Häbelikkus on
vooruslik loomujoon, ent
vaid inimestel.
Raamatute hinnatuim
joon on avatud olek.
Määrdunud lumest
sulab kevadel välja
kõiksugu prahti,
vastamata tundeid ja
purunenud lootusi.
Hommikune jooks.
Õnneks ei näe mind keegi,
tänav magab veel.
Ajan tervist taga, ent
ta on pagana kiire!
Tuvi katusel
etem on varblasest peos,
see on küll kindel!
Sest anna värvule vaid
pihk, ta haarab terve käe.
Kask õuenurgas
rõivad peagi vahetab.
Ammugi ju aeg!
Härmakasukas kappi,
kevadine kleit selga!
Märtsikelluke
kuulutab tihasele
näguripäevi.
Kevad! Uut talve jäägu
ootama söögimaja.
Pea on käes aeg, mil
kinnisvaraturg hakkab
taas elavnema.
Kured kohe kohal, kuid
uusarendusi napib.
Mullune kõdu,
määndunud, lige ja pruun,
katmas kraaviäärt.
Kuid näe – sealt kerkib habras
lootus uuest algusest!
Külapõllud ei
kasvata enam nisu
ega kartulit,
vaid ainult plastpaneele
kirjaga meid in tšaina.
Kuivanud käbid
on ju palju hullemad
kui legoklotsid.
Unine mõmmik astub
üle koopaläve. Ai!
Jänesekapsas
on rohkem nagu kapsas
ja vähem jänes.
Taimetoidulistele
siis kolmveerandsobilik?
Öeldakse ju, et
päikene on naerusuu,
lahke ja lõbus.
Varsti ta itsitabki
su turjalt kogu naha.
Näe, esimene
värviline liblikas!
Lase tal minna –
kirjut suve püüdes jääks
sul tundmata tänane.
Maa kuklapoolelt
reisikiri tankades –
julgen proovida?
Või kas ongi sel mõtet?
Päike ju üks igal pool.
Kuldnokkadel on
kurgud veel kähedad, laul
ei kõla kokku.
Kuid väike kooriproov ja
pea võib kontsert alata.
Lumetorm märtsis
on nii ebaõiglane,
et võtab tuju.
Alles said grilli paika,
nüüd liivatad jälle teid.
Ootamatu tuisk.
Jäänõelad tulistavad
armu andmata.
Äsja õide puhkenud
liblikad närbuvad taas.