Ajal, mil talvekülmade vastu veel aknaraamide vahele vatti topiti ja praod kleeppaberiga hoolikalt kinni liimiti, olid paljud üsna olmelised asjad hoopis teistmoodi. Ka veetorud, need linnatänavate alla peidetud nähtamatud arterid, ei ulatunud teps mitte igale poole. Mida kaugemale sitist, seda haruldasemaks need muutusid. Äärelinnas jagus neid vaid üksikute suuremate uulitsate alla. Kõrvalisematesse paikadesse, tillukestesse põiktänavatesse ja varjatud umbsoppidesse need ei küündinud. Ent ka neil tänavatel, mille all veetorud vonklesid, ei jätkunud neid mitte kõikidesse majadesse. Eks sellevõrra tarvitati rohkem muid vedelaid substraate, aga päris ilma veeta ei saanud ka läbi ajada. Nii olidki paljudes hoovides täiesti töökorras kaevud. Et need olid roheliste hammastega näkke paksult täis, passisin alati huviga juures, kui kusagil mõnda