Vanade puumajade peldikud tuletasid ennast igal sammul meelde kas siis hoovist hoovi manööverdava sibiauto näol (see halli tsisterniga GAZ-53 oli täiesti omaette nähtus jämeda tilkuva toru ja suurte, vedela pasaga kaetud presentlabakuid kandvate meestega) või nende lehkade kaudu, mis sobivate ilmaolude korral siin-seal ikka nina kõditasid. Sest agulis, kus veevärki valdavalt veel ei olnud, oli ka lampkastide sisu veega lahjendamata.
Peldiku kohta võib öelda ka pisut peenemalt – kuivkäimla. Või kemmerg. Või kemps. Aga ütle, kuidaspidi tahad, paremini lõhnama ta sellest ikka ei hakka. Peldikud olid omamoodi karmid kohad. Need, kes selle katsumuse mingil eluperioodil edukalt läbi on teinud, on ka ülejäänud eluga enamasti hästi toime tulnud.
Nagu vanades majades kombeks, oli ka meie kemps loomulikult ühiskasutuses. Õnneks mitte terve maja, vaid ainult korruse peale. Mis oli juba omamoodi luksus, sest kui pead seda tähtsast kohta jagama ainult nelja korteri vahel, siis pääsed ikka vahel löögile. Operatiivsus ning ligipääsetavus võib tualeti kasutamisel osutuda teinekord üllatavalt oluliseks. Kiirematel puhkudel on ju hea, kui su hoogu ei pidurda naabrimemm, kes riivistatud ukse taga oma lõputute nööbikeste ja haakide kallal kohmerdab.
Muidugi on ka piiratud ühiskasutusel omad miinused. Meie korrusel elasid ühes korteris kaks venda, põhjakäinud joodikud, keda kartis kogu majarahvas. Nad olid ületamatud läbustajad ja kraaklejad, oskasid väga valju ja koleda häälega röökida, teineteist nugadega taga ajada ning kogu majarahvast hirmu all hoida. Sest kunagi ei võinud teada, millal nende korterist saab alguse tulekahju ehk uputus. Aga neil oli ka muid omadusi – mõlemad vennakesed põdesid ägedaloomulist enesehooldusdefitsiiti ja lisaks jättis ka nende käimlakultuur pisut soovida. Nii tuli peale neid kempsu minnes äärmiselt ettevaatlik olla, kuna siis lainetas seal tihtipeale kogu põrand ning vahel jooksid kusenired ka mööda seinu alla.
Peldik oli koht, kus võis kõige paremini aru saada aastaaegade vaheldumisest. Suviste kuumadega valitses seal hingemattev lehk. Asja ei teinud paremaks ka see, et neljast lauast kokkulöödud kandilisse tuulutuskorstnasse armastasid kevadeti pesa teha linnud ja mitte üks hing ei raatsinud neid sealt välja tõsta. Suvine kemmerg oli täis rammusaid porikärbseid ning samuti ämblikke, kes ettevaatamatu siseneja jalust maha võisid joosta. Sügise poole hakkas kärbseid küll vähemaks jääma, ka lehk muutus kuumuse taandudes leebemaks, kuid siis hakkasid potiseintele siginema mingid veidrad valged ussikesed, kes alt lampkastist järjekindlalt üles, valguse suunas üritasid roomata. Iga kord tuli need jõledused harjaga alla sudida, enne kui istuda julgesid. Vahel kallas emps neile kloori kaela, aga siis segunes kloorihais peldiku loomuliku lehaga ning tekkinud kombinatsioon oli veel hullem.
Talvel jäi kohalik fauna vaikseks, aga külmade ilmadega võis jälle nii juhtuda, et toru, mis meie teise korruse peldikust alla viis, ummistus ja külmus kinni. Siis tuli ülevalt seni kuuma vett alla kallata, kuni kusagilt sügavusest kostis vali plärtsatus ja elu sai jälle endist viisi edasi minna.
Mingeid eriti ekstreemseid lugusid meie kemmerguga seoses ei meenu, kui mitte arvestada seda, kuidas kord kõrvalkorteri taadi valehambad mustavasse sügavikku lupsasid. Üks abivalmis naabrimees pidi siis tükk aega pika tokiga lampkastis aerutama, enne kui need lõpuks kätte saadi. Ja mingil ajal mõlgutasime Kardoga plaani, et prooviks õige, mis juhtub, kui üks ports pärmi potist alla kallata. Kuuldavasti pidavat palju nalja saama. Aga õnneks jäi see temp tegemata ja nii ei oskagi ma pärmi ja peldikuga seonduvat linnalegendi ei kinnitada ega ümber lükata.
Meie kemmergu ehteks oli naabrimemme õmmeldud, juteriidest ja ilusate punaste kantidega ruudukujuline kott, mis oli kahe aasaga seina külge kinnitatud. Selles oli patakas hoole ja armastusega parajateks tükkideks lõigutud ajalehti. Sest kempsupaberit poodides ju ei olnud. Vahel harva, kui õhurõhk ja tuule suund lubasid (see tähendab, kui õhk peldikus oli võrdlemisi hingatav), oli pagana huvitav neist tükkidest uusi artikleid kokku laduda. Või otsida Noorte Hääle neid tükke, kus oli „Viimane veerg“ (kes teab, see teab). Aga reeglina peldikus siiski niisama aega viita ei saanud. Vahepeal oli ju vaja veidi sügavamalt ka hingata.
Kärbestele, ämblikele, vakladele ja hingematvale lehale vaatamata oli meie peldik siiski suisa luksuslik. Sest see asus vähemalt majas sees. Alka ja Melli majas seda õnne ei olnud. Nende kemps asus õues, kusagil pimedas nurgas kuuride taga – ja sinna oli üsna pikk maa vantsida. Pimedal ja tuisusel talveõhtul, iseäranis kui juhtus kõht lahti või mõni muu kiireloomulisem asi olema, tundus teekond sinna täiesti lõputu.
Sel klassikalisel laudadest kokku klopsitud putkal (ja südamekujulise avaga ukses, kuidas muidu!) täitis poti aset lihtne kandiline kast, auk peal. Just selline klassikaline peldik, milliste kohta räägiti igasugu lugusid. No näiteks seda, et seal all, lampkastis elavad rotid. Ja kui hoolega ette ei vaata, siis hammustavad nad sul kindla peale vähemalt pool tagumikku ära. Kui kehvasti läheb, siis midagi veel. Ja kõneldi ka pervertidest, kes ennast pasakastis varjavad ja põlevate silmadega piiluvad, kuidas asjal käiakse. Ma ei tunne ühtegi last, kes sellise jutu peale oleks soovinud vabatahtlikult kempsu minna. Pigem oldi nõus lõhki minema.
Jah, Alka ja Melli maja peldik ei olnud kindlasti selline koht, kus oleks tahtnud tundide viisi istuda ja instagrammis skrollida. Isegi siis, kui insta oleks sellal olemas olnud.
Aga tagasi koju.
Kord ühel eriti kuumal suvepäeval, kui tuulepoegagi ei olnud ja peldik lehkas nii, et kärbsedki lämbuma hakkasid ja vaid vaevu iniseda suutsid, otsustasin ma olukorda muuta. Emps oli saanud tuttava käest pudeli hirmkallist lõhnaõli. Ajal, mil mitte midagi mitte kusagil ei müüdud, oli „Krasnaja Moskva“ tõeline imeasi. Veel erilisemaks tegi selle asjaolu, et pudelike oli toodud otse Leningradist. Leti alt! Mis see maksis, ei julgenud keegi valju häälega välja öelda. Selge see, et ema kasutas seda nii harva ja vähe, kui võimalik. Ehk siis üldse mitte. Mis mulle väga hästi sobis, sest pudel oli täiesti täis.
Ma mõtlesin tegelikult ainult head. Ja tahtsin tõepoolest ainult õige väikese kröömikese kempsu piserdada. Vaid tilgake siia ja teine sinna, lihtsalt, et veidigi parem hingata oleks. Ehk natuke ka potti sisse, sest sealt need mürgiaurud ju kerkisid. Aga läks kuidagi nii, et ma ei saanud pudelist piuksugi kätte. Küll ma pusisin, aga see sisemine, tilluke plastist kork oli nii kõvasti peal, et ei tahtnud sugugi pealt ära tulla. Ent ma ei andnud alla. Proovisin nii- ja naapidi, püüdsin seda loksutada ja kangutada ja keerata, aga ikka tulemusteta. Mingi nõks peab ju ometi olema, mõtlesin, ei ole võimalik, et üks lõhnaõli nii raskelt lahti käib. Aga ma ei leidnud seda õiget nõksu mitte kuidagi.
Lõpuks võtsin kogu jõu kokku ja proovisin uuesti. Hammastega. Ja siis, täiesti ootamatult, tuli kork lahti, mu pea lendas ühes suunas ja käsi pudeliga teises, pudel libises higisest peost, lendas vastu seina ning põrkas otsekui aegluubis tagasi. Üritasin seda kinni püüda, aga välja voolanud lõhnaõlist libe pudel lupsas mul uuesti käest ja suundus lae poole. Kallis kraam pritsis mööda seinu, lage ja põrandat laiali, seda sadas piiskadena alla ja üleüldse olid kõik kohad seda täis. Vedas, et see potti ei kukkunud, mõtlesin kergendatult, kui pudel lõpuks kolinal põrandale maandus. Seekord läks veel hästi!
Aga siis avastasin, et uhkele õhulennule oli kulunud kogu lõhnaõli. Pudel oli peaaegu tühi. Ja see ei teinud tuju enam sugugi paremaks. Kõigele lisaks tundus, et kogu aktsioon oli olnud ilmaasjata. Sest „Krasnaja Moskva“ imehea lõhn oli peldiku vänge taustahaisuga segunedes muutunud millekski selliseks, mille jaoks ei olegi võimalik sõnu leida. See kombinatsioon oli väljakannatamatult, kirjeldamatult jube.
Ma olin alguses tagasi. Või mis, tegelikult oli olukord ju veel hullem. Sest kallis kraam oli lännu, peldik lehkas veel hullemini ja kauguses võis näha kerkimas pahandusepilvi, mis kiiruga ligemale tüürisid.
Otse loomulikult andsin oma parima, et tagajärgi vältida. Täitsin pudeli veega, lisasin värvi mõttes natuke rummiessentsi, korkisin uuesti hoolikalt kinni ja olin vait kui sukk. Igaüks oleks minu asemel niisamuti teinud. Aga kuidagi sai ema ikkagi haisu ninna. Imelik, kuidas?
Õnneks on mul maailma parim emps. Sest kui ta tuju lõpuks natuke paranenud oli, lõi ta lihtsalt käega ning lubas iga kord enne teatrisse minekut pool tundi pidukleidiga peldikus istuda, et natukenegi seda kallist lõhnaõli külge saada.
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee