgu, naeratas Akslile vabandavalt ning koondas tähelepanu jälle pooleliolevale tööle. Käpikutega edenes kudumine tõesti vaevaliselt.
Roosa kopter ei suutnud ikka veel välja mõelda, kummale poole langeda. Paistis tõesti nii, et Aksel peab selle otsuse tema eest vastu võtma. Ta ohkas, avas akna, küünitas ennast nii kaugele, kui vähegi sai ja haaras masina sabast kinni. Aga edasi? Ta lõi taas kõhklema. Kas alla või üles? Moosipurkidest oleks kahju, aga all on jälle teemehed. Ja värske asfalt, seda ka ei tahaks lõhkuda. Ja see lillas sametkleidis proua naeratas nii kenasti.
Kui habras on ikka tasakaal, mõtles Aksel. Seal on lihtsad tööinimesed, kes ei tea midagi viis korrust kõrgemal rippuvast ohust. Siin on proua, kes ei näi üldse millestki midagi taipavat ja muudkui koob. Ja siis olen mina, kel on voli otsustada nii inimeste kui moosipurkide saatuse üle! Miks elu nii keeruline peab olema?
Ta urahtas, sasis sabast kõvemini kinni ja sikutas seda kõrgemale. Mis seal’s ikka, ehk saab tänavu uued murakad, marjaaeg ongi kohe käes. Rõduäär kriiksatas, väike roosa kopter kõhkles veel hetke ning vajus siis, nina ees, rõdule. Kostis klaasiklirinat.
„Helde aeg!“ ütles lillas kleidis proua ehmunult, kui Aksel konserviavajat appi võttes ta kopterist välja oli lõiganud. See oli nii vintsutada saanud, et uks enam ei avanenud. „Ma vist lõhkusin teil midagi ära! Tõesõna, mul on nii kahju!“
„Oh, ega sest ole midagi,“ ütles Aksel. „Need olid kõigest moosipurgid.“
Naine tema selja taga noogutas mõistvalt ning läks kööki kummeliteed keetma. Proual oli õnneks kaks pakki „Ekstra“ küpsiseid kaasas.
Piinlik küll, aga Aksli omad olid just eelmisel õhtul otsa saanud.
(Tartu, juuni 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee