Kuum hommikukohv
ei muuda mu tööpõldu
küll ahtamaks, kuid
annab vast rammu künda
sügavamaid vagusid.
* * *
Soe parastav ulg.
Öö võidutseb, ilm kõik jääs.
Talv lõputa näib…
Ent hinges on ammugi
kirsside õitseaeg käes.
* * *
Maru on tõusmas.
Tormi-iilid tukslevad,
sõtkuvad taevast.
Üksik hatune vares
seal laperdab vastutuult.
* * *
Veel veebruar, ent
pajul tibud koorund ning
tiidsalt kosumas!
Pea sirutavad tiivad,
pea lendavad lõunasse.
* * *
Kui silpidest jutt,
siis kolmkümmend üks on ju
igati paras.
Sest miks tahta enamat,
kui niigi on kõik öeldud.
* * *
Maailmalõpu
ootus on selleks korraks
vist mööda saanud.
Peab edasi elama
ning järgmisele lootma.
* * *
Lumine vaikus.
Härmaehteis pajude
taevalik ilu.
Ent taevas ei toida ning
maas püsib rebase pilk.
* * *
Metsa kõrge müür,
ladvad toetamas pilvi.
On taevas hoitud.
Kas kuskil on metsatukk
mis suudaks hoida ka mind?
* * *
Veebruarituisk.
Midagi pole näha,
silmad on kurdid.
Ent kevadeigatsus
juhatab tormiski teed.
* * *
Leierkastimees
veab hangedes jalgu, jõu
viimse võtnud nälg.
Ahv, pagan, oli vintske,
ei saand tast suurt midagi.
* * *
Valentinipäev –
milleks on seda tarvis?
Risaikling on moes,
kuid teise ringi südant
naljalt keegi ei taha.
* * *
On sisaliku-
tee kivil’ jätnud jälje.
Oh, mis kange rüüp!
Jaa, Karla mõistis keeta!
Nüüd on kõik vaid… lahja lurr.
* * *
Jäise tule peal
podiseb taevakatel,
aina jahvab lund.
Kaunis tuim puder, võiks ju
silmaks päikest lisada!
* * *
Seesama lumi,
mis männioksi ehib,
teeks kuningannaks
ju sinugi, kui sa vaid
lubaksid tal proovida.
* * *
Sel vanal pajul
üll hõberüü, mis kootud
härmalõngadest.
Talv kuninga võib teha
ju vähenõudlikustki.
* * *
Miinus kakskümmend
aheldab mind tuppa – nii
kange külmaga
jääb südamesoojusest
väheks, ahi on etem.
* * *
Põldhiire rada
veel puutumata lumel
paistab kaugele,
kuid pistriku tiivalöök
ei jäta ühtki jälge.
* * *
Sihvakal männil
elukutsevalik on
käsil: mis tast saab –
kas sire laevamast või
ehk miljon hambaorki?
* * *
Veebruarikuu.
Kahekümne neljas on
õnneks vaba päev.
Ehk jätkub meil vabadust
raasike kauemakski.
* * *
Härmaämblikud
kiiruga koovad võrku.
Peabki ruttama.
Viimased lumekärbsed
on ju kohe sulanud.
* * *
Kevade märgid!
Meele teevad rõõmsaks ka
tühised asjad.
Olgu nendeks või lumest
võrsunud koerakringlid.
* * *
Jäälilled aknal
nutta vaid tihkusid, kui
päike neid piilus.
Ärge kurvastage, pea
maalib teid uuesti öö!
* * *
Viimane lumi
on palju haruldasem
kui esimene.
Esimest märkavad kõik,
ent viimast ära ei tunta.
ei muuda mu tööpõldu
küll ahtamaks, kuid
annab vast rammu künda
sügavamaid vagusid.
Soe parastav ulg.
Öö võidutseb, ilm kõik jääs.
Talv lõputa näib…
Ent hinges on ammugi
kirsside õitseaeg käes.
Maru on tõusmas.
Tormi-iilid tukslevad,
sõtkuvad taevast.
Üksik hatune vares
seal laperdab vastutuult.
Veel veebruar, ent
pajul tibud koorund ning
tiidsalt kosumas!
Pea sirutavad tiivad,
pea lendavad lõunasse.
Kui silpidest jutt,
siis kolmkümmend üks on ju
igati paras.
Sest miks tahta enamat,
kui niigi on kõik öeldud.
Maailmalõpu
ootus on selleks korraks
vist mööda saanud.
Peab edasi elama
ning järgmisele lootma.
Lumine vaikus.
Härmaehteis pajude
taevalik ilu.
Ent taevas ei toida ning
maas püsib rebase pilk.
Metsa kõrge müür,
ladvad toetamas pilvi.
On taevas hoitud.
Kas kuskil on metsatukk
mis suudaks hoida ka mind?
Veebruarituisk.
Midagi pole näha,
silmad on kurdid.
Ent kevadeigatsus
juhatab tormiski teed.
Leierkastimees
veab hangedes jalgu, jõu
viimse võtnud nälg.
Ahv, pagan, oli vintske,
ei saand tast suurt midagi.
Valentinipäev –
milleks on seda tarvis?
Risaikling on moes,
kuid teise ringi südant
naljalt keegi ei taha.
On sisaliku-
tee kivil’ jätnud jälje.
Oh, mis kange rüüp!
Jaa, Karla mõistis keeta!
Nüüd on kõik vaid… lahja lurr.
Jäise tule peal
podiseb taevakatel,
aina jahvab lund.
Kaunis tuim puder, võiks ju
silmaks päikest lisada!
Seesama lumi,
mis männioksi ehib,
teeks kuningannaks
ju sinugi, kui sa vaid
lubaksid tal proovida.
Sel vanal pajul
üll hõberüü, mis kootud
härmalõngadest.
Talv kuninga võib teha
ju vähenõudlikustki.
Miinus kakskümmend
aheldab mind tuppa – nii
kange külmaga
jääb südamesoojusest
väheks, ahi on etem.
Põldhiire rada
veel puutumata lumel
paistab kaugele,
kuid pistriku tiivalöök
ei jäta ühtki jälge.
Sihvakal männil
elukutsevalik on
käsil: mis tast saab –
kas sire laevamast või
ehk miljon hambaorki?
Veebruarikuu.
Kahekümne neljas on
õnneks vaba päev.
Ehk jätkub meil vabadust
raasike kauemakski.
Härmaämblikud
kiiruga koovad võrku.
Peabki ruttama.
Viimased lumekärbsed
on ju kohe sulanud.
Kevade märgid!
Meele teevad rõõmsaks ka
tühised asjad.
Olgu nendeks või lumest
võrsunud koerakringlid.
Jäälilled aknal
nutta vaid tihkusid, kui
päike neid piilus.
Ärge kurvastage, pea
maalib teid uuesti öö!
Viimane lumi
on palju haruldasem
kui esimene.
Esimest märkavad kõik,
ent viimast ära ei tunta.