Kell oli varajane, Iivo oli esimene ja seni ainus klient. Ka tüdrukutest ei olnud veel kedagi kohal peale Triinu, kes praegu Iivo kukla kallal (tagant randiga!) askeldas. Iivo jälgis peeglist juuksuri vilkaid liigutusi, vaatas, kuidas hallid salgud süles olevale linale langesid ning taipas järsku, et nad on Triinuga kahekesi. Kahekesi! Kas tõesti?
Ta kuulatas hoolega, kuid peale kääride klõbisemise, õuest sisse kanduva ühtlase liiklussumina ning peegli ees laual vaikselt mängiva raadio ei kostnud ühtegi heli. Ka tagaruumist mitte. Nad olid tõepoolest omavahel. Issake, äkki on tõesti just täna see päev? mõtles Iivo erutusega. Ta tundis, kuidas süda kiiremini lööma hakkas ning selg ühtäkki ebameeldivalt niiskeks muutus. Kõik need aastad… Kas see ongi nüüd käes? Aga mis siis, kui mul äkki silpigi üle huulte ei tule? Iivo neelatas ja tundis, kuidas kurk korraga karedaks ja kuivaks tõmbus.
Ei, kindlam on pisut veel oodata ja ennast koguda, mõtles ta siis. Oluline on rahulikult ja sügavalt hingata. Aga mitte liiga sügavalt, siis hakkab pea ringi käima. Ainult paar minutit, ja kui ka siis keegi veel tulnud ei ole… siis vast tõesti!
Ta sundis hingamise aeglasemaks, sulges silmad ning püüdis ette kujutada prao seda osa, mis praegu suure Wella reklaamplakati alla jäi. See ei olnud kuigi keeruline, sest poole sajandi jooksul oli mõra ka temasse oma jälje söövitanud.
Pool sajandit! Jah, tõpoolest, nüüd juba umbes viiskümmend aastat või isegi pisut kauem oli Iivo käinud oma juukseid lõikamas alati just siin, sellessamas salongis. Miks ta olekski pidanud mujale minema, kui siin selle tööga igati ontlikult toime saadi?
Hoone oli aja jooksul muidugi muutunud. See oli vähemalt kahel korral saanud uue fassaadi ning veneaegne eterniitkatus oli millegi moodsama vastu välja vahetatud. Salong ise oli samuti kogu aeg muutumises olnud – vahetanud värvi, aknaid, uksi, sisseseadet ja töötajaid, aga sel kõigel polnud tegelikult mingit tähtsust. Ei lugenud see, et Iivo lapsepõlveaegsed, kooruva värviga pruunid seinad, mis vahepeal olnud nii tumesinised kui ka rohelised, olid nüüd moodsalt heledad; et kulunud linoleumi oli välja vahetanud järgmine linoleum ja siis juba korralik parkett või et kunagise roostes valamu asemel uhkeldas praegu musta nahktooli külge monteeritud fajanssvalamu. Tähtsust ei olnud ka sellel, et hõbedasi kosmonaudikiivreid meenutavad föönid tagaseina äärest olid millalgi hoopistükkis ära kadunud. Kõik need metamorfoosid olid toimunud kuidagi hoomamatult, õigupoolest olid need vaid pisiasjad ning Iivo jaoks ei olnudki need õieti märkamist väärt, sest kõigest hoolimata oli see ju ikka seesama juuksuritöökoda. Tema juuksuritöökoda. Ja see olemine oli ainus, milles peitus mingi mõte.
Loomulikult oli aja jooksul salalikult muutunud ka Iivo ise. Tema nahk oli nüüd pisut kahkjam, põsed ei olnud enam nii pringid ning karvad tükkisid kasvama ka kohtades, kus neid varem sugugi märgata ei olnud. Aga välisest hoolimata oli ka tema ikka samasugune – kohmetu ja uje, just nagu viiskümmend aastat tagasi, kui ema ta esimest korda siia tõi.
Tol ajal ehk vaevu paari-kolmeaastase põngerja jaoks asetati tooli käetugedele istumiseks spetsiaalne laud, mida katva tumepruuni dermatiini rebenditest paistis nätskeks massiks muutunud poroloon. Juuksuri juures oli alati palju rahvast, mistap tuli uksel iga kord küsida: „Vabandage, kes viimane on?“ Seda tegi muidugi ema, väike Iivo ei julgenud suudki paotada. Ka hiljem, kui ta juba omapäi käis, valmistas võhivõõraste inimeste kõnetamine talle tohutuid raskusi, nii hakkas ta valima kellaaegu, mil võis loota, et saginat vähem.
Peale kooli lõpetamist kandis saatus Iivo kodust pealt saja kilomeetri kaugusele, seejärel veelgi kaugemale. Aga alati leidis ta korra kuu või paari jooksul selle aja, et võtta ette teekond juuksurisse. Oma juuksurisse. Tihtipeale ei olnudki tal peale juuksuriskäigu enam kodulinna muud asja, nii et veerandtunnise lõikuse nimel pidi ta kokku kuus tundi rongis loksuma. Sõiduks kulutatud aeg ei tundunud tema jaoks kunagi liig kõrge lõivuna, traditsiooni hoidmine oli aja kaotamisest tunduvalt olulisem. Ja ega ta osanudki mujale minna. Kuidagi ei tekkinud nagu sellist küsimustki.
Oli ette tulnud sedagi, et Iivo juukselõikuseks ennast lausa töölt vabaks küsis. Ikkagi terve päev kulus ju ära. Põhjust nimetada ta muidugi ei tihanud. Talle tundus, et ehk ei oleks teda mõistetud.
Elu veeres, aastanumbrid vahetusid, vahepeal oli üles võetud isegi raudtee, mis kodulinna viis. Kõik oli pidevas muutumises, ainult Iivo käis endiselt ikka ja ainult sealsamas oma frisuuri korrastamas. Nüüd küll bussiga, aga ikka selles ainsas, oma juuksuris.
Endiselt sama sõnaaher kui lapsena, ei suutnud ta mitte kuidagi aru saada inimestest, kes on suutelised võõrastega – isegi kui juuksurid kõrvale jätta, siis kasvõi näiteks taksojuhtide või poemüüjatega – pilgult lobisema hakkama. See oli mõistetamatu. No millest sa hing võhivõõra inimesega ikka rääkida oskad? Mitte millestki! Võõra inimese esimesena kõnetamine, mõtles Iivo, see on ju peaaegu et terror, otsekui naerul näoga antud maksahaak, mida teine ei oska kuidagi tulemas näha. See oli kuidagi… vägivaldne. Iivo vältis seda võimalusel alati. Ka siis, kui mõni täiesti võõras inimene tuli teda esimesena kõnetama, tundis ta ennast veel mitu tundi hiljemgi halvasti, justkui määritult. Kulus tükk aega, enne kui ta sellest üle sai ja taas välja julges minna.
Ta oli selline olnud niikaua, kui ennast mäletas. Koolis loobusid õpetajad õige varsti tema küsimisest, sest pigem lasi ta endale halva hinde päevikusse panna, kui klassi ees suu lahti tegema soostus. Ometi olid klassikaaslased ju puha teada näod. Panna teda aula laval luuletust lugema ei olnud mitte kellelgi õnnestunud.
Aga vahel on vaja rääkida, mõistis Iivo. Vahel lihtsalt ei saa teisiti. Ja üks selline kord on vist tõesti täna.
Tal hakkas jälle natuke hirmus, kui sellele mõtles.
Käärid klõbisesid, juuksesalgud langesid ning Iivo tundis, kuidas Triinu prink kõhuke vahepeal ta põske riivab. See tekitas temas kummaliselt äreva tunde. Nad olid endiselt kahekesi. Nüüd, mõtles Iivo, tulgu, mis tuleb, nüüd ma teen selle ära! Ta neelatas, püüdis kurgu võimalikult märkamatult puhtaks urahtada, hingas sügavalt sisse ning avas juba suu, ent siis helises tagaruumis telefon. Triin pani käärid käest, naeratas vabandavalt ning jättis Iivo omapead.
Iivo maigutas suud, neelates keelele tõusnud sõnad taas alla. Erutusest kurku roninud süda tagus kui meeletu. Õnn, et ta pidama sai! See oleks küll piinlik olnud, kui Triin oleks peale tema esimesi, hoolikalt ette valmistatud lauseid lahkunud. Uuesti alustada ei oleks mees mingil juhul söandanud! Praegu oli kõik veel õnneks hästi, peab ainult ära ootama, millal Triin kõne lõpetab ja tagasi tuleb.
Iivole meenus, kuidas soov kõik ära rääkida temas idanema hakkas. Kord, vast paar aastat tagasi, kui ta toolil istudes ning juuksesalkude langemist vaadates kõige kaduvusele mõtles, tuli raadiost parasjagu kirjandussaade. Jutt käis ühest hiljuti auhinna võitnud novellist, mille tegelaseks veidrikust vanamees. Taat, ilmselgelt pisut autistlik, oli käinud kümme aastat ühes ja samas toidupoekeses, mitte kunagi kusagil mujal. Iga jumala päev tõi ta sealt oma piima ja leiva, vahel ka vorstijupi, paki makarone või kilo kartuleid. Oli veel selline klassikaline vana kooli keldripood, nagu neid kunagi kõik nurgatagused täis olid.
Siis aga juhtus, et poekese ostis ära üks tõmmu ja kuldhambuline mägede poeg, oli vist armeenlane või grusiin, kes neil vahet teekski, no igatahes üks neist nõukogude armee jäänukitest. Uus omanik maalis seintele lumiste tippudega mäed ja padrunivöödega rahvariietes uljad tantsijad ning hakkas seal müüma hinkaale, lavašši, hartšood ja tšatšat. Jõgeva kollasest võis nüüd vaid unistada, teralisest kohupiimast, Toolse leivast või Kirde saiast rääkimata.
No ja nädalapäevad peale sellist jahmatavat pööret leiti veidi eemal asuva pisikese agulimaja tagaaiast, sammaldunud õunapuu küljest, vanamehe nööri otsas tilpnev surnukeha, kust varesed juba matti võtmas käisid. Taat ei suutnud leppida mõttega, et peaks hakkama mujal leiva järel käima, ei suutnud taluda seda, et väike keldripood, tema turvapunkt ja ankur siin heitlikus maailmas, oli nii julmalt temalt ära võetud.
See pani Iivo mõtlema. Tegemist oli ju täiesti banaalse looga – ja sellisele langes osaks sedavõrd vali kiidulaul? Mis ses novellis siis nii erilist oli? Kümme aastat ühes ja samas poes käia – no kuulge, see ei ole ju midagi! Ja lõpuks ennast sedavõrd tühisel põhjusel veel lausa oksa tõmmata? Banaalsuse tipp, tõepoolest. Läinud siis ometigi teise poodi, taevas hoia! Kõigest kümme aastat – see ei ole ju isegi veel õige traditsioon, vaid lihtsalt kerge harjumus.
Kogu see lugu tundus võltsi ja ebausutavana. Iivo käis viiskümmend aastat ühes ja samas kohas juukseid lõikamas – ja s e e on juba tõesti midagi! – aga temast ei kirjuta keegi, isegi mitte kohalik leht, ainsat sõnagi! Ei, ta ei tahtnudki lehte sattuda, see oli niisama, kujundlikult mõeldud, kuid miskipärast tundis ta end nüüd, peale saate kuulmist, kuidagi alaväärtuslikuna. Kui vaid kümme aastat poes käimist ja tobe enesetapp on seda väärt, et sind igaveseks kirjanduslukku raiutaks, siis viis korda pikem staaž ühes kohas juukseid lõikamas käia, isegi ilma suitsiidita, peaks ju ka ometi midagi kaaluma?
Nojah, mõtles ta seejärel. Ehk kaalubki, ainult et keegi ei tea sellest ju midagi. Ja mitte keegi kogu maailmas ei saagi sellest kunagi mingit aimu, kui ma ise ei räägi.
Sel hetkel Iivo otsustaski, et kui mitte maailm, siis vähemalt tüdrukud peaksid tema lugu teadma. Lugu sellest, kuidas ta juukselõikuseks kokku mitusada kilomeetrit maha sõidab, kuidas ta mitte kordagi elus üheski teises salongis ei ole käinud ning ise seda kõike nii loomulikuks on pidanud, et ei ole varem sellest kõigest rääkimisega neid koormata tahtnud.
Tegelikult ei osanud ta iseendalegi kuigi veenvalt põhjendada, miks see ekshibitsionistlik soov tema jaoks korraga nii tähtsaks sai või mida ta selle jutustamisega saavutada lootis. Ilmselt mitte midagi. Ta ei ihanud õlale patsutamist ega tunnustamist, ei oodanud, et teda kuidagi erilise pilguga vaatama hakataks, ei-ei. Ta lihtsalt tahtis, et juuksuritüdrukud teaksid, kui väga Iivo neid hindab. Neid, nende tööd ja seda kohta.
Alguses kõditas mõte ülestunnistusest tühipalja mõttemänguna niisama kusagil kuklas, aga pikapeale muutus see üha valdavamaks ning lõpuks sai sellest peaaegu et kinnisidee. Aga mismoodi seda teha, kuidas oma lugu neile edasi anda? juurdles Iivo. Ta pelgas, et ei leia õigeid sõnu, et hakkab kokutama ja jätab endast narri mulje. Ja kuidas sa pealegi räägid, kui kuuljaid on nii palju? Enamasti oli ju korraga tööl vähemalt kolm-neli juuksurit. Pluss kliendid. See oleks nagu kõne pidamine, mkmk.
Seda tuleb teha lühidalt, mõtles ta paar nädalat hiljem, kui oli esialgsed visandid paberile pannud ja neid uuesti ja uuesti üle luges. Pikka juttu ei taha keegi kuulda ning mul endal läheb kõik kindlasti sassi. Ja see ei tohiks tunduda suurustlemisena, et näete, kui kõva mees ma olen, see paarsada kilomeetrit edasi-tagasi ei tähenda minu jaoks midagi. Sest tegelikult ju tähendas! Iivo hindas oma aega. Samas ei tohiks see mõjuda ka kaotatud aja taganutmisena, see ei oleks ju samuti õige. Et no mis ta siis käib seal? Iivo mõtles ja mõtles, aga õiget tasakaalu ei leidnudki. Ta koostas terveid kõnesid, kirjutas paremini kõlanud laused üles ning proovis nende mõjukust peegli ees, ent vaikselt tiksus kuklas siiski teadmine, et arvatavasti ei ole tal nende esitamiseks kunagi piisavalt julgust. Miks see kõik ometi nii raske peab olema?
Nii möödusid kuud ja mis seal salata, ka kalender tuli vahepeal uue vastu vahetada.
Lõpuks tundus talle, et on leidnud, mida otsis. Nii enam-vähemgi. Avalaused olid piisavalt lühikesed, et ilusti meeles püsida, samas ei kõlanud need mitte mingil viisil ründavalt ega pealetükkivalt (hoidku jumal selle eest, kui peaks arvatama, et tema, juba eakam härrasmees, kuidagi flirtida üritab!). Ning mis kõige parem – need tekitasid kuulajas huvi, lausa sundisid teda küsimusi esitama, see oli Iivol paari tuttava peal juba järele proovitud. Kui aga uudishimu on juba äratatud, on edasi palju lihtsam, teadis Iivo.
Ta harjutas hoolsalt, et sõnad ümaramaks muutuksid ning võimalikult loomulikena üle huulte veereksid. Aega selleks oli laialt, sest sobivat hetke nende kuuldavale toomiseks ei avanenud ega avanenud. Kord oli salongis rahvast liiga palju, kord tundus üldine õhkkond kuidagi ebasobiv, siis jälle paistis, et juuksuril on endal mingeid muresid, mille kallal juurdlemist ei tahtnud Iivo oma triviaalse (aga niisuguse loomuliku triviaalsuse saavutamiseks oli ta hullupööra vaeva näinud!) lobaga katkestada.
Täna tundus kõik sobivat. Ta oli endiselt ainus klient ja Triin oli juuksuritest ainsana tööl. Sedavõrd vähese publiku ees oli Iivol lootust oma looga isegi hakkama saada. Ometi jäi ta pisut ebalema. Kodus peegli ees või mõttes tüütuseni korratud laused olid küll pähe kulunud, ka hääletoon, millega need kuuldavale tuua, oli hoolega selgeks harjutatud – sundimatu, isegi kerge, ent siiski tähelepanu köitev ja kuulama panev. Aga äkki… äkki on tütarlapsega jutu alustamine liialt pealetükkiv, ehk mõjub paljas kõnetamise fakt juba iseenesest, noh, ligitikkumisena? Äkki arvab Triin, et Iivo mingil moel koguni ahistab teda? See on ju praegu moes. Või (ei teagi nüüd, kumb hullem oleks) tõlgendab tema käitumist lihtsalt vana mehe algava seniilsusena?
Triin oli telefonikõne lõpetanud. Taas klõbisesid käärid, tiksusid minutid, juuksesalgud langesid ning lõikus hakkas paratamatult lõpule lähenema. Iivo kõhkles endiselt. Suu kuivas ja kurk muutus karedaks. Äkki ta ei suudagi sõnu kuuldavale tuua? Kraaksub lihtsalt midagi arusaamatut ja muudab ennast ilmaaegu naeruväärseks? See oleks piinlik… Süda peksles ning kõrvad hakkasid sõnavõtule mõeldes juba ette punetama. Muidugi võis põhjus olla ka harjumatus füüsilises läheduses, sest õblukese juuksurineiu kõht oli taas vastu mehe põske.
Ja siis see juhtus. Ühtäkki kostus just Iivo parema kõrva kõrguselt, kusagilt sügavalt Triinu sisemusest väike mulksatus. Siis teine, pisut valjem. Sellele järgnes pikk häälekas vurin, mis sumbus madalaks, aeglaseks korinaks. Iivo kangestus. Triin samuti. Iivo mõte tormas palavikuliselt uude suunda. Peaks ta kuidagi reageerima? Ehk oleks paslik pillata mõni pinget leevendav naljake? Selline, mis annaks märku, et ta küll kuulis, aga ei tee sellest suurt numbrit, sest kõigil ju juhtub? Või ei reageeriks üldse mitte kuidagi – sest et äkki oli see piinlikkusepinge ainult Iivo enda väljamõeldis ja siis satuks ta ise väga ebamugavasse olukorda? Aga ei, ei olnud. Mees tundis selgesti, et kuigi Triin jätkas hetke pärast tööd, olid tema liigutused muutunud veidi ebalevamaks. Kõhuke tõmbus tema põsest eemale. Midagi oli nende vahel igatahes muutunud, selles ei olnud mingit kahtlust.
Kindel oli ka see, et Triin ei saanud ennast samuti kuigi mugavalt tunda. Võimalik, et temalgi käis tuhat mõtet läbi pea; võimalik, et ka tema kalkuleeris, kuidas olukorrast vähima kahjuga välja tulla. Kindlasti, midagi pidi ta ju mõtlema. Paistis, et nagu Iivogi, otsustas ka tema sõnatu ignoreerimise kasuks. Nii vaikisid nad mõlemad nagu loendamatutel kordadel varemgi, ainult et nüüd oli see vaikus teistsugune. See oli tihke vaikus, selline vaikus, mis sisaldas endas saladust, mida nad olid sunnitud jagama, ent mille olemasolu kumbki ei oleks suutnud tunnistada.
Siis kordus see taas – alguses vaikne, peaaegu kuuldamatu vurin, mis kõlas isegi armsalt, peaaegu nagu väikese kiisukese nurrumine, muutus siis aga kihisevaks mulinaks, kuni lõppes piinavalt aeglase ja valju korinaga, mis kõlas nagu tiisikushaige viimne rögin. See kajas vaikse salongi seintelt tuhandekordselt tagasi, muutudes iga peegeldusega justkui üha valjemaks.
Iivo sai väga hästi aru, et soolegaaside näol on tegemist igati loomuliku füsioloogilise protsessiga, mida inimene ise ei saa mitte kuidagi kontrollida, aga see teadmine ei vähendanud sugugi teda valdavat süütunnet. Arusaamatu, see ei olnud ju ometi tema, kes hommikusöögi vahele jättis ja kelle sisikond seetõttu protestikisa tõstis. See oli ju Triin. Aga miks siis Iivo näost punaseks läks ning häbi pärast maapõhja tahtis vajuda? Miks ta juhtunus ennast süüdistas? Võib-olla oli asi selles, et Triin pidi kindlasti aru saama, et ta kõike selgesti kuulis. Ja Iivo tundis endal lasuvat süükoormat ehk just seetõttu, et vaene tüdruk pidi ainult tema pärast sellist piinlikkust tundma?
Nüüd vaikisid nad veelgi kramplikumalt. Nii oli kõige lihtsam.
Triin võttis juukselõikuri ja lülitas selle sisse. Võimalik, et tal oli seda tõesti just sel hetkel vaja, aga oli ka mõeldav, et ta lootis selle surina taha varjata oma hooletusse jäetud soolestiku hädakisa. Oli see nüüd tühjast akust või millestki muust, igatahes tegi masin paar abitut katset lõiketera liigutada, kuid vandus siis alla ja jäi vait. Seda valjem tundus järjekordne mürinate kaskaad, mis tütarlapse kõhust kuuldavale tuli. Kuidas küll seesugune mürin nii kleenukese tütarlapse sisse ära sai mahtuda?
Kui ometi raadio veidi valjemini mängiks, mõtles Iivo. Siis saaks ju teha näo, et ma midagi ei kuulnud. Häda oli selles, et seda ei saanud nüüd enam kumbki neist valjemaks keerata, sest kohe oleks selge olnud, mis selle põhjuseks on. Ning see oleks veelgi piinlikum olnud.
Iivol oli kirjeldamatult ebamugav. Miks mina? mõtles ta, miks just mina? Mida ma teinud olen? Ta istus suletud silmi toolil, sõrmed kangestunult käetugesid pigistamas ning piilus ripsmete vahelt peeglisse. Triin seisis ta selja taga, käed külgedele rippu vajunud, surnud trimmer endiselt käes. Järjekordne mulin lõikas vaikusesse nagu kuulipildujavalang, sedavõrd vali, et summutas isegi trimmeri põrandale kukkumise kolksu. Triin tormas minema. Wella reklaamplakat kärises täpselt selle all oleva prao kohalt katki.
Kõik oli läbi. Iivo tundis, kuidas miski temas kihvatas. Kõik need ettevalmistused, kuudepikkune harjutamine, kõik asjata… Hetk, millest ta nii palju mõelnud oli, millest unistanud… lõhutud. Miks pidi Triin talle ometi niimoodi tegema? Ei, ta ei suutnud oma lugu jutustada, enam mitte. Vähe sellest, ta ei suutnud siin enam sekunditki kauem olla. Ta ei tahtnud siia enam kunagi tagasi tulla. Mitte kunagi. Sellega on nüüd kõik, kindel mis kindel.
Lõikuse lõpetamist ootama jäämata poetas Iivo kortsus rahatähe lauale ning lipsas märkamatult uksest välja. Bussi peale, mis viiks ta tagasi koju, pea paarisaja kilomeetri kaugusel asuvasse väikese õunapuuaiaga vanasse agulimajakesse.
(Tartu, november 2021)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee