Laulda võib ka siis,
kui mingit uhket pidu
polegi käimas.
Ka täitsa omaette
ning kasvõi kinnisilmi.
Tantsida tohib
ka siis, kui keegi ei näe.
Rahvarõivaidki
pole tarvis – peaasi,
et tantsiksid südamest!
Pandeemiline
isamaa-armastus on
seks korraks läbi.
Aeg orjatööle naasta,
kõike taga kiruda.
Sünnipäeva auks
jagatakse rahet ja
vihmavalinguid,
ei puudu ka aupaugud
ega ilutulestik.
Pärnaõisi saab
sellel aastal korjata
vist oktoobriski,
ent lumikellukesed
on nüüd peaaegu läbi.
Unistan tihti
Kuu tagumisest küljest –
süütu ja puhas,
armunute pilkudest
alles rüvetamata.
Kõrvenõgese
ergutav silitus on
iga kell etem
energiajookidest,
lisaks mahe ja öko.
Elvas on jälle
tattnokad mõõtu võtmas,
kellel vingem riist,
mis kõvemini lärmab.
On rälli estõunia.
Parmu märgates
ma mõtlen vaid kadedalt:
küll sel alles veab –
laud puhtamuidu kaetud,
mis nii viga elada.
Kui päikesejänkud
tiigipinnal hullamas –
nii mäletan ma
sädemeid su silmades,
kui tookord kohtusime.
Rängimgi maru
on kui leebe kevadtuul
su tusameele
keeristormide kõrval,
ent vaikus oleks hirmsam.
Kui taevas hakkab
nutma, ei ole mõtet
pilvi kiruda –
selgita parem välja,
mis neid nõnda kurvastab.