Kuivained. Nojah, vale vahe.
Ta puges ettevaatlikult ühest ostukäruga mammist mööda ning oleks riiulist peaaegu paar jahupakki maha tõmmanud. Kus pagana kohas nad siin hügieenitarbeid hoiavad? Kodupoes oleks kõik palju lihtsam olnud, aga seal käimist püüdis Kadri igal võimalusel vältida. Ei ole vaja kogu maailmale kuulutada, kus kandis ta elab.
Mantlikrae kõrgemale sikutanud, suundus ta sinnapoole, kus paistsid olevat sukkpüksid. Muidugi võisid need olla ka hoopis jalgrattakiivrid või saunavihad, nende prillidega ei olnud tõesti võimalik nii kaugelt aru saada.
Miski ei ole tegelikult muutunud, mõtles Kadri. Varem ei olnud poodi asja, sest rahakotis valitses pidev tuuletõmbus. Mida helli, tal ei olnud ju tol ajal rahakottigi! Nüüd oli tänu Sandrale küll pappi nagu putru, aga rahulikult šopata ikka ei saanud. Alatine oht, et mõni jorss ta kusagil ära tunneb ja lametsema kukub, oli Kadri koduseinte vahele enam-vähem lõksu jätnud. Jah, ta oli teatud ringkonnas tõesti üsna tuntud ja see oli ju ühest küljest hea, tagas muretu sissetuleku, aga teisalt… sellel tuntusel oli krõbe hinnasilt küljes. Isegi lihtne poeskäik oli nüüd riskantne, mis sest, et ta välja minnes ennast igaks juhuks peaaegu ei meikinudki ja igasuguste totakate mütside, sallide ning võõraste prillide taha varjuda püüdis. Muud ei jäänud üle.
Kusagil siin lähedal võiksid ju ka tampoonid olla, mõtles ta, kui oli sukkpükste juurde jõudnud. Vetsupaber ja tampoonid. Issand, milline mark, kui keegi mind neid ostmas näeks ja ära tunneks! Ma olen unelm, mitte reaalsus. Reaalsused istuvad neil kodus, lohvakad kitlid seljas ja lokirullid pähe keeratud. Unelmatel ei ole reaalsusega mingit seost. Unelmad ei käi peldikus. Ega veritse nädal aega jutti.
Tampoonid, tampoonid… Loodetavasti on selles poes viie tilgaga Senza ikka olemas. Happy Days’i omad olid ilged, neid ei olnud võimalik mitte mingi valemiga välja kannatada. Häppi mai äss, nagu liivapaberist oleks kokku keeratud või midagi. Rõve.
Ta viskas möödaminnes kolm paari musti sukkpükse korvi. Neid läheb alati vaja. Liigagi hästi oli veel meeles aeg, kui uutest sukkpükstest ainult unistada võis. See ei olnudki ju teab mis ammu.
Tillukesest Martnast äsja pealinna saabunud tudengihakatise elu oli esiotsa paras põrgu. Kadri mäletas hästi, mis tunne oli nädalate viisi kiirnuudleid süüa. Või üldse söömata olla. Ema ei saanud teda ka kuigivõrd toetada, ühikakoha eest maksmiseks sai oma kahe töökoha kõrvalt küll pisut näpistada, mõne moosi ja salatipurgi pani vahel ka muidugi kaasa, aga palju sest ikka abi oli… Pealinn on pealinn, see pole mingi kahe tänava ja lagunenud kirikuga Martna. Suures linnas ikka päris ilma rahata hakkama ei saa, see on selge. Vahel vaja ju sõpradega väljas käia ja üldse. Nõme ka, kui teised märkavad, et sul pappi pole. Et kohe üldse ei ole.
Sandral, Kadrist paar aastat vanemal kooliõel, ei olnud kunagi selliseid probleeme. Üsna pikka aega ei taibanud Kadri, kustkohast Sandra kogu selle raha võtab, mida ta nii lahkelt laiali pillub. Ja riided olid tal alati viimase peal, mitte nagu Kadril, kes võis endale uusi rõivaid ainult kusagilt sekondhändist lubada. Kui sedagi.
Pidev rahamure paisus pikapeale nii suureks, et isegi õppimine selle all kannatama kippus. Kooli kõrvale mingi enam-vähem normaalse töö leidmine oli lootusetu, küll ei sobinud aeg, küll oli koormus liiga suur või puudusid vajalikud kogemused. Mõned ampsud oli ta saanud küll teha, aga need olid pigem harvad erandid. Üksvahe mõtles ta koguni sellele, et hakkab varahommikuti pudeleid otsima, ta oli näinud päris mitut pealtnäha üsna viisaka väljanägemisega inimest seda tegemas. Kui keeruline see siis ikka olla saab, vaja vaid hommikuti pisut varem tõusta. Aga… ei, ikka kuidagi piinlik oli. Nagu mingi parm. Mkmm.
Sandra oli vähehaaval Kadri täielikult oma kantseldada võtnud. Mingil põhjusel nad sobisid, kuigi nii väljanägemiselt kui ka vaadetelt olid nad täiesti erinevad. Aegamööda ning eneselegi teadvustamata sattus Kadri üha rohkem ja rohkem sõbranna mõju alla. Sandra oli justkui vanem õde, kellele Kadri alt üles vaatas, kellest igati eeskuju püüdis võtta. Sandra oskas elada, seda oli kaugele näha.
Rahamure jäi ometi. Sandra pakkus küll järjest sagedamini, et maksab välja minnes nende mõlema eest, kuid Kadril oli üha keerulisem neid ettepanekuid vastu võtta. Kustkohast Sandra ometi kogu selle raha saab? ei taibanud ta. Vanemad ei olnud tal küll teab mis rikkad, pigem vastupidi, ühtki rahajõmmist kallimat ei paistnud tal ka olevat. Poisid vahetusid tal tegelikult nii kiiresti, et täiesti lootusetu oli nende üle arvet pidada. Või meelde jätta. Tegelikult ei suutnudki Kadri meenutada, et oleks näinud mõnd poissi üle kahe õhtu järjest Sandra küljes rippuvat. Ja tööl ta ju ka kusagil ei käinud. Ometi elas ta o m a korteris peaaegu kesklinnas ja tundus pigem vanemaid toetavat, mitte vastupidi.
Pikapeale hakkas Kadri siiski aimama, millega Sandra tegeleb. Kõik see kuraas ja bravuur, ühemõtteline edvistamine, see meik ja need riided, mis rohkem paljastasid kui katsid… Issand jumal! Kas võib olla, et Sandra… Kellega ma ennast ometi sidunud olen? mõtles Kadri ehmatusega.
Esiotsa oli ta kindel, et peab Sandraga igasugused suhted katkestama. Kasvõi koolist ära tulema, kui muidu ei saa. Aga siis, olles paar päeva rahulikult olukorda seedinud, läks esimene šokk üle. Lõppeks ei ole see ju tema asi. Mis hindaja, mis kohtumõistja ta ikka olla saab, Sandra enda elu, eks ta teab ise paremini, kuidas omadega hõlpsamini toime tulla. Ja toime tulla oskas ta suurepäraselt, seda tuli tunnistada. Ning kui päris lõpuni aus olla, siis ei oleks Kadri saanudki midagi öelda, veel vähem Sandra eluviisi arvustama hakata. Kui ta kõigi nende summade peale mõtles, mis ta Sandra käest „laenuks“ oli saanud… Laenuks, mille tagasi maksmist kunagi ei eeldatudki. Oh, oleks ta ometi varem aimanud, mil viisil see raha teenitud oli!
Kadrit vaevas kogu see situatsioon päris kõvasti. Kui ta sõbranna oma elust lõplikult kustutaks, mis temast endast siis saaks? Ta oli järk-järgult, tillukeste sammukeste kaupa, väikeste šopingutuuride ja süütute kokteiliõhtute kogunedes sattunud üha rohkem ja sügavamale Sandra mõjusfääri, palju sügavamale, kui ta seda tunnistada tahtnuks. Suudaks ta sellest elust, mida Sandraga hängimine pakkus, loobuda? Ja mis ta siis peale hakkaks? Läheks Martnasse tagasi, abielluks mõne kohaliku viinaninaga, läheks lauta sitta kasima ja veeretaks elu lõpuni sente?
Oh, Sandra, Sandra… Kadri ei olnud veel mitte kunagi puutunud kokku kellegagi, kes oleks teinud sellist… khm… tööd. Aga Sandra ise ei paistnud seda häbenevat. Hoopis vastupidi – kui Kadri sellest kord ääri-veeri juttu üritas teha, siis hakkas Sandra valju häälega naerma. Inimene peab ju omal kuidagi hinge sees hoidma, mis selles siis ikka nii hirmsat on? Elus on tunduvalt ebamoraalsemaid ameteid. Ja päevane aeg on ju enamasti puha vaba, käi koolis või tšilli niisama, vahet pole. Lähme nüüd parem pesupoodi ja ostame tuju tõstmiseks midagi seksikat, mis?
Ta võttis kõike nii kergelt! Kuidas ta sai? Või ei olnudki see tegelikult nii õudne, millega ta tegeles? Ehk on suures linnas inimesed natuke sallivamad? Ehk on asi tema enda liigses kitsarinnalisuses, mille ta koos moosi- ja kurgipurkidega emalt kaasa oli saanud? Ta mõtles nii- ja naapidi, aga ei jõudnud kusagile. Ja siiski pidi ta vastu tahtmist endale tunnistama, et Sandra naer oli teda natuke rahustanud.
Mida rohkem ta endamisi aru pidas, seda enam hakkas ta taipama, et Sandral on ju õigus. Nagu alati. Mis seal siis ikka nii hirmsat ja koledat on? Tegelikult? Kõik on ainult suhtumise küsimus. Ja suhtumine on asi, mida saab vajadusel alati pisut siia- või sinnapoole sättida. Saab ju? Sest see on ainult töö. Töö nagu iga teinegi. Mitte kuigi keeruline pealegi.
Ning raha tuleb, muudkui tuleb.
Nii, siin need tampoonid ongi. Kadri lasi pilgul üle riiuli joosta. Siis veelkord. Pekki, ja Senzat ei olegi! Ainult see rõve Happy Days. No mida helli? Ta piilus üle prillide, lootes, et need õiged, sinivalged Senza pakendid, jäid läbi uduseks kiskuvate klaaside lihtsalt märkamata. Ei, ainult Happy Days’i kollased karbid laiutasid riiulil. Kurat küll! Paistab, et tuleb ikka teise poodi minna. Seda häppi-kräppi küll kasutada ei saa. Võimatu.
Ta sättis prillid jälle korralikult ette ja suundus pooleldi käsikaudu kassasid otsima, et sukkpükste eest maksta.
Muidugi ei läinud Kadri Martnasse tagasi. Ta ei oleks suutnud selles umbekasvanud konnatiigis enam elada. Mitte mingi hinna eest. Ta hakkas tööle.
Vähehaaval läks elu lahedamaks. Muidugi mitte üleöö. Raha ei hakanud ju kaugeltki otsekohe voolama. Hulk aega kulus enese vormiajamise peale. Jõusaalid, spaad ja massaažid – sinna läks terve varandus. Seksikad rõivatükid, juuksurid, meik ja maniküür ja solaariumid ja kõik muu vajalik nõudsid veel rohkem. Aga Sandra, see imeline ingel, aitas. Ja Kadri oli kannatlik, põlise maatüdrukuna teadis ta, et mitte miski siin elus ei tule kohe ja kergelt. Isegi mitte sellises äris.
Alguses oli küll natuke kahju, et kooli jaoks enam aega õieti ei jäänudki. Aga mis sest ikka, sest nagu Sandra ütles – õppida jõuab ka hiljem, sileda ja veatu naha eest ainepunkte lisaks nagunii ei saa. Praegu tuleb õppimise asemel hoopis kõvasti tööd rabada, sest aeg muudkui läheb ja ega kanavarbad ning kottis silmaalused ärile hästi mõju. Ja Kadri sai aru, et Sandral oli jälle õigus.
Enese korralikku vormi tuunimine võttis suurema osa ajast, teisele kursusele ta seetõttu enam ei jõudnudki. Aga mis sest ikka, inimene ei saagi kõike korraga tahta. Ehk proovin mõne aasta pärast uuesti, mõtles Kadri. Siis, kui jalad alla olen saanud.
Emal ei olnud loomulikult mingit aimu, millised põnevad väljakutsed tema ainukese tütre ees seisavad. Kadri tegi omalt poolt kõik võimaliku, et see nii ka jääks. Polnud ju mingit tarvidust emale haiget teha, üha harvemaks jäävatel koduskäikudel rääkis tüdruk ikka ja ainult sellest, kui hästi tal õpingud edenevad. Praeguseks oli tal vist juba koguni magistriaste lõpusirgel. Raske oli järge pidada.
Algus oli muidugi natuke konarlik, aga tänu Sandra näpunäidetele siiski pisut lihtsam. Vähehaaval hakkas ka raha liikuma. Lausa üle hakkas jääma! Kiirnuudlid olid minevik.
Füüsilises mõttes ei olnudki see värk tegelikult kuigi hull. Sandra õpetas, et kui Kadri mõtleks ennast oma kehast välja ja kõike justkui eemalt vaataks, on lihtsam. Esialgsest häbelikkusest ja kartlikkusest sai ta juba mõne nädalaga üle. Tegelikult oli tema ülesanne ju lihtne – kõik taandus lõppeks lihtlabasele müügile. Ta müüs unistusi. Muidugi ta teadis, et neile unistustele ei ole mitte kunagi määratud täituda, teadis suurepäraselt, et see oli vaid illusioon, mida ta õhtust õhtusse pakkus. Ilus, seksikas, hoolivusega tembitud ja empaatiavõõbaga kaetud, aga siiski vaid illusioon.
Aasta pärast oli tal oma korter. Pisut tuli küll ka laenuraha kasutada, aga see ei tähendanud midagi. Sissetulekust piisas kulude katmiseks kuhjaga. Teise aasta lõpuks oli ta korteri ridaelamuboksi vastu vahetanud ja üsna korraliku auto soetanud. Siis tulid kahtlused.
Kas see ikka oli vaid illusioon, mida ta pakkus? Tegelikult oli see kõik ju vale, lihtlabane lausvale. Ning pikapeale hakkas see temas, sirgjoonelises ja igasugusest valskusest veel hiljaaegu täiesti puutumata maatüdrukus, vastikust tekitama.
Vähe sellest, et ta teistele valetas – ta pettis järjekindlalt ka iseennast, püüdes päevast päeva ja õhtust õhtusse olla keegi teine, keegi, kes oli pea igas asjas iseenda vastand. Oma niinimetatud „karjääri“ alguses, kui ta sõbrannalt veel esimesi õppetunde sai, oli Sandra talle selgeks teinud, et ta peaks endale teise nime valima. Et Kadri ei ole just kuigi seksikas. Et kõigil tuntud lauljatel ja kirjanikel ja pornonäitlejatel ja üleüldse on pseudonüümid. Peale kolmandat džinntoonikut oli neil nimi välja mõeldud. Neljas kulus ristimiseks.
See oli alguses. Nüüd… Mida päev edasi, seda selgemalt ta tundis, et igatseb endist aega. Neid päevi, kui ta oli veel Kadri, lihtne tüdruk Martnast. Kui ta oli veel tema ise. Esiotsa sai ta need mõtted mõne veiniklaasiga vaikima sundida, aga aja möödudes kiusasid need teda üha rohkem. Loobuda ka enam ei saanud, ta oli juba liiga sügavale sädelevasse sohu vajunud.
Mõnikord jäi ta mõtlema kõigile saatusekaaslastele, kes kerget teenistust lootes samamoodi lõksu olid langenud ning sellelt lõputult pöörlevalt rattalt enam maha ei saanud. Tal hakkas vastik. Kui saaks vaid uuesti valida… Võiks ju teha mõnda ausat ja korralikku tööd, midagi sellist, millest tõesti inimestele kasu oleks, mida osataks hinnata. Midagi, mis tooks naeratuse suule ning hinge rahu. Hakkaks kasvõi prostituudiks. Oleks vähemalt selge ja sirgjooneline amet.
Aga nüüd oli juba hilja.
Ta jõudis koju. Meikimine võttis terve igaviku, seda kunsti ei olnud ta siiani päris perfektselt käppa saanud. Siis sättis ta pisut statiivi, kontrollis, et kaadrisse midagi liigset ei jääks, kohendas valgustust. Seejärel manas ette oma kõige arulagedama ilme, heitis viimase pilgu peeglisse ning plõksutas ripsmeid. Kõik paistis sobivat. Oijah, ja lähebki jälle lahti. Kadri tundis, kuidas seest õõnsaks tõmbus. Kogu see värk hakkas lausa füüsiliselt vastikuks muutuma, iga korraga aina enam. Peaasi, et nüüd kõhtu lahti ei löö.
„Tere, kõik mu kallid! Muah-muah-muah! Brändy-Chizell jälle siin, et koos teiega mõnusalt aega veeta!“ sädistas ta kaamerasse vaadates. „Tänane teema on meil pisut… khm… delikaatne ja mõeldud, juhuu! ainult naistele! Nii et kullakallid mehed – bai-bai!“ Ta hingas kiiresti sisse, keeras pea natuke viltu ja ajas huuled seksikalt torusse. „Minge rahumeeles kööki ja tõmmake kapist üks jahe õlu ligi, kuni meie siin naisteasju ajame, hihii!“
Ta pidas väikese pausi, et öeldu mõjusam oleks ning jätkas: „Täna räägime hügieenitarvetest. Ei ole ju saladus, et meil kõigil on kord kuus need, hihii! päevad! Ja täna on mul niii-iiii hea meel tutvustada teile uusi, suurepäraseid ja imelisi tooteid just selleks ajaks! Ma olen täiesti kindel, et kogu ajaloo jooksul ei ole välja mõeldud teisi nii siidiseid, pehmeid ja fantastiliselt mõnusaid tampoone, kui Happy Days! Kui oled neid korra proovinud, ei taha sa enam mitte kunagi midagi muud!“
Kõik oli tavaline. Tavapäraselt vastik. Kuidas Sandra suutis seda nii pikalt teha? Kas teda ei ajanud see tõesti mitte kunagi oksele?
Pekki, ja nüüd lõi vist ikkagi kõhu ka lahti!
(Tartu, detsember 2021)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee