Missioon

(lugu sahtlist Seinast seina)
Salve oli oma ameti üle uhke. Oli ka põhjust. Kogu elu oli ta postivedajana ajalehti ja ajakirju kätte toimetanud, rõõmustanud ootajaid kirjadega armsamalt, linna kolinud lastelt või teises ilma otsas elavatelt sugulastelt. Kogu elu oli ta kirjakastidesse poetanud tuhandete kaupa uhkete väljamaa markidega postkaarte, sünnipäevaõnnitlusi ja uusaastatervitusi. Kogu elu olid inimesed Salvet rõõmsa elevusega oodanud.

Jah, see oli nii olnud terve tema elu. Aga nüüd oli järsku kõik teisiti.

Tegelikult olid muutused alanud juba ammu. Need olid ligi hiilinud pisikeste sammude haaval, teinud seda nii tasahilju ja märkamatult, et Salve ei olnud arugi saanud. Ta tegi lihtsalt oma tööd, iga päev, endiselt suure hoole ja armastusega.

Aga lehti enam peaaegu ei tellitud, kirju ei saadetud ja postkaardid olid üldse unustusse vajunud. Nende asemel pidi ta nüüd laiali tassima tuhandete kaupa värvilisi sooduspakkumisi, ostuüleskutseid ja muud sellist kraami, mis läksid saajatele sama palju korda kui lugemisprillid pimedale künnihobusele. Peaaegu kõik, mis Salve suure vaevaga postkastidesse vedas, põlati ära ja lennutati otseteed prügi sekka. Nii et milleks see kõik? Mis mõtet on panna postkastidesse reklaame, mis mitte kunagi tuppa ei jõua, vaid lõpetavad oma elutee sealsamas prügikorvis? See tundus raiskamisena. Ja inimesed ei naeratanud enam. Ei mingit elevust ega õhinat, kui Salve postikotiga nähtavale ilmus. Vahel tundus, et teda lausa välditi. Otsekui veaks ta mingit koledat nakkust laiali.

Kuid Salve oli kohusetundlik. Ta ei pruukinud küll kõige selle värvilise klantsvärginduse laiali kandmises sügavat mõtet leida, kuid mingi iva pidi seal ometi peituma. Muidu poleks neid ju trükitud. Ja nii tegi ta oma tööd korralikult edasi.

Jaga:
error: Autoriõigusega kaitstud sisu! Teksti kasutamise soovi korral võtke palun ühendust kontaktilehel toodud e-posti aadressil.
Scroll to Top