Kaduviku kaja 9

Agul ei püsi koos ainult puukuuride, pesuköökide, aiamaade ega vähehaaval kõdunevate puumajade najal. See on vaid lavakujundus. Kogu sellele kruusatolmusele, luitunud olemisega ja justkui pisut väsinud taustale puhuvad tõelise elu sisse inimesed, kes seal igapäevaselt toimetavad.

Need tegelased, väheke veidrad nagu õieti kogu äärelinn, on reeglina kaunis värvikad. Mis on ka loomulik, sest igav ja ettearvatav inime sellisesse kanti najalt elama ei satugi.

Pealtnäha on nad peaaegu samasugused inimesed, nagu igal pool mujalgi – enamalt jaolt ühe pea ja paarisarvu jäsemetega – aga sellega sarnasused suuresti ka piirduvad. Äärelinna elanik on selline tegelane, kes võiks huvi pakkuda professionaalsetele antropoloogidele. Agulisse, sinna salapärasele linna ja maad eraldavale piirialale varjunud hõime on siiani kahetsusväärselt vähe uuritud.

Sõltumata sellest, kas kiikame Supilinna, Kalamajja või Kantrekülla, igal pool on läbi aegade elanud mõni papi, kes kangesti napsutada armastab, aga kuna ta kedagi ei tülita, siis ollakse sellega leppinud. Naabrid vaatavad teda enamasti heatahtlikult, sest laulud, mida ta auruse peaga joriseb, on ohutud, isegi natuke armsad. Ning anekdoodid, mida talle samuti jutustada meeldib, on ehk küll pisut ropuvõitu ja mõnikord ka natuke riigivastased, aga omal armsal moel siiski naljakad.