Ventilatsiooniavadest õhkus kuuma, kuid hommik autoakna taga oli nii rõske, et seda vaadates kippusid isegi soojaks köetud salongis külmavärinad peale tulema. Udu voolas kahelt poolt mööda, kui masin jõrinal läbi hämaruse pressides mööda auklikku kruusateed roomas. Lembit silmitses pingsalt teeääri. Kraavipervi kattev mustjashall oksarägu ja mullune mädapruun heinarisu tegid ülesande raskeks. Katsu sa selles segadikus midagi silmata! Aga kogemus maksab, mõtles Lembit. Ja läbematuks ei maksa muutuda, kannatust peab olema. Ta ei olnud veel kunagi tühjade kätega tagasi pöördunud. Ning aega oli õnneks ka. Kokkulepitud ajani Kikavere põhikoolis jäi veel oma kuus tundi.
Vana silohoidla juurest keeras auto kurakätt ja veeres tükk maad piki sovhoosiaegset, nüüdseks ammu umbe kasvanud magistraalkraavi kuni Tirguojani. Kusagil seal lammil elavad saarmad, teadis Lembit, kuigi ta ei olnud siiani veel ühtegi leidnud. Rebased… noh, neid oli muidu kogu ümbruskond täis, aga praegu oli veel vara. Läheb veel nädalaid, enne kui kutsikad on omapäi hulkumiseks piisavalt suureks saanud. Ise alles rumalukesed, kange avastamiskihk veres, aga ümbritsevaid ohte, neid veel õieti ei tunne.
Tee ääres ei olnud endiselt kedagi ega midagi näha.
Raadio mängis vaikselt, hommikuhämarus ning inimtühjad teed mõjusid uinutavalt, aga Lembit ei kaotanud valvsust. Ta armastas seda aega, mil öö vaikselt olematusse taandus ning aovalgus tasahaaval taevast vallutama asus. Töised kohustused olid veel pea poole päeva kaugusel. Hommikud, need kuulusid ainult temale. Ehk olidki need varased käigud mingis mõttes nagu põgenemine kogu selle lärmi ja kisa eest, mida töö endaga paratamatult kaasa tõi. Tänu neile rahulikele, eraklikele tundidele oli palgatöö muutunud justkui millekski, mis lihtsalt tuli kusagil teiste toimetuste vahel ära kannatada. Tänu hommikutele oli see kergem.
Asi oli selles, et Lembitule ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte. Nad nihelesid ja tegid nägusid, kui ta fotoaparaadi nende poole suunas. Nad kisasid ja lärmasid, tormasid ringi, kippusid vastu vaidlema ja ei kuulanud peaaegu kunagi tema korraldusi, kui ta seda voogavat ja lärmavat, amorfset massi veidigi kontsentreerida ja kaadrisse mahutada üritas. Kui tal see lõpuks õnnestuski, siis sekundiks, ei enamaks. Ja ka selle hindamatu hetke jooksul leidus alati keegi, kes kellelegi sarvi tegi, keelt näitas või muidu grimassitas.
Põngerjate taltsutamine võttis liiga palju energiat. Kaugelt rohkem, kui ta oli valmis andma. Ja pealegi, mida aasta edasi, seda vähem energiat Lembitul teistele jagamiseks oli. Õigupoolest ei tahtnud ta üldse koolipiltidega jännata, ei olnud mitte kunagi tahtnud, aga mida muud ta peale pidi hakkama?
Raadio hommikuprogramm oli varasele tunnile omaselt pehme ja unelev, äsja lõppenud ilmateade lubas lõpuks ometi pisut soojemaid päevi. Kõvad öökülmad pidid siiski veel mõne aja kestma. Oijah, ja ometi on maikuu peaaegu käes… Kevad ei jõuagi vist sel aastal päriselt kohale.
Mingi vanainimene olla eile päeval kaotsi läinud, öeldi raadios. Lembit ei pööranud sellele alguses tähelepanu, eks neid sõgedakesi läheb ikka mõnikord uitama. Jalutavad keset talve kodukitli väel marjule või kurat teab kuhu, kes see aru saab, mis vanainimese peas toimub. Vahel mõtles Lembit hirmuga, et ega tal endalgi see aeg väga kaugel ole. Äkki sätib isegi ennast ükskord kusagile teele, pidžaamapüksid jalas ja karvase äärega sussid varba otsas. Ei tea meist keegi, milline lõpp ees ootamas on…
Kohv termoskruusis oli täpselt parajaks jahtunud. Lembit võttis lonksu ning silmitses taas uurivalt teeääri. Ei midagi. Äkki peaks siiski maanteele keerama? Sealt ei tuleks ta kindlasti saagita tagasi, aga maanteed, need Lembitule ei meeldinud. Suurel teel on suured kiirused ning kuigi hea õnne korral võis seal iga paari kilomeetri tagant mõnd kährikukorjust kohata, olid need tavaliselt nii sodiks sõidetud, et ega neist enam asja saanud.
Ta liikus aeglaselt mööda krobisevat kruusa edasi, aeg-ajalt peaaegu peatudes ning hoolega teepeenart vahtides. Vahepeal tundus juba, et midagi justkui paistaks, aga ikka oli see mõni ligane oksaront või kraavi visatud autorehv. Ta ohkas. Ei anna see päev ennast kergelt kätte. Aega veel õnneks siiski oli.
Korraga jõudis talle kohale, mida äsja raadiost kuulnud oli. Itkusoo, öeldi seal. See kaduma läinud memm olevat Itkusoo külast. Jessas, mõtles Lembit, kuidas ma seda kohe tähele ei pannud! See ju vaevalt mõni kilomeeter kodust, peaaegu siinsamas. Aga kes see siis olla võis? Ta lasi peast läbi kõik, keda teadis Itkusool elavat. Kuidas see nimi öeldigi olevat… Rosalie vist? Ta keris äsja kuuldud raadiouudist mõttes tagasi. Rosalie… eee… Meigas? Nii vist öeldi? Ei, sellist Itkusool kohe kindlasti ei olnud. Mees ohkas kergendatult. Ta teadis ju lapsepõlvest peale kõiki, kes seal elasid. Praeguseks oli veel ainult neli suitsu külasse jäänud ja neist ainumaski ei kerkinud ühegi Rosalie korstnast. Ju see on mõni teine Itkusoo, mõtles ta aeglaselt edasi veeredes ja kraave silmas pidades. Neid ühe ja sama nimega külasid on Eestis nagu kärbseid lehmakoogi peal. Aga olgu see Itkusoo kus tahes, kahju on memmest ikkagi. Niimoodi lihtsalt metsa ära külmuda…
Udust kerkis aegamööda nähtavale veidi vildakas, roosteplekiline stoppmärk ja selle taga ristmik. Kuhu nüüd? Tagasi pöörata oli vara, ja kuidas sa tühjade kätega ikka lähed. Ta seisis veidi aega ja pidas aru. Hea küll, otsustas ta siis. Põrutan esialgu otse, sõidan neli-viis kilti Tohilatsi poole ja siis teiselt poolt Tõrekõrve kaudu tagasi. Kui ka siis ei ole midagi leidnud, vaatan tõesti maanteele. Kuigi see on ette teada, et maanteekraamist ei saa enamasti asja.
Kopter lendas üle. Madalalt. Imelik, mõtles Lembit uuesti kohvi lonksates. Siinkandis neid ju tavaliselt ei liigu. Mingid õppused või midagi.
Nooruses oli Lembit unistanud loodusfotograafi elust, hellitas koguni lootust oma pildid mõnele näitusele sokutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ei olnud temas piisavalt kannatlikkust ega julgust, ei olnud tal tegelikult õieti annetki. Seda viimast oli endale kõige raskem tunnistada. Koolilapsed, need sai ta suure vaeva ja kõva häälega vähemalt hetkeks paigale sundida, aga metsaelajad… Kitsed traavisid arutult ringi, liblikad pagesid fookusest ning kõik, mis ta tavaliselt saagiks sai, liigitus kategooriasse “Kompositsiooniline katastroof punahirve uduse taguotsaga.” Selliseid pilte oli terve maailm täis. Kõige rohkem hakkas hinge peale see, et lihtlabased amatöörid, kes fotokunstist tuhkagi ei teadnud, tabasid vahel nii häid kaadreid, et lausa ahheta! Ja millega? Harilike telefonidega! See pidi olema paljas juhus, mis muud. Sest kuidas teisiti seletada seda, et Lembit jäi kogu oma profitehnikaga, kõige kallimaga, mille ta oli olnud suuteline aastate jooksul soetama, neist ikka maha. Seda oli raske tunnistada, aga lõpuks, peale aastatepikkust proovimist, oli ta kibedusega taibanud, et vaata, kust otsast tahes – ta ei ole enamat, kui lihtsalt professionaalne diletant. Suurte ambitisoonide, kuid kasina andega fotografomaan. Mis veel hullem – vananev fotografomaan. Sellist ei võta mitte keegi tõsiselt, kui just millegi väga ootamatu või uudsega välja ei suuda tulla. Aga millega? Lembitul olid ideed otsas. Õieti ei olnud tal neid vist kunagi olnudki.
Nii vireles ta koolipiltniku ametis edasi. Vähemalt said sel kombel arved makstud. Aga unistus suurest läbimurdest ei kadunud.
Taevas oli juba peaaegu valge. Aeg läks, kohv oli jahtunud, aga kott pagasnikus endiselt tühi. Ta hakkas pisut rahutuks muutuma. Ega ei jäänudki enam kuigi kaua, kui pidi hakkama ennast Kikavere poole sättima. Õnneks läheb seal ruttu, see oli tilluke kool vaid mõnekümne lapsega. Aga enne oli vaja veel kodust läbi käia, riided ära vahetada ja varustus kokku pakkida. Lapsed… Kisa ja kära, möll ja madin. Tal hakkas sees keerama, kui kogu sellele trallile mõtles. Uhh. Lembitul endal õnneks lapsi ei olnud. Piisas neistki kuhjaga, keda ta koolides nägi.
Mõne aasta eest, kui Lembit oli oma unistuse loodusfotograafi idüllilisest elust lõplikult kolikambrisse visanud, oli ta puht juhuslikult tulnud hiilgava kompromissi peale. Tema ebaedul oli ju olnud vaid üks põhjus – armastus looduse ja pildistamise vastu ei klappinud kuidagi kokku tõsiasjaga, et loomadest modellid kaootiliselt ringi kepslesid, täiesti ettearvamatult käitusid ning paigal ei püsinud. Loodus oli rahutu, veel palju rahutum, kui lapsed. Head fotot ei saa aga kiirustades teha, see nõuab aega, sättimist, hoolikat läbimõtlemist; rabistades ei ole kuidagi võimalik hiilgavat tulemust saavutada.
Lahendus sellele näiliselt ületamatule vastuolule tabas teda välguna ühel pimedal, hilissügisesel õhtul. Ta tuli tookord vist Mooraste koolist, kui silmas autotulede valgusvihus järsku rebast. Reinuvader lamas teeäärses heinas, liikumatu pilk teele kinnistunud. Ta lebas seal otsekui avasilmi magades, osavõtmatu ja huvitu. Surnud mis surnud, otsustas Lembit ja pidi juba kiirust lisama, kui ühtäkki taipas.
Vana kirg lõi lõkkele. Temas ärkas taas loodusfotograaf.
Algus oli konarlik ja vaevaline. Hea hulk aega kulus õige kontseptsiooni leidmisele, aga mida enam ta uuele lähenemisele pühendus, seda rohkem see talle meeldima hakkas. Puht juhuslikult leitud rebasest sai ta tookord terve võluva fotode seeria. Lõpnud loom ei vaielnud ega punninud vastu, ta lasi ennast kannatlikult sättida just täpselt nii, nagu parasjagu vaja. Lembitule hakkas tunduma, et lõpuks ometi on ta leidnud oma niši. Oma käekirja, oma eripära.
Veidi hiljem lisandus üks orav, kes, tõsi küll, oli juba natuke näru. Orava järel tuli kass, kes oli samuti kellegi rataste all otsa leidnud. Esialgu paelus meest uute modellide liikumatus, see, et tal oli aega nende juures istuda ja pisidetailidena läbi mõelda kogu kompositsioon; katsetada, millise nurga alt ja missuguse valgusega saaks selle ainsa ja õige foto. Säherduses paigalseisus peitus omalaadne poeesia, mida pidevas liikumises olevast elusloodusest oleks olnud võimatu leida.
Aga ajapikku jäi sellest väheseks. Ta hakkas juhuslikult leitud korjuseid koju kokku vedama, proovides neid seal väsimatult sellistesse poosidesse sättida, et need tunduksid elusatena, veel elusamatena kui elu ise.
Siis hakkas ta neid juba spetsiaalselt otsima.
Kuude möödudes, peale suurt hulka katsetamisi, õnnestumisi ja tihemini eksimisi, saavutas ta selle, mida oli alateadlikult kogu aeg otsinud. Abiks terve keerukas klambrite ja tugede süsteem, lisaks veel mõned ventilaatorid, mis loomade kasukad uljalt lehvima panid, suutis ta enda leidlikkust ja loomade leplikkust ära kasutades luua peaaegu ideaalse, veatu liikumise illusiooni. Lembit kinkis õnnetult hukka saanud loomadele suuremeelselt uue, parema ja harmoonilisema elu – ta pani hundi ja metsseapõrsa pöörast tantsu keerutama, roosas tüllseelikus põldhiire sättis ta istuma rebase koonule ja pontsakal kährikul lasi ta ringi patseerida miniatuurse lillelise vihmavarjuga. Et enamus tema modellidest olid silmnähtavalt vigastatud kas siis autorataste all või varesenokkade läbi, sisaldus nendes lusti ja hoogu täis piltides nii veider dissonants, et see jäi pikaks ajaks kummitama. Need, mida ta jäädvustas, ei olnud enam pelgalt korjused, need fotod võimendasid omal moel inimkultuuri grotesksust, muutudes seda parodeerivateks teatraalseteks aktideks.
Aja jooksul hakkas Lembitut kiusama üks mõte. Kas mitte taoline post-mortem fotograafia ei võinudki olla just seesama suur idee, mida ta kunagi ammu oli nii hoolega otsinud? Ehk õnnestuks tal nüüd lõpuks ometi läbi lüüa, pääseda neist lõpututest koolipiltidest? Ta ei julgenud seda mõtet väga kaugele mõelda. Millegipärast kartis ta, et teda ei mõistetaks. Või kui, siis valesti. Inimesed on ju rumalad. Aina lahmivad ja parastavad, viitsimata õieti süvenedagi sellesse, mida näevad. Mis siis, kui ta välja naerdakse? Kui tema üle ilkuma hakatakse? Lembit tundis ennast piisavalt, et teada – ta ei elaks seda üle.
Ja midagi, midagi oli tema töödes ikka veel justkui puudu. Ainult et mis see olla võis, ei olnud tal veel aimugi.
Kindlasti peaks oma parimaid töid enne paarile-kolmele asjatundjale näitama, mõtles ta juba tuhandendat korda. Ja sai juba tuhandendat korda aru, et ei ole selleks ikka veel päriselt valmis. Mitte enne, kui on saavutanud täiuslikkuse. Ainult et milline see täiuslikkus välja peaks nägema? Milles seisnema? Tal ei olnud aimugi. Ometi uskus Lembit, et tunneb selle õigel hetkel ära.
Ta jätkas kannatlikult oma loomingulisi otsinguid.
Kell liikus halastamatu järjekindlusega edasi. Ta ei olnud endiselt midagi märkimisväärset leidnud. Üks vares oli teeservas, aga sellest oli järel vaid sulepuru ning Lembit ei hakanud isegi peatuma. Saatejuhid raadios olid vahetunud, hääled valjemad ja muusika reipam. Lembitule hakkas nende üle võlli võltsoptimism vastu ning ta tahtis juba jaama vahetada, kui korrati uuesti otsimisteadet. Nüüd oli see põhjalikum, ju oli saatejuhtideni rohkem infot jõudnud. Kadumise avastanud sotsiaaltöötaja sõnul oli kõndima läinud memmel seljas roheline kevadsügismantel ja peas punane barett. Mutike oli nii kõvasti kaotsis, et politsei olla koguni kopteri pilvede vahele saatnud.
Ei see enam ela, mõtles Lembit. Kevadest hoolimata on ööd puha sügavates miinustes ja palju sel vanainimesel siis ikka vaja, et hingeke taevasse lendaks. Tobe on ikkagi sel kombel kusagil keset võsa surnuks külmuda. Aga võib-olla see ei olegi kõige hirmsam lõpp? Autorataste all suremine oleks ju kindlasti palju hullem. Brr. Ei, ei ole vaja nii mõelda, tundis Lembit. Alati on ju võimalus, et memm leitakse üles elusa ja tervena. Pole mingit tarvidust just seda kõige hullemat oletada.
Udu hakkas hajuma. Ta möödus sovhoosiaegsetest lagunenud lautadest ja maha jäetud, ammuilma viltu vajunud heinaküünist. Elu siin tsivilisatsiooni serval oli üsna samasugune, lagunev ja sammaldunud, vaevu veel mädanenud aluspalkidel püsides ning oodates, et mõni tugevam tuulehoog kõik uppi lükkaks. Lembit ohkas. Kuidagi melanhoolseks kiskus see tänane hommik. Oli asi selles metsa eksinud mutis? Või hoopis selles, et just täna hommikul tunnetas ta omaenda vanust kuidagi eriti teravalt? Jääb tal tõesti kõik saavutamata, millest kunagi unistas? See oli võimalik, isegi tõenäoline. Aeg muudkui tiksub ja tiksub ning keegi ju ei tea, millal vedru lõplikult maha käib.
Ei, nii ei saa mõelda, tuleb edasi pingutada. Ta lööb lõpuks kindlasti läbi! Ei tohi kahtlema hakata, vaja on kõigest hoolimata edasi püüda, teha veelgi rohkem veelgi paremaid pilte ning ehk vaid veel pisut oodata. Oodata seda õiget momenti, millal avalikkuse ette tulla. Varem või hiljem on publik tema loominguks valmis, ta tundis seda. Ja siis räägitakse temast igal pool, ilma igasuguse kahtluseta!
Kõige keerukam tema projekti juures ei olnud mitte uute fotode kavandamine. Ideid oli tal küllaga, aga just materjali leidmine oli see, mis aega võttis. Ega ükski elukas ju ennast ise pakkuma tulnud. Lembit patrullis väsimatult mööda hommikusi teid, et varesed ei jõuaks öö jooksul hukka saanud loomi ribadeks nokkida või teised autod neid püdelaks püreeks sõita. Kilomeetrite viisi tiirutas ta pealtnäha sihitult siia-sinna, aeglaselt, et saaks kõik teeääred hoolega üle vaadata.
Enamasti piirdusid leiud väiksemate ulukitega. Tema käe alt oli läbi käinud lugematul hulgal kohmakaid kährikuid, siile, rebaseid, mõned mägrad ja saarmad, kaks kurge, muidugi koeri ja kasse, üks niru šaakal ja koguni üks hunt. Kord oli õnn talle eriti laialt naeratanud, siis, kui ta väliselt peaaegu terve kitse leidis. Sellega tegi Lembit ühed oma parimad pildid, aga kuna kits ei mahtunud sügavkülma, oli sellest rõõmu üsna lühikeseks ajaks.
Aga täna hommikul ei olnud õnn vist tema poolel. Teeääred olid masendavalt tühjad. Peaks vist ikkagi maanteele minema ja sealtkaudu koju tagasi sõitma, mõtles ta. Päris tühja käega ei tahaks ju ka jääda. See oleks nagu allaandmine.
Ta peatus ja hakkas autot ringi keerama, kui silmas teisel pool kraavi, suure hõbepaju all midagi punast. Süda jättis löögi vahele. Jessas, see on see punane barett, millest raadios räägiti! Ta peatas auto nii järsult, et termos lendas kolinal põrandale. Korraga teadis ta, keda otsitakse. Imelik, et ta varem selle peale ei tulnud. Tõesti imelik.
Itkusool elas ju ainult üks inimene, kes käis aastaringselt rohelise mantli ja punase baretiga. See oli Luti-Leenu, see kohalik hulluke! See pidi tema olema, kõik klappis. Ju see koptergi enne siin sellepärast tiirutas. Ainult et mis Rosaliest nad seal raadios rääkisid?
Lembit oli segaduses. Ta ei olnud kunagi Luti-Leenu nime üle juurelnud, oli ikka arvanud, et ju ta passi järgi Helene või Eleonora oli, äärmisel juhul Jelena või midagi, sest no kust see Leenu ikka tulla saab. Aga see ei olnudki praegu oluline. Eksitust ei saanud olla, see pidi tema olema. Itkusoo. Roheline mantel ja punane barett, just. Leenu mis Leenu.
Nojah, mõtles Lembit siis. Hull on see Leenu ju küll, seda teadsid kõik, kes teda vähegi tundsid, aga sellisel moel hukka saamist ei ole mitte keegi ära teeninud. Veider on ikka see inimese elu… Kui Leenu veel oma osmikus toimetas, ei olnud teda kellelegi tarvis, aga nüüd, kui ta kaotsi juhtus minema, aetakse terve armeega taga. Justkui sõltuks tema leidmisest rahva ja riigi tulevik. Aga mina? mõtles ta edasi, mis minust saab? Kellele mind tarvis on? Kas mind hakataks ka niimoodi otsima? Olen ma midagi sellist teinud, et minust puudust tuntaks? Ons Leenu midagi sellist teinud? Vaevalt. Pealegi ei olnud tal ühtki sugulast. Viljatu oli see põld, mis Leenust maha jäi, viljatu ja söötis. Nagu ka Lembitu oma. Ja ometi.
Luti-Leenu, või noh, hea küll, Rosalie, oli vana juba siis, kui väike Lembit veel kriimuliste põlvedega ringi jooksis ja naabripoistega luurekat mängis. Vana ja peast puhta soe juba tollal. Hetkekski ei jätnud ta oma lutipudeleid, need kõlksusid tal kogu aeg turuvõrgus kaasas. Üksi ta seal küla serval elas, kõigist eemal, peaaegu juba rabas. Külarahvas hoidis temast eemale, aga poisikestele pakkus ta seda enam põnevust. Mitu korda nädalas kooserdas Leenu, lutipudelid ikka võrguga kaasas, metsa, ragistas läbi võpsiku mitu head kilomeetrit metskonna kuusikusse ja istus siis seal ühe suure rändrahnu juures, vahel mitmeid tunde järjest. Lihtsalt istus, kõikus edasi-tagasi ning rääkis vaikselt omaette.
Poisid mõtlesid Leenu käikude kohta välja igasugu teooriaid, aga said pikapeale ka ise aru, et ei ole seal kivi juures ühtegi peidetud varandust ega lohet, keda Leenu toitmas käiks. Ja Leenu ise ei olnud kohe kindlasti nõiutud printsess, seda oli kaugele näha. Ju oligi lihtsalt peast segi, nagu räägiti. Lõpuks poisid tüdisid ja jätsid ta rahule. Oli ilmas ka huvitavamaid asju, kui kohtlane mutt. Leenu saalis aga ikka edasi oma kivi juures käia. Iga ilmaga, igal aastajal, ikka lutipudelid kotis kolisemas. Segi mis segi.
Ja nüüd siis selline asi, mõtles Lembit. Kui see tõesti Luti-Leenu on, keda taga otsitakse, siis on ta tõenäoliselt jälle oma kivi juures, mitte siin, tükk maad hoopis teisel pool. Ja ometi paistab seal paju all see tema punane barett… No mille pagana pärast mutt nüüd just siia pidi kooserdama? Just otse tema teele? On ikka loll lugu…
Mitte kuidagi ei kiskunud meest soojast autost välja. Miks see peab just tema olema, kes Leenu siit leiab? Helistad kiirabisse, siis pead veel passima, millal nad ükskord kohale jõuavad. Ja kõik see värk, mis pärast tuleb, politsei ja tunnistuste andmine ja muu. Vastik. Külmavärinad tulid peale juba ainuüksi kogu sellele trallile mõeldes. Sõidaks lihtsalt vaikselt minema…? Miks ta üldse peaks teadma, et mutt kadunud on? Ühelgi inimesel ei ole ju raadio kuulamise kohustust. Ta sõitis ju lihtsalt juhuslikult mööda. Kui ta praegu edasi liiguks ning Leenu jääkski kadunuks? Kes teda ikka leinaks, omakseid mutikesel ju ei olnud?
Mootor nurrus, õhuavadest uhkas kuuma, kuid Lembitul hakkas üha külmem. Ta trummeldas sõrmedega vastu rooli ja püüdis mõelda. Kui Leenut kohe ei leita, kui kaua nad õigupoolest otsida viitsiksid? Kaks päeva veel? Kolm? Ja siis oleks ju rahu majas. Oleks üks teadmata kadunud vanaproua ja kogu lugu.
Teisest küljest… Kui see on tõesti Leenu? Ja isegi, isegi kui tal tõepoolest peale nii külma ööd veel hing sees on, ei jätku seda enam kindlasti kauaks. Kui vana ta praegu õieti ongi? Üheksakümmend või rohkemgi? Ikka vist rohkem jah. Ei, olgu ta hull või mitte, aga Leenu surm jääks siis ju Lembitu südametunnistusele. Seda ei olnud ka ometi vaja. Kurat küll. Miks see jama nüüd ometi tema kaela pidi tulema?
Pikast istumisest kangete liigestega ronis ta autost välja, turnis vaevaliselt üle kraavi ja läks kuluheina jalgadega kahele poole lükates paju juurde, mulluse rohu sees punetava värvilaigu poole.
Oh, tänu taevale! See ei olnudki barett. See ei olnud üldse inimene. Võserikus vedeles kõigest üks kõhn ja tokerjas reinuvader. Ja täitsa surnud. Väliselt küll justkui vigastamata, aga ilma igasuguse kahtluseta loojakarjas. Ju oli haige või midagi, otsustas Lembit. Ta seisatas ning hingas paar korda sügavalt. Alles nüüd sai ta aru, kuivõrd rööpast välja oli teda viinud ainuüksi mõte Leenu leidmisest. Surmaga oli ta küll harjunud, tema morbiidne hobi ju lausa välistas surmapelguse, aga need olid vaid lõpnud loomad. Inimene on siiski midagi muud.
Või kas ikka on? Vaglal ei ole õigupoolest vahet, kas ta peab oma söömaorgiat elajalooma või inimese laibal. Vares on ühtviisi rahul nii kitse kui inimese soolikaid nokkides. Mis vahet on siis metsa koolnud Luti-Leenul ja lõpnud rebasel? Lembitul tõmbus korraga südame alt külmaks. Kui inimese hind võrdub tema toiteväärtusega, siis tõesti – mille poolest on ta loomast etem? Mees silmitses rebasekorjust ja vajus mõtteisse.
Elukas oli õnneks päris värske. Lembit nügis kummikuninaga, kuni sai ta ümber pööratud. Isegi see külg, mis vastu maapinda oli olnud, paistis täiesti korralik. Ei varesed ega siilid olnud veel matti jõudnud võtta. Peaaegu nagu lotovõit. Hea siiski, et hommik raisku ei läinud, mõtles Lembit, tost rebasest saab ehk üpris hea modelli, kui kärntõvest puretud kasukas pisut kohevamaks harjata.
Ta oli juba kodu poole teel, silmad endiselt harjumusest teeääri jälgimas, kui tabas end ikka veel kadunud vanaprouale mõtlemast. Mida nad temaga teevad, kui leiavad? Kui ta enam elus ei ole? Ju viiakse kõigepealt surnukuuri, mõtles Lembit tuuliku varemete juurest ära pöörates. Ja siis maetakse valla kulul maha. Või pigem vist tuhastatakse? Milline raiskamine! Mees ohkas. Ükskõik, kas maetakse või tuhastatakse, igal juhul oleks kogu Leenu elu sel moel tühja läinud. Ei olnud temast kellelegi kasu eluajal, ei oleks temast sel kombel tolku peale surmagi.
Aga kui teda siiski ei leitagi?
Ei, ta ei suudaks endale andestada, kui praegu rahulikult koju läheks ja inimese nagu mingi raipe lihtsalt metsa vedelema jätaks. Ta peab Leenu üles otsima. Seda enam, et ilmselt on ta ainus, kes Leenu veidrate palverännakute sihtkohta teab ja mäletab. Kopter on neil küll, aga nad otsivad ju puhta valelt poolt.
Aga ehk on see isegi hea?
Ta pidurdas sedavõrd järsku, et auto libises veel pisut mööda lahtist kruusa ning jäi poolkülitsi teepeenrale seisma. Mees vaatas kella. Jõuab vist küll. Leenu kivi, kus ta istumas käis ja kust keegi ei taibanud otsida, ei olnudki ju siit tegelikult väga kaugel.
Pool tundi hiljem leidis hommikupäike Land Roveri Itkusoo taga laanes ragistamas. Masin roomas vaevaliselt mööda risu täis metsaalust, ronides üle maha langenud väiksemate puutüvede ning sõites ringiga mööda suurematest. Pea kolme meetri kõrgune kivilahmakas hakkas raagus võsa ja hallide puutüvede vahelt lõpuks paistma. Rahnu jalamil ergas tilluke punane laik, otsekui oleks kivi veritsenud.
Lembit ronis autost välja, avas pagasiluugi ning otsis välja kokku lapitud koormakatte. Pisut aru pidanud, haaras ta kaasa ka toeka sõrgkangi. Lihtsalt igaks juhuks. Mine tea, võib-olla ei olnud öö siin raba servas, udu kaitsva teki all, siiski nii külm.
Kopterit ei olnud kuulda.
(Tartu, detsember 2021)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee