Kaduviku kaja 7

Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud elajate suhtes on ta viisakalt, ent resoluutselt tõrjuv. Linn on püüdnud loomadest tegelikult kogu oma ajaloo vältel vabaneda ning paistab, et viimaks on see ka enam-vähem korda läinud. Koeri-kasse ja muid pisemaid pudinaid suudab ta veel kuidagi sallida, kuid näiteks Schnelli tiigi ääres tõnguvad sead, Harju mäel mökitav kitsekari või kusagil trammirööbaste vahel rohtu nosivad lambad mõjuksid juba veidi võõrikult. Ometi ei ole see aeg veel kuigi kaugele minevikku vajunud, kui linn loomadeta läbi ei saanud. Sõltus ju kasvõi niivõrd triviaalne asi nagu transport puhtalt hobustest ja eeslitest. Ning lihunik pidas oma sigu ja veiseid ikka kusagil lähedal, kui värsket liha tahtis müüa.

Aga loomad haisevad, nad pasandavad uulitsad ja väljakusillutise täis ja lisaks toovad kuuldavale koledaid, ebaviisakaid ja valje häälitsusi. Nii ei jäänud linnaelanikel muud üle – tuli leiutada autod ning hobused linnast välja kupatada, tuli leiutada pastörisaator, et piimakari linnast eemale saada ning tuli leiutada elekter ja külmikud, et lihunik saaks oma ohvreid kusagil kaugemal nuumata.

Nii pagendati loomad tasahaaval linnasüdamest ikka kaugemale ja kaugemale.

Aga agul – see ei ole nagu päris linn. Nõnda juhtuski, et hulk linnamüüride vahelt eksiili mõistetud elajaid sättis ennast sisse äärelinna hoovides, aedades ja kuurides.

Meie maja taga aias pidas üks naabritädi näiteks kanu. Ta oli küll kõvasti vaeva näinud ja neile lauajuppidest, katkistest eterniiditahvlitest ja vanadest kalavõrkudest isevärki, kummituslikult narmendava palee ehitanud, aga tuules heljuvad võrguräbalad ei suutnud ühtegi kana kinni pidada. See kanaaed nägi nii sürr välja, et linnud ei taibanud õieti isegi, kummal pool võrku nad püsima peavad. Nii kõndisid nad omatahtsi sisse ja välja, naabritädi aga sisustas päevi suurelt jaolt sellega, et ajas neid valju kisa ja vaibaklopitsaga mööda naaberhoove taga. Aastaid hiljem taipasin, et just sealt Nick Park Chicken Run’i jaoks idee saigi.

Kalle vanaema pidas kuuri taga küülikuid. Ega neid väga näha ei olnud, ainult õelad, punaselt hõõguvad ja sünget kurjust täis silmad varitsesid puurihämaruses heinatuustide tagant. Kui siia lisada veel vanaema jutt, et küülikud panevad eranditult kõik oma pojad elusast peast nahka ja vähe sellest, nad hammustavad lihtsalt lõbu pärast ka inimlastel nina ja sõrmed küljest, kui puuriuksele liialt lähedale minna, siis ei maksa imeks panna, et küülikute ligi meid väga ei tõmmanud. Ning kui vanaema ühel päeval ütles, et suured poisid, mis te niisama passite, minge ja andke jänkudele heina, panime me lihtsalt jooksu. Kalle ei julgenud õhtupimedani koju minna. Kui oli valida, kas jääda ilma sõrmedest ja ninast või saada keretäis sõnakuulmatuse eest, siis eelistas ta igal juhul viimast.