Maret ei olnud usklik. Kirikus oli ta elu jooksul käinud vaid paaril korral, jõuluajal. Ja sedagi poolvargsi ja häbenedes, lihtsalt uudishimust. Mine tea, võib-olla teistsugustel aegadel oleks ehk usaldanud ka uskuma hakata. Kangesti kena oli ju kirikus küll, küünlad ja kõik. Kuid Mareti noorusaeg oli põikpäine ega kannatanud ühtegi jumalat. Ei sallinud see aeg pühakoja poole vaatamistki, sisse astumisest kõnelemata. Nii jäidki Mareti kirikuskäigud selle paari korraga. Kui ta üldse millessegi uskuda söandas, siis ehk kusagil südamepõhjas ja hingesopis. Aga sellest ei rääknud ta kunagi kellelegi. Vaikselt tema siia ilma viimase suure sõja lõpus tuli, sama vaikselt ka läks, jätmata endast järeltulijaid või muusugust varandust.
Ka Mareti matus oli ilmalik. Sugulasi tal enam eriti järel ei olnud, vanad olid eest läinud, nooremad ei teadnud Maretist suuremat midagi. Mõni koolikaaslane oli veel hinges, olid ka õelapsed, needki juba ise hallid. Nii ei kogunenudki kalmu juurde enam kui vaevu paarteist hinge. Mõni tuli omal jalal, teist toetas lapselaps kaenla alt, kolmas püüdis rulaatoriga üle männijuurte ukerdades lagunenud hauapiirete vahelt läbi pääseda. Aita ja Rein olid koguni matkatoolid ühes võtnud, et vihmalibedal pingil palitut samblaseks ei määriks.
Maret ise oli juba ammugi kohal. Urn seisis kuuseokstega