Ootusärevus ja püsitu pakitsus tema rinnas aina kasvas, kuni neljanda päeva lõunaks oli see muutunud nii võitmatuks kiheluseks, et kauem ei olnud võimalik vastu pidada. Ta läks vannituppa, astus peegli ette ja lõi hommikumantli hõlmad laiali. Ning jahmus.
Peegli-Valmari kõhetukahvatul rinnal laiutas suur punane laik, mille keskel troonis pirakas punn nagu kolmas rinnanibu.
Oi, taevake, mõtles ta, ma olen kusagilt puugi saanud. Oli seda õnnetust nüüd vaja.
Ta kohendas prillid paremini ninale ning uuris kummalist moodustist lähemalt. Ei, puuk see siiski ei olnud. Oli lihtsalt üks suur vistrik, selline imelik, pruunikas ja otsast terav nagu linnu nokk. Päris kindlasti mitte puuk. Õnneks. Aga mis see siis oli?
Valmar puudutas seda tasakesi sõrmeotsaga. Vastu ootusi ei teinud vistrik vähimatki valu, ainult sügeles õrnalt. Üldse mitte sedavõrd hullusti, et kratsiks end verele või nii. See oli hoopis selline tagasihoidlik, mõnus kihelus. Kuidagi sügav ja sisemine, äärmiselt isiklik ja intiimne kihelus. Õieti ei olnudki see ainult vistrik, mis kiheles, kogu Valmari rind oli mõnusat ja rahustavat surinat täis. Ta kompis punetavat laiku selle ümber. Peaks vist nahaarsti juurde minema, arutas ta endamisi. Lihtsalt igaks juhuks. Äkki on kopsuvähk või midagi.