Muidugi olid meil omad kohad, kuhu varju pugeda. Äärelinn oli selliseid paiku täis. Kasvõi metsistunud sireliheki sügavuses peituv hämar tühimik, mida me ringi sibavate sajajalgsetega kahasse pidasime. Või vana pärna oksaharu, kuhu mahtus kolmekesi mõnusalt istuma ja koguni nii hästi, et kahe jalaga maas olijatele ei paistnud meist peaaegu kriipsugi. Või salapesad puuriitade vahel. Aga õiget onni meil siiski ei olnud ning see hakkas pikapeale üha suuremat tuska tegema. Seda enam, et mõni maja edasi elav Ülle, meist pisut noorem, aga hirmus kõrk ja pirtsakas printsess, sai ühel suvel hoovinurka täitsa omaette majakese! Ja milleks? Ainult selleks, et seal oma nõmedaid nukkusid kantseldada! Ülle ümarik ja täiesti kiilas papa nägi sellega mitu nädalat vaeva ning kui majake lõpuks valmis sai, oli ikka uhke küll! Mis sellest, et üleni roosa ja pitsiliste kardinatega. Sellel olid isegi aknaluugid!
Piilusime Ülle häärberi kerkimist salamisi põõsaste vahelt ning olime kadedusest rohelised. Miks peab ühel ärahellitatud plikal olema hoovinurgas terve omaette palee, kui ta sellega midagi mõistlikku nagunii pihta hakata ei oska? Selline karjuv ebaõiglus käis meile kõvasti au pihta.
Midagi ei jäänud üle, tuli hakata plaani pidama. Tõsiselt.
Koha oma tulevasele peakorterile leidsime hõlpsasti. See oli Kardo hoovis, aiamaa tagaotsas. Tegelikult kuulus see nurgake Limonaadi Joe korteri juurde, aga kuna vaene mees oli mõni aeg tagasi töö juures viina pähe kogemata soolhapet joonud, kaevas ta nüüd taevasi aiamaid. Tema maised peenrad hakkasid aga vargsi võsastuma. Õigupoolest oli see aialapp mehe eluajalgi pigem heinamaad meenutanud. Ausa viinaninana ei osanud ta potipõllundusest suuremat pidada. Igal juhul oli see ideaalne koht ühe korraliku onni jaoks.
Ainult üks puudus oli sel siiani kasutult seisval platsil. Keset Limonaadi Joe aiamaad laiutas suur kasepuu. Ju see oli ka põhjus, miks naabrimutid selle heina kasvanud lapikese pärast omavahel veel jagelema ei olnud läinud – puu varjus ei tahtnud ükski kapsas õieti kasvama hakata.
See kask oli ikka tõsiselt suur. Ja hirmjäme. Ja kippus vägisi meie kavandatud ehitisele natuke jalgu jääma. Kaalusime igapidi, kuidas oma uhke peakorter kase kiuste Limonaadi Joe aiamaale mahutada ning leidsime lõpuks omast arust päris hea variandi – see pidi kerkima täpselt kuuride otsaseina ja kase vahele. Lahendus oli ka konstruktsiooniliselt hoolikalt läbi mõeldud, sest kuuriotsa näol saime terve seina jagu materjali kokku hoida. Teine sein pidi turvaliselt kase vastu toetuma. Ideaalne!
Koht leitud, hakkasime projekteerima. Ostsime selle tarbeks isegi eraldi ruudulise kaustiku. Järgnevad päevad külitasime sõstrapõõsa all, ajasime peoga marju suhu, pidasime plaani ja sehkendasime vihikusse pilte, üks pöörasem kui teine. Pliidi, jah, pliidi võiks ikka sisse ehitada. Äkki satume mõnikord pikemaks ajaks vaenlaste piiramisrõngasse või ei ole niisama mahti koju sööma minna, siis oleks ju hea, kui saaks ise midagi kiirelt vaaritada. Keldri pidime kohe kindlasti tegema, seal oleks hea laskemoona- ja toiduvarusid hoida. Maa-alust käiku oli ka hädasti vaja, ainult et me ei suutnud kohe välja mõelda, kuhu see viima peaks. Kõige loogilisem oleks olnud Kardo maja, sest see oli kõige ligemal. Viga oli aga selles, et lähim punkt majas oli just see nurgapealne tuba, kus elas Kardo vanaema. Me ei olnud eriti kindlad, mida vanaema tema voodi alt välja tulevast käigust arvaks. Aga see oli tegelikult pisiasi. Detailid pidid täpsustuma jooksvalt, töö käigus.
Pikapeale hakkasime aduma, et oleme oma õblukestele õlgadele võtnud pisut liiga mastaapse projekti. Kõik need keldrid, laskemoonalaod ja salakäigud eeldasid siiski veidi rohkem teadmisi ja kogemusi, kui meil oli. Võis ju täitsa juhtuda, et seal tuleks midagi valada ja teha, aga meil ei olnud udust aimugi, kuidas see käima peaks. Ehitis pidi igal juhul saama korralik ja kindel. Ei saanud ometi lubada, et Kardo vanaema oma ragiseva reformvoodiga ühel päeval lihtsalt meie salakäiku sisse vajub. Vägisi hakkas tunduma, et peaksime kusagilt veidi nõu ja abi küsima.
See oli probleem. Kardo isa oli merel ja pidi koju jõudma alles paari kuu pärast. Kalle isa oli natuke taksojuht ja natuke kelner, seega ei teadnud ta ehitamisest ööd ega mütsi. Minu paps oli läbi ja lõhki elektrik ning ma ei olnud kindel, kui põhjalikud tema teadmised maa-aluste tunnelite ehitamisest on. Õnneks meenus meile, et Kristi isa töötab ehitusel. Ta ei olnud küll päris ehitaja, rohkem vist nagu mingi ülemus, aga ilmselgelt oli ta ehitusplatsidel veetnud rohkem aega, kui meie teiste isad kokku. Lisaks oli ta üsna ladna kuju ning võis loota, et ta saab meie mure suurusest aru.
Kristi, kes elas Kardoga samas majas (ning kellega ma olin otsustanud igal juhul abielluda – mis õnnestus paraku ainult osaliselt, aga sellest järgmisel korral), ei olnud meie grandioossest ideest küll väärilises vaimustuses, aga ega me tüdrukuid päriselt kampa võtta plaaninudki. Meil oli isa vaja.
Kristi paps suhtus meie plaanidesse mõistvalt. Vaatas meie sirgeldused üle, kohendas siit-sealt, lisas mõned täiendused ja oli siis veidi aega vait. Seejärel tegi pikalt “hmmmm” ning arvas, et ega meil sellest maa-alusest käigust vist suurt midagi välja tule. Et kaks meetrit kõrge tunneli kaevamine on keeruline. Ja põhjavee tasakaal ja aluskivimid ja mis kõik veel. Meil hakkas tujuseier vaikselt allapoole kiskuma. Ja üldse, ütles Kristi isa, on sellise ehitise jaoks kõigepealt korralikku projekti vaja. Ja ehitusluba. Ja ekskavaatorit. Ja ilmselt veel midagi. Aga ärgu me kaotagu lootust, sest ta uurib asja. Ehk saab ikka tunneli ka, kuigi natuke pisema. Ja mõni tuttav projekteerija teeb kindla peale kõik vajalikud joonised kohemaid valmis, kui ainult kuulda saab, et Kristi sõprade jaoks.
Me juubeldasime. Nüüd, kus asjad juba konkreetsema kuju võtsid, pidime tõsiselt ehitusmaterjali peale mõtlema. Hakkasime hoovinurka tasapisi lauajuppe ja vineeritükke kokku tassima, kusagilt leidsime ühe vana, ilma klaasideta aknaraami ja nii ikka edasi. Ühest risuhunnikust koukisime välja roostes uksehinged ja puhastasime hoolega ära, kõik vanad naelad, mis vähegi kusagil silma juhtusid, tagusime sirgeks ja panime kõrvale, Kalle pesuköögist saime pliidiukse ja paarkümmend tellist ja nii edasi. Päris suure hulga üsna korralikke laudu saime Kalle hoovi piirdeaiast. Neid ei olnudki seal tegelikult vaja, sest põõsad olid ees ja aed ei paistnud üldse välja.
Nädalapäevad hiljem juhtusime Kristi isaga uuesti kokku ja uurisime, kuidas meie onniasjad edenevad. Ta oli natuke ehmunud ja ei saanud kohe aru, millest me räägime, aga siis mõtles natuke ja ütles siis, et nojaa, nende lubade ajamine võtab ikka omajagu aega. Aga ärgu me muretsegu, projekti juba tehakse, küll kõik korda saab!
Vägev, mõtlesime. Mitte kellelgi ei saa nii uhket onni olema!
Veel nädalajagu hiljem püüdsime Kristi isa kinni, kui ta töölt tuli. Kõik on hästi, teatas ta, ainult et tunnelit ei saa teha. Et linnavalitsus seda ikkagi ei luba. Me võime põhjavee tuksi keerata. No et äkki saab kuidagi ilma.
See oli tagasilöök. Aga me ei lasknud ennast heidutada. Kogusime aga materjali edasi. Vedasime kokku suuremaid eterniiditükke, kusagilt leidsime saepuruplaati ja pisut katusepleki jäänuseid. Kolasime läbi kõik ümbruskonna tuttavad pööningud ja prahihunnikud ning lõpuks oli meil koos päris kenake hunnik igasugu rõõmustavat sodi. Ehituse alustamine oli ainult päevade küsimus.
Millegipärast trehvasime Kristi isa üha harvemini. Vahel võis koguni selline mulje jääda, et ta mingil põhjusel meid väldib. Meil ei jäänud muud üle, kui teda lausa valvama asuda. Kui tööpäeva lõpp lähenema hakkas, kõõlusime vahetustega aiavärava otsas, et valge Moskvitši saabumist mitte maha magada. Ja kuulsime uuest takistusest. Me ei tohtivatki oma onni selle suure kasepuu juurde ehitada. Et võime sedavõrd suuremahuliste tööde käigus juuri vigastada. Ja et äkki me saame oma kindluse hoopis kellegi teise hoovi ehitada. Linnavalitsuses oli just täpselt nii öeldud. Ma aitan teid kindlasti, lisas Kristi isa veel, Kristi sõbrad ju ometi, ainult et koht tuleb, jah, mõnes teises hoovis leida.
Kristi isaga oli meil tõesti hullupööra vedanud. Ei kujutanud ettegi, mida me ilma temata peale oleksime hakanud! Sellegipoolest olime uudisest löödud. Kõik meie grandioossed plaanid paistsid vastu taevast lendavat. Ja mille pärast? Lihtsalt mingi mõttetu kase pärast! Seda puujurakat ei olnud nagunii mitte kellelgi vaja. Selle all ei saanud isegi kapsaid kasvatada!
Kui ainult seda kaske ei oleks…
Puust tuli vabaneda. Aga kuidas? Maha võtta me seda ei suutnud. Käsisaega ei oleks sellele hiiglasele midagi teinud, mootorsaagi ei olnud meil kusagilt võtta. Pealegi oleks see liiga läbinähtav olnud. Üritasime kase ühel äikeselisel õhtul põlema panna, kavatsedes pärast kõik välgu kaela ajada, aga tikud hakkasid näppe kõrvetama ja puu ei kavatsenudki tuld võtta. Asi tundus üha lootusetum.
Siis tuli Kallele idee. Tema vanaema pritsis alatasa kanget soolvett kuuri juurde viiva tee kiviplaatide vahele, et plaadivahed rohtu ei kasvaks. Tapab soolvesi umbrohu, küll saab ka kasega hakkama. Peab ehk ainult kangema lahuse tegema! Võib-olla ka mitu korda kastma, suur puu ju ikkagi? Ning kui kask paari päeva pärast kuivanud on, küll see siis maha võetakse! Kui see muidugi enne ise ümber ei kuku.
Hirmus ettevaatlik tuli selle kastmisega muidugi olla. Asja tuli ajada täieliku saladuskatte all ja kindlasti pimedas, et akendest keegi nägema ei juhtuks. Vahelejäämisega ei saanud riskida.
Esimese doosi soolvett pidi puu saama juba samal öösel Kalle käest. Tal ei olnud ka kodust välja hiilimisega probleeme – ema oli haiglas valves, isa sõitis taksot ja vanaema norskas juba enne kella kümmet nii kõvasti, et vahel kippusid isegi naabrid kaebama. Sättisime kastmisgraafiku paika ja läksime rahulolevalt laiali.
Järgmisel varahommikul läksin ootusärevalt Kardo maja poole, püüdes katuste kohal kõrguva kase latva uurides aru saada, kui kuivanud see juba on. Aga puu õõtsus täpselt sama majesteetlikult nagu alati. Tundus teine isegi kuidagi rohelisem ja elurõõmsam. Jah, ega sellele tõesti ühest korrast aita, mõtlesin. Või oli Kalle tehtud soolvesi ikka lahjaks jäänud.
Järgmisel õhtul oli minu kord. Emps oli öövahetuses, nii et sain segamatult tegutseda. Segasin pooleliitrisesse purki soolvee valmis, kohe kolm kuhjaga lusikatäit jämedat soola panin, et asi ikka kindel oleks. Rohkem ei julgenud võtta, niigi oli kilone pakk juba poole peal. Emps oleks raudselt aru saanud, kui rohkem oleksin võtnud.
Hiilisin ööpimeduses kase juurde, jälgides hoolikalt, et mu mõrvakatse kellelegi silma ei jääks. Nõristasin purgi sisu kase tüve ümber ühtlaselt laiali. Hommikut see kask igatahes ei näe! Olin selles täiesti kindel.
Seda suurem oli öö möödudes pettumus, kui erkroheline võra endiselt üle katuste piilus. Uurisime kolmekesi kogu kase hoolikalt üle, aga ei leidnud kuivamisest mitte üht märki. Arusaamatu!
Proovisime samal kombel oma nädal aega jutti, kuid kask ei kavatsenudki kollaseks minna ega ümber kukkuda. Paistis vägisi sedamoodi, et sel suvel me ehitustöödeni ei jõuagi. Katsusime paaril korral ka äädikaga puust jagu saada, aga erilist usku keemiarünnaku edukusse meil enam ei olnud.
Vähehaaval sõudis kohale sügis, puud-põõsad vahetasid värvi ilma soolveetagi ning viskasid lõpuks üldse lehed maha. Tüütu kooli vahet nühkimine, õppimine ja trennid võtsid kogu aja, nii et kasekastmine jäi sootumaks unarusse.
Ehitamata meie supervinge peakorter tol korral jäigi. Millest on siiralt kahju, sest Kristi osavõtliku ja hakkaja isa näol oleks meil kindel abi alati käepärast olnud.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, detsember 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee