Puukuuride põhiliseks funktsiooniks läbi aegade on olnud küttepuude säilimiseks sobiliku keskkonna hoidmine. Muidugi mitte ainult. Kuurides sai hoida ka tööriistu ja hobitarbeid, jalgrattaid ja lumesaane, suuski ja kalapüügivarustust. Puuhalgude taha ja vahele võis edukalt peita igasugu pisemat kraami, mis kellegi teise silma alla ei tohtinud sattuda – näiteks isa tagant näpatud sigarette, tikkude tagavara, tossupommide meisterdamiseks vajalikku kraami, kusagilt välja kaevatud sõjaaegseid mürsukesti ning padruneid ja nii edasi. Igaks juhuks tuli muidugi ettevaatlik olla, et koos puusületäiega mõni neist mürskudest kogemata ahju ei satuks.
Samuti oli puukuuridel oluline osa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Haluriitade all leidis mõnusa pesakoha rotipere, sarikate vahel elasid oma vaikset ja varjatud elu nahkhiired ning otse loomulikult oli kuur kohaks, kust võis leida vähemalt tuhat eri liiki tegusat ämblikku ja vingerdavat sajajalgset.
Sotsiaalset rolli ei saa samuti alahinnata. Kuuride juures oli alailma keegi, kellega juttu ajada. Võis ka lihtsalt niisama puusaagimispuki otsas kõõluda ja kuulata, kuidas naabripapi vestis lugusid elust tsaariajal. Suviti, kui just lausa vihma ei kallanud, istus ta ikka oma kuuri ees madalal järil ning nokitses midagi teha, küll vestis kärbsepiitsale uut vart, parandas potisanga, teritas nuge või remontis proua jalgratast. Ning alati oli tal meile midagi jutustada. Kuulasime, suud ammuli. Vene-Jaapani sõda tundus nii müstilisena ja muinasjutulisena, et ma olin üsna veendunud – ta on selle meie jaoks välja mõelnud.
Kuurid on soosinud teadusliku mõtlemise teket ja arengut. Kevadeti sai kuuriseinalt esimesi, alles ärkavaid porikärbseid püüda. See oli lihtne – nad olid veel nii uimased, et lasid end üsna lihtsasti tikutoosi vangistada. Kui selliseid sumisevaid topse juba küllalt kogunenud, tuli need ettevaatlikult vett täis lasta ning sügavkülma panna. Paraku ei andnud krüogeenika-alased eksperimendid oodatud tulemust, sest ükski kärbes, kelle hiljem üles sulatasin, ei tahtnud millegipärast uuesti ellu ärgata.
Kuurid pakkusid vahel ka ootamatut silmailu. Läbi tagaseina laudise pragude sai üsna hästi kõrvaltmaja aeda piiluda. Kui oli eriti ilus ilm ja kui väga-väga vedas, siis võis juhtuda, et meid õnnistati iseäranis kauni vaatepildiga sellest, kuidas naabermaja naised päikest võtsid. Me saime poistega täiesti aru, miks nad ennast põõsaste varju hoidsid. Nad ei olekski ju saanud randa minna, kui neil päevitusriiete jaoks raha ei olnud. Igaks juhuks püsisime neid jälgides hästi vagusi ja tasa. Me olime lihtsalt peenetundelised – kellelegi ei meeldiks, kui tema kehv elujärg avalikuks tuleks.
Läbi aegade on kuurid soosinud kehakultuurseid aktiviteete. Ühel suvel, kui moodi tulid indiaanlased, hankisime endile värkspoest väikesed kirved, põletasime puidust varred uhkeid mustreid täis ja loopisime siis oma tomahookidega nädalate viisi kuuriseina sisse märki. Aga kuuri katuselt oli võimalik ka alla hüpata ja võistelda, kes suudab kaugemale lennata. Seda me ei saanud siiski väga pikalt praktiseerida, sest Kardo sai õige äratõuke nõksu liiga hästi käppa. Ta lendas kompostihunnikust, mida me maandumiskastina kasutasime, uhkelt üle ja nikastas jala nii hullusti ära, et pidi tükk aega karkudega liipama. Peale seda keelati meil katusele ronimine nii rangelt ära, et edaspidi saime seda ainult pimedas teha.
Minu esimene abielu sõlmimine sündis samuti kuuris.
Selles, et ma Kristi naiseks pidin võtma, ei olnud mina süüdi. Mitte, et ta mulle meeldinud ei oleks. Muidugi meeldis. Aga see saatuslik musi, mis meid lõpuks abieluni viis, oli puhtalt tema initsieeritud ja täide viidud. Sellest hoolimata ei jäänud mul ausa mehena muud üle, kui talle abieluettepanek teha. Sest kui kord juba musitanud oled, ega siis vastutusest pääse.
Kristi poolt vaadates oli abielu sõlmimiseks ka teine, vahest veelgi kaalukam põhjus. See uus, unistuste kleit, mida tal kanda ei lubatud. Ta ei tohtinud seda omapäi isegi mitte vaatamiseks kapist välja võtta. Sest see oli väga välismaa oma, väga tutvuste kaudu saadud, väga uhke ja väga kallis. Ja väga roosa ja lilleline ja veel pisut avar pealegi. Et kui kunagi sügisel esimesse klassi läheb, siis on ehk paras ja tohib selga panna.
Mitte üks inimene ei jaksa niisuguse kleidikihelusega ometi sügiseni kannatada! Pealegi võib see ju sügiseks hoopiski väikeseks jääda. Aga ehk on pulmad peaaegu niisama tähtsad, kui kooliminek? Abiellumise puhul emme ju ikka kleiti ei keelaks?
Ega me oma plaanist väga suurele ringile rääkida tihanud. Nii suured olime juba küll, et maailma mõistmatust aduda. Otsustasime abielluda väga väikeses ringis. Meist endist pidi täiesti piisama.
Sõrmused tegi minu issi. Need said imekenad! Sügavsinise rõnga peale tinutatud tibatilluke traadist roos sätendas nii uhkelt, et seda võiski imetlema jääda. Ainult et pidusöögi peale ei olnud me jõudnud kuigi pikalt mõelda. Õunad-pirnid ei olnud veel kaugeltki valmis ja sõstradki olid alles pisikesed ja rohelised. Nii ei olnudki meil midagi, millega pidulauda katta. Lõpuks leidsime, et kui tseremoonia läbi saab, siis me võime ju kumbki oma koju lõunale minna. Pealegi on hakklihakaste etem kui toored õunapunnid.
Kõik läks ilusasti. Kuuri hämarust viilutasid seinapragudest paistvad längus päikesekiired, tuhanded kuldsed tolmukübemed tantsisid õhus nagu pruutpaari auks korraldatud saluut. Istusime teineteise kõrval puuriidal, mina kenasti viigipükstes ja Kristi oma imekaunis väljamaa kleidis. Kangesti pidulik tunne oli.
Õige pisut häiris see hirmus kalalehk, mis ülemiselt riiulilt meile vägisi peale vajus, aga me ei teinud sellest eriti välja. Teadsin, et emme oli eelmisel päeval turult suure hulga värsket räime saanud, ära puhastanud ja marinaadi pannud. Kalarapped ootasid nüüd siinsamas kuuris, ülemisel riiulil plekkmannergus, et need kasvuhoonesse väetiseks kaevata.
Pigistasin oma väikeses higises rusikas sõrmuseid ja juurdlesin, kuidas edasi peaks käituma. Mul ei olnud abiellumisega varem mingeid kogemusi. Kas peaks midagi ütlema? Aga mida? Issake, äkki tuleb veel korra musitada? Kas ma julgen? Kristi vaatas mulle otsa ja tundus midagi ootavat.
See abieluvärk tundus järsku ületamatult keeruline.
Ma ei saanud aga väga pikalt ähmis olla. Kusagilt meie peade kohalt kostis korraga koledat ja sõjakat kräunumist. Sellele vastati teisest nurgast, puuriida otsast veel vihasema, pika kräunatusega, mis vaibus madalaks, külmavärinaid tekitavaks urinaks. Kuuldud hääled ei jätnud mingit kahtlust, et siin ollakse valmis tapma. Tõstsin ettevaatlikult pilgu.
Sekund hiljem varises maailm kokku. Olime vastse abikaasaga keset täiemahulist sõda. Meie peade kohal kees kohutav möll, kui vähemalt viis-kuus ümbritsevate majade kõutsi silgurapete mannergu pärast lahingut pidama hakkasid. Karvapuntrad keerlesid edasi-tagasi, puuriitade pealt riiulile ja tagasi riitade otsa, õhk oli täis puukooretükke ja pisemaid pilpaid. Riiulilt pudenes alla igasugust kraami, mingid kaltsud, karp poltide ja mutritega, tops naeltega, presentkindad ja mis kõik veel. Hoidsime käsi kaitseks peade kohal ja püüdsime kuidagi sellest möllust eemale pääseda, aga jäime pisut hiljaks. Plekkmannerg kalarapetega, mille pärast kogu see lahing käis, lendas ümber ning kallas oma sisu üle riiuliääre alla. Hetkega olime mõlemad kaetud nätskete soolte, niiskade, ujupõite, selgroogude, sabade ja peadega, kust osavõtmatud räimesilmad tühjal pilgul ümbritsevat möllu jälgisid. (Sel ajal ma veel ei teadnud, mis asi on eksistentsiaalne äng.)
Ma olen hiljem mitu puhku juurelnud, kas meie abielu sai ikka seadusliku jõu. Lõppeks jõudsin ainult mina sõrmuse Kristile sõrme panna. Rohkemaks meile sel korral ju aega ei antud. Ning kui siis Kristi avastas, milline ta uus, tutvuste kaudu hangitud ja salaja selga pandud kleit peale kassirünnakut välja näeb, hakkas ta nutma ja pühkis kodu poole. Ma ei teagi, kuidas tal tookord see asi lahenes, sest tüüpilise mehena püüdsin ma pahandustest eemale hoida. Lõppude lõpuks ei olnud see abiellumine nagunii ju minu mõte. Ja need ei olnud ometi ka minu kassid.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, veebruar 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee