Poes oli rahulik, peale müüja silmas Valdur vaid üht külastajat, kingitusteleti juures eri suuruses kristallkuule uurivat hiirehallis, ilmetus mantlis prillidega tütarlast.
Õigupoolest sattus Valdur raamatuärisse pooleldi juhuslikult. Ta oli tulnud linna, et ära käia hoopistükkis tööriistakaupluses. Kodus ootasid puud lõhkumist, aga tema vana ja truu kirves oli aja jooksul täitsa otsa lõppenud. Oli teisel vars tooneseppade poolt nahka pandud ja teragi aastatepikkusest ihumisest õrnõhukeseks kulunud. Nüüd juhtus aga nii, et värkspoes sai küll käidud ja uus kirves kaasa toodud, aga buss tagasi Peipsiäärde pidi minema alles tunni pärast. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui veidi aega surnuks lüüa. Ja milline koht selleks ikka parem oleks, kui raamatupood. Muidu oleks ju Emajõe ääres jalutadagi võinud, aga sellise koerailmaga… ja veel kirves käes nagu mõnel meremõrtsukal. Ei-ei.
Ta lehitses parasjagu „Taevase naljamängu“ uustrükki, kui tundis äkitselt pealael kummalist, kihelevat soojatunnet. Juba hakkasid soojaks muutuma ka külmetavad kõrvad ja kukal, soojus valgus üha allapoole, nüüd oli ka õlgadel juba mõnus, seejärel märkas ta, kuidas vihmas märjaks saanud jope rinnaesine kergelt aurama hakkab. Raamatust pilku tõstes leidis ta enda üllatuseks, et seisab keset ülalt langevat eredat valgusvihku, mis õhus keerlevad tolmukübemed tantsima pani. Päike! Et ilm oli kogu hommikupooliku olnud ebameeldivalt külm, sombune ja vihmapihune, tundis Valdur killukese päikese üle ainult siirast rõõmu. Tõsiasi, et laes ei olnud ühtegi akent ega muud avaust, ei turgatanud talle üldse pähe. Arvatavasti ei oleks see teda ka põrmugi häirinud. Loodus ongi mõistatusi täis.
Ta sulges silmad ning lasi valgusel end paitada. Oli soe ja hea. Päike pani nahapinna mõnusalt kirvendama, vihmamärg presentjopp hakkas vähehaaval kuivama. Valdur liigutas varbaid ja ohkas õndsalt.
Ühtäkki adus ta, et sügaval tema sisemuses, kusagil põrna ja kaksteistsõrmiku vahel, toimub midagi vargset. Miski liikumine või nii. Sellele järgnes nagu kerge vurin. Heldeke, mõtles Valdur ehmunult, see on nüüd küll kena lugu, pikk bussisõit veel ees! Need üleeilsed kotletid… Veider tunne kordus ning äkki märkas mees üllatusega, et tunne ei ole tegelikult üldsegi ebameeldiv. Oli hoopis selline natuke naljakas, lõbusavõitu sisemine kõdi, mis algas kusagilt maksa nurga tagant või neerude juurest (anatoomia ei olnud tema tugevaim külg) ning levis aeglaste, soojade ringidena üle kogu sisemuse laiali. Midagi kurja ei tundunud õnneks lahti olevat ning kui Valdur viimaks kramplikust vastupanust loobus, jõudis kohale teadmine – see soe ja rõõmus tunne, mis tema sisemuses hoogu kogus, oli hoopistükkis üks vallatu viisijupp. See oli tekkinud teadmata kuidas ning hakkas nüüd, üha kasvades ja paisudes, temast vägisi välja kippuma.