Igal sügisel, kui tuuled üha vilumalt vilistama hakkasid ja pargis puud juba üsna hõredaks jäid, võis tihtilugu näha, kuidas Saamuel keskturult sihvkakotte ja rasvapakke koju tarib.
„Küll see Saamuel on ikka tubli mees!“ õhkasid mutikesed turul. „Kesse enam tänapäe viitsib linnukeste pärast muret tunda!“
Saamuel, näe, viitsis. Ja ei teinud ta seda ju sugugi sellepärast, et mutikeste heakskiitu ära teenida. Ta õieti ei märganudki, mida mutikesed kõnelda olid võtnud.
Saamuel toitis linnukesi, sest teisiti ta lihtsalt ei saanud.
Tema teise korruse korteri rõdu oli moodsasti kinni ehitatud nagu kõigil selles viiekordses paneelmajas. Rõduklaasid ei olnud teab mis uhked, aga pidasid pisut ikka sooja, nii et seina äärde põrandale laotud moosipurgid päris ära ei külmand. Ja ei läind naljalt jäässe ka veekauss, mille Saamuel tihastele ja teistele sulelistele paika oli sättinud. Sest kust nad talvekülmaga seda vett ikka saavad. Ja otse akna juurde seinale oli Saamuel kinnitanud kaks väikest söögimajakest, mis ta ise keldris vineeritükkidest kokku oli löönud. Ei olnud need majakesed küll nii peened, kui poe omad, aga asja ajasid ära.
Tavaliselt, kui Saamuel söögimajad hoolikalt ära oli täitnud, tegi ta rõduaknakese lahti, et linnud söömale pääseksid ning läks ise tuppa tagasi. Nii istuski ta köögilaua taga, jõi kuuma teed, parematel päevadel kastis tee sisse küpsiseid ja ootas, millal linnukesed rõdule maiustama tulevad.
Üsna pea sättisid ennast köögilauale sisse ka Saamueli kaks kassikest. Siis istusid nad kolmekesi, vaatasid läbi akna rõdule ja ootasid. See oli nende igaõhtune rutiin, ükski neist kolmest ei oleks millegi vastu vahetama soostunud.
Saamuel silitas hajameelselt kasse, vahepeal rüüpas lonksu teed ning urgitses käsikaudu kobades karbist uue küpsise. Kassid istusid kui kivikujud, pilgud söögimajakestele kinnitunud. Vaid sabaotsad vonklesid aeg-ajalt.
Õige pea olidki esimesed uudistajad rõdul kohal. Tavaliselt tihased, kas väiksemad sinitihased või pisut kerekamad rasvatihased. Vahel tuli mõni tilluke varblane, aga siis tegid tihased talle tuule alla. Teinekord sattus leevike sihvkadega maiustama ning paaril korral olid koguni rähnid Saamueli rõdu üles leidnud. Seltskond oli iga kord erinev ja pakkus kõigile kolmele vaatajale alati suurt rõõmu. Tuldi ju alati, sest kust vaene linnuke ikka talvel midagi saab.
Ent kassid ei mallanud tavaliselt väga kaua vaadata. Nad muutusid rahutuks, hakkasid nõudlikult näuguma, ronisid Saamuelile sülle ja vaatasid talle etteheitvate nägudega otsa. Siis ei jäänud Saamuelil muud üle, kui võtta kinni nööriotsast, mis läbi seina köögist rõdule ulatus, ning tõmmata. Kolksti! lendas õueaken kinni ja ehmunud tihased, kes veel hetk tagasi olid rasva sisse uppunud sihvkadega maiustanud, hakkasid ehmunult rõdul ringi tiirutama. Aga ei olnud neil enam kusagile minna.
Siis paotas Saamuel veidi rõduust ning elevil kiisukesed tormasid rüsinal saamale.
Saamuel ise aga sättis ennast jälle mõnusasti köögilaua taha, rüüpas teed ja nautis teist vaatust.
Jah, Saamuel ei olnud mõni tavaline mees. Saamuel söötis tihaseid. Ta söötis neid oma kassikestele. Sest kust nemadki muidu saavad.
(Elva, jaanuar 2026)