Kaduviku kaja 8

Agulist kõneldes ei saa kuidagi mööda minna puukuuridest. Olgu need siis ühe- või kahekordsed, uhkemat sorti või siis pisut räsitud olemisega – kuurid kuuluvad äärelinnahoovidesse sama kindlalt, kui kehvad metafoorid ajaviitekirjanduse juurde.

Puukuuride põhiliseks funktsiooniks läbi aegade on olnud küttepuude säilimiseks sobiliku keskkonna hoidmine. Muidugi mitte ainult. Kuurides sai hoida ka tööriistu ja hobitarbeid, jalgrattaid ja lumesaane, suuski ja kalapüügivarustust. Puuhalgude taha ja vahele võis edukalt peita igasugu pisemat kraami, mis kellegi teise silma alla ei tohtinud sattuda – näiteks isa tagant näpatud sigarette, tikkude tagavara, tossupommide meisterdamiseks vajalikku kraami, kusagilt välja kaevatud sõjaaegseid mürsukesti ning padruneid ja nii edasi. Igaks juhuks tuli muidugi ettevaatlik olla, et koos puusületäiega mõni neist mürskudest kogemata ahju ei satuks.

Samuti oli puukuuridel oluline osa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. Haluriitade all leidis mõnusa pesakoha rotipere, sarikate vahel elasid oma vaikset ja varjatud elu nahkhiired ning otse loomulikult oli kuur kohaks, kust võis leida vähemalt tuhat eri liiki tegusat ämblikku ja vingerdavat sajajalgset.

Sotsiaalset rolli ei saa samuti alahinnata. Kuuride juures oli alailma keegi, kellega juttu ajada. Võis ka lihtsalt niisama puusaagimispuki otsas kõõluda ja kuulata, kuidas naabripapi vestis lugusid elust tsaariajal. Suviti, kui just lausa vihma ei kallanud, istus ta ikka oma kuuri ees madalal järil ning nokitses midagi teha, küll vestis kärbsepiitsale uut vart, parandas potisanga, teritas nuge või remontis proua jalgratast. Ning alati oli tal meile midagi jutustada. Kuulasime, suud ammuli. Vene-Jaapani sõda tundus nii müstilisena ja muinasjutulisena, et ma olin üsna veendunud – ta on selle meie jaoks välja mõelnud.