~ 1629 sõna
Linn on üks isevärki moodustis. See kutsub ja meelitab oma müüride vahele tuhandete viisi inimloomi, kuid kõigi ülejäänud elajate suhtes on ta viisakalt, ent resoluutselt tõrjuv. Linn on püüdnud loomadest tegelikult kogu oma ajaloo vältel vabaneda ning paistab, et viimaks on see ka enam-vähem korda läinud. Koeri-kasse ja muid pisemaid pudinaid suudab ta veel kuidagi sallida, kuid näiteks Schnelli tiigi ääres tõnguvad sead, Harju mäel mökitav kitsekari või kusagil trammirööbaste vahel rohtu nosivad lambad mõjuksid juba veidi võõrikult. Ometi ei ole see aeg veel kuigi kaugele minevikku vajunud, kui linn loomadeta läbi ei saanud. Sõltus ju kasvõi niivõrd triviaalne asi nagu transport puhtalt hobustest ja eeslitest. Ning lihunik pidas oma sigu ja veiseid ikka kusagil lähedal, kui värsket liha tahtis müüa.
Aga loomad haisevad, nad pasandavad uulitsad ja väljakusillutise täis ja lisaks toovad kuuldavale koledaid, ebaviisakaid ja valje häälitsusi. Nii ei jäänud linnaelanikel muud üle – tuli leiutada autod ning hobused linnast välja kupatada, tuli leiutada pastörisaator, et piimakari linnast eemale saada ning tuli leiutada elekter ja külmikud, et lihunik saaks oma ohvreid kusagil kaugemal nuumata.
Nii pagendati loomad tasahaaval linnasüdamest ikka kaugemale ja kaugemale.
Aga agul – see ei ole nagu päris linn. Nõnda juhtuski, et hulk linnamüüride vahelt eksiili mõistetud elajaid sättis ennast sisse äärelinna hoovides, aedades ja kuurides.