Jah, see oli nii olnud terve tema elu. Aga nüüd oli järsku kõik teisiti.
Tegelikult olid muutused alanud juba ammu. Need olid ligi hiilinud pisikeste sammude haaval, teinud seda nii tasahilju ja märkamatult, et Salve ei olnud arugi saanud. Ta tegi lihtsalt oma tööd, iga päev, endiselt suure hoole ja armastusega.
Aga lehti enam peaaegu ei tellitud, kirju ei saadetud ja postkaardid olid üldse unustusse vajunud. Nende asemel pidi ta nüüd laiali tassima tuhandete kaupa värvilisi sooduspakkumisi, ostuüleskutseid ja muud sellist kraami, mis läksid saajatele sama palju korda kui lugemisprillid pimedale künnihobusele. Peaaegu kõik, mis Salve suure vaevaga postkastidesse vedas, põlati ära ja lennutati otseteed prügi sekka. Nii et milleks see kõik? Mis mõtet on panna postkastidesse reklaame, mis mitte kunagi tuppa ei jõua, vaid lõpetavad oma elutee sealsamas prügikorvis? See tundus raiskamisena. Ja inimesed ei naeratanud enam. Ei mingit elevust ega õhinat, kui Salve postikotiga nähtavale ilmus. Vahel tundus, et teda lausa välditi. Otsekui veaks ta mingit koledat nakkust laiali.
Kuid Salve oli kohusetundlik. Ta ei pruukinud küll kõige selle värvilise klantsvärginduse laiali kandmises sügavat mõtet leida, kuid mingi iva pidi seal ometi peituma. Muidu poleks neid ju trükitud. Ja nii tegi ta oma tööd korralikult edasi. Iga ilmaga, suvel ja talvel. Nii, nagu ta eluaeg oli harjunud tegema. See töö oli ju ikkagi osa temast, mis sellest, et naeratused olid nüüd kustunud, mis sellest, et hommikune postiring enam endist rõõmu ei suutnud pakkuda. Salve oli hakanud vähehaaval ka ise kuidagi tuimemaks muutuma.
Aga iga nelja aasta tagant, kui olid tulemas valimised, elavnes ta taas. See aeg, kui sooduspakkumiste kõrval sai postkastidesse poetada valimisreklaame, meeldis talle tõepoolest. Valimisinfot laiali kandes tundis ta ennast jälle niisama vajalikuna kui aastate eest. Kui teda ei oleks, kust siis inimesed teaksid, kelle poolt hääletada? Kuidas nad kandidaate tunneksid, kui Salve nende pilte kirjakastidesse ei tooks? See oli Salve isiklik, küll tilluke, aga siiski oluline panus riigimasina töös hoidmiseks. Mis sellest, et inimesed olid muutunud tusameelsemaks ja tõredamaks, see justkui ei lugenud enam. Salve rüht muutus valimisreklaame kandes alati sirgemaks ja samm nooruslikumaks. Ning ta naeratas laialt kõigile, eriti kenasti veel neile, kes teda kõige püüdlikumalt ignoreerisid. Ta oli oma töö üle jälle uhke.
Kandidaatide paraadfotosid vaadates mõtles ta tihtipeale, kuidas elu peale valimisi muutuma hakkab. No ega tegelikult polnud ju praegugi suurt häda midagi, aga alati annaks ju üht-teist veel paremaks kõbida. Nii tarkade silmadega inimesed, need teavad kindlasti, kuidas asju korraldada! Ja kui kenasti nad kõik naeratada mõistsid! Ning millist ausust neist õhkus! Oli lausa patuasi, et valimistel ainult ühe hääle tohtis anda. Salve oleks kõhklemata hääletanud nende kõigi poolt.
Üha kaalukamad valimislubadused muutsid postikoti küll iga päevaga järjest raskemaks, kuid see oli koorem, mida ta rõõmuga kandis. Teadmine, et õige pea hakkab elu muutuma, andis talle jõudu.
Aga ei muutunud. Mitte kunagi ei läinud miski paremaks. Hoopis vastupidi, justkui hullemaks ja allamäge läks alati. Särasilmsed ja ideedest pakatavad kandidaadid olid peale valimisi otsekui ära vahetatud. Nad ei naeratanud enam. Nad vajusid kuidagi lössi ja kuhtusid, piltidel nii kenad punapõsksed näod olid ühtäkki kahkja jumega ja loppis. Ilusad lubadused muutusid mürgiseks sisinaks ja teineteise siunamiseks ning üleüldse nägid nad õige pea välja nagu mingid sinkjashallid poollaibad. Mardused mis mardused! Harvad ei olnud ka juhud, kui mõni neist varguste, altkäemaksude või muude sulitempude pärast kinnimajasse sattus. Mis parandamist sa sellistelt oodata saadki?
Salve ei taibanud pikka aega, millest niisugune pööre. Iga jumala kord! Mis imeasi see peale ametissesaamist nende tublide inimestega ometigi juhtus? Ta ei mõistnud seda, kuid lootis alati, et ehk järgmisel korral läheb paremini. Peab minema.
Kui uued valimised ukse ees olid, pingutas ta veelgi rohkem, et kõigi säravate kandidaatide klantspildid võimalikult paljude inimesteni toimetada. Mõnikord võttis ta julguse kokku ja poetas ilusamaid salaja ka neisse postkastidesse, kus keelav silt peal oli. Ehk seekord?
Aga ei midagi. Kõik läks ikka täpselt samamoodi – naeratused muutusid grimassideks, pilgud vilavaks, suudest kerkis vaid sinist happeauru ning algas üks lõputu sahkerdamine ja vassimine. Justkui oleksid nad ametisse pääsemiseks oma hinge maha müünud!
Ja siis ühel õhtul kodus kapsarulle tehes ja inimeste äkilise muutumise üle juureldes Salve taipas. Kuidas ta ometi varem selle peale ei olnud tulnud! Asi pidi olema neis piltides! Nendessamades piltides, mida ta nii väsimatult päevast päeva laiali vedas. Ta oli hoopis ise kõiges süüdi! Äkiline mõistmine vajus tema peale kui paks tume pilv, mis hinge matma hakkas. Salve vajus istuma.
Kõik ju teavad, et igasse pilti, mis inimesest tehakse, jääb kinni tükike tema hingest. Mis siis veel saab, kui neid pilte on tuhandeid? Kümneid tuhandeid? Salve süda täitus õudusega. Helde aeg, need vaesekesed pidid sel kombel ju eluvaimust täitsa tühjaks jääma! Ta püüdis ette kujutada, mis tunne see võiks olla, kui su hing on purustatud kümneks tuhandeks tükiks, kui kõik need killukesed on üle ilma laiali puistatud. Jube! Ja kui mõelda veel sellele, mida nende killukestega tihtipeale tehti… Salve oli oma silmaga näinud, kuidas pilte puruks rebiti, porisse loobiti või jalgupidi peal tallati. Mõni ime siis, et säravatest kandidaatidest ei jäänud lõpuks muud järele, kui vaid otsalõppenud inimvared.
Kapsarullid kõrbesid. Salve keeras gaasi kinni ning avas akna, et hingemattev tume pilv välja lasta. Valimised olid mõne kuu pärast jälle tulemas, kuid nüüd pidi kõik teisiti minema. Seekord teadis ta täpselt, kuidas talitada. Jah! Inimesed tuli päästa! Ta ajas palitu selga, sidus rätiku pähe ja läks. Kui kaalul on kogu riigi tulevik, ei ole mõnel nässu läinud kapsarullil enam suuremat tähtsust.
Järgnevad päevad olid tegemist täis. Ta rääkis kõigi oma kolleegidega, keda usaldada sai. Need levitasid omakorda sõna ning vaevalt nädalaga olid päästemissiooni kaasatud pea kõik postikandjad üle kogu Eesti. Plaan oli lihtne, kuid tõhus – kõik valimisteemalised materjalid oli vaja kõrvale toimetada, et keegi ei saaks neid kahjustada. Et kellelgi ei oleks võimalust meie tulevaste riigiisade hingeraasukesi porri tallata või pliidi alla visata. Ainult sel kombel võis loota, et neis säilib mingi inimlikkus ka peale kampaania lõppemist. Mis neist klantspiltidest ja voldikutest edasi saab, sellele ei olnud Salve jõudnud veel mõelda. Eks peale valimisi tuleks need omanikele tagastada ja sõnad peale lugeda, et neid hoolega hoitaks. Esialgu aga plaanis ta koguda need oma linnaäärsele aiamaale. Seal hea lahmakas tööriistakuur kasutult seismas, katus peab vihma ja puha. Eks siis hiljem paista, mis ja kuidas.
Kõik kulges ootamatult ladusalt. Salve kuuri juures algas iga õhtuhämara saabudes sagimine – tuldi nii jalgrataste, aiakärude kui autodega, laaditi maha suuremaid ja väiksemaid pakke. Valimisreklaami jooksis Salve kuuri kokku igast Eestimaa nurgast. Kuna puudust sellest keegi ei tundnud, ei olnud ka vahele jäämise oht kuigi tõsine. Kõik olid rahul – nii kirjakandjad, kes oma missiooni päev-päevalt üha tõsisemalt võtsid kui ka inimesed, kelle postkastid risustamata jäid.
Virn virna haaval kerkisid bülletäänide, programmide ja paraadpiltide pakid nagu armastusega laotud halupuude riidad. Pikapeale hakkas kuur juba täis saama, nii et Salve pidi naabritelt redeli laenama. Katusealune oli ju ka vaja korralikult täis toppida. Kõik sujus.
Seekord pidid hinged päästetud saama. Seekord võis tõesti loota, et elu peale valimisi muutuma hakkab.
Lõpuks sai kuur täis. Äärest ääreni, maast laeni ja rohkemgi. Seinad kummusid ohtlikult väljapoole ja pinge oli katusel mõne eterniiditahvli suisa praguliseks pressinud, kuid nüüd oli ka kõik. Kampaaniad olid läbi saanud, järgmisel päeval pidi urnide juures tõde selguma. Suur, tõepoolest väga suur töö oli tehtud. Salvest õhkus rahulolu, kui ta paari viimase pakikesega kuuri juurde jõudis.
Kuid laiad, kahe poolega uksed ei tahtnud enam hästi avaneda. Need olid suurtest sõnadest ja kaalukatest lubadustest niivõrd kõva surve all, et ainult ragisesid. Õbluke Salve pusis ja pusis, nügis uksi küll nii- ja naapidi, aga ei miskit. Lõpuks võttis ta kogu oma jõuraasukese kokku, surus ühe õlaga, siis teisega, veel natuke…
Uksepooled andsid hirmsa raginaga järele ning lendasid laiali. Salve mattus saja kolmekümne nelja tonni naeratava ning siira silmavaatega näo alla. Tema hädakisa ei kuulnud keegi ning kui ta kaks nädalat hiljem paberilasu seest välja kaevati, oli ta surnud mis surnud.
Valimised pidid seekord peaaegu läbi kukkuma, sest kellelgi polnud aimu, kelle poolt hääletada. Vähe sellest, paljud ei teadnud sedagi, et üldse mingid valimised aset leiavad.
Salvet ei jäänud leinama mitte keegi. Sugulasi tal ei olnud, vaid needsamad kõige usaldusväärsemad kolleegid, kellega koos ta oma aktsiooni alustanud oli, meenutasid teda aeg-ajalt.
Seevastu kandidaadid, ka need, kes valituks ei osutunud, olid tervisest pakatavad, elurõõmsad ja õnnelikud. Eranditult kõiki valdas tunne, otsekui oleks maailm muutunud helgemaks ning päike soojemaks, nende hingamine oli vabam, õhk lõhnas paremini ning üldse oli kuidagi ootamatult hea olla. Nad naeratasid katkematult, olid lahked, osavõtlikud ja vastutulelikud ning mõned tarmukamad tühistasid koguni vastuvõtuaja nõustaja juures. Räägitakse, et üks olla koguni varjupaigast koera võtnud.
Elu Eestis muutus vähehaaval paremaks.
Ilmunud: Vikerkaar nr 1-2 2023
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee