Õhtuti muutun ma hiigelsuureks. Ma kerkin nagu sooja pliidi kõrvale unustatud pärmitaigen. Olen kollases emailkausis puhta rätiku all ja paisun, paisun, paisun. Muutun üha kohevamaks, voolan üle kausiäärte alla, kasvan, kuni kõik kohad on mind täis. Ulatun üle pilvede, täidan orud, ummistan vulkaanid, pressin vee ookeanidest ja jätan kalad totralt suud maigutama. Poen igasse prakku, olen kõikjal.
Kogu maailm on mind täis.
Mind ennast täis.
Ennasttäis.
Lõpuks olengi vaid mina.
Mina. Ja ennasttäis maailm.
Selles ennasttäis maailmas olen tühine kübe.
(Elva, november 2024)
Kogu maailm on mind täis.
Mind ennast täis.
Ennasttäis.
Lõpuks olengi vaid mina.
Mina. Ja ennasttäis maailm.
Selles ennasttäis maailmas olen tühine kübe.
(Elva, november 2024)