Kaduviku kaja 10

(lugu sahtlist Kaduviku kaja)
Möödaniku hõngu võib agulist õhkuda mitmel moel. Ja mitte ainult romantilise metafoorina, vaid üsna otseselt. Täna räägime peldikutest. Mitte, et hullupööra tahaks, aga ilmsesti peab, sest teema on oluline. Elutegevuse vältimatu osana ei pääse me neist mitte kuidagi üle ega ümber.

Vanade puumajade peldikud tuletasid ennast igal sammul meelde kas siis hoovist hoovi manööverdava sibiauto näol (see halli tsisterniga GAZ-53 oli täiesti omaette nähtus jämeda tilkuva toru ja suurte, vedela pasaga kaetud presentlabakuid kandvate meestega) või nende lehkade kaudu, mis sobivate ilmaolude korral siin-seal ikka nina kõditasid. Sest agulis, kus veevärki valdavalt veel ei olnud, oli ka lampkastide sisu veega lahjendamata.

Peldiku kohta võib öelda ka pisut peenemalt – kuivkäimla. Või kemmerg. Või kemps. Aga ütle, kuidaspidi tahad, paremini lõhnama ta sellest ikka ei hakka. Peldikud olid omamoodi karmid kohad. Need, kes selle katsumuse mingil eluperioodil edukalt läbi on teinud, on ka ülejäänud eluga enamasti hästi toime tulnud.

Nagu vanades majades kombeks, oli ka meie kemps loomulikult ühiskasutuses. Õnneks mitte terve maja, vaid ainult korruse peale. Mis oli juba omamoodi luksus, sest kui pead seda tähtsast kohta jagama ainult nelja korteri vahel, siis pääsed ikka vahel löögile. Operatiivsus ning ligipääsetavus võib tualeti kasutamisel osutuda teinekord üllatavalt oluliseks. Kiirematel puhkudel on ju hea, kui su hoogu ei pidurda naabrimemm, kes riivistatud ukse taga oma lõputute nööbikeste ja haakide kallal kohmerdab.

Muidugi on ka piiratud ühiskasutusel omad miinused. Meie korrusel elasid ühes korteris kaks venda, põhjakäinud joodikud, keda kartis kogu majarahvas. Nad olid ületamatud läbustajad ja kraaklejad, oskasid väga valju ja koleda häälega röökida, teineteist nugadega taga ajada ning kogu majarahvast hirmu all hoida. Sest kunagi ei võinud teada, millal nende korterist saab alguse tulekahju ehk uputus. Aga neil oli ka muid omadusi – mõlemad vennakesed põdesid ägedaloomulist enesehooldusdefitsiiti ja lisaks jättis ka nende käimlakultuur pisut soovida. Nii tuli peale neid kempsu minnes äärmiselt ettevaatlik olla, kuna siis lainetas seal tihtipeale kogu põrand ning vahel jooksid kusenired ka mööda seinu alla.

Peldik oli koht, kus võis kõige paremini aru saada aastaaegade vaheldumisest. Suviste kuumadega valitses seal hingemattev lehk. Asja ei teinud paremaks ka see, et neljast lauast kokkulöödud kandilisse tuulutuskorstnasse armastasid kevadeti pesa teha linnud ja mitte üks hing ei raatsinud neid sealt välja tõsta. Suvine kemmerg oli täis rammusaid porikärbseid ning samuti ämblikke, kes ettevaatamatu siseneja jalust maha võisid joosta. Sügise poole hakkas kärbseid küll vähemaks jääma, ka lehk muutus kuumuse taandudes leebemaks, kuid siis hakkasid potiseintele siginema mingid veidrad valged ussikesed, kes alt lampkastist järjekindlalt üles, valguse suunas üritasid roomata. Iga kord tuli need jõledused harjaga alla sudida, enne kui istuda julgesid. Vahel kallas emps neile kloori kaela, aga siis segunes kloorihais peldiku loomuliku lehaga ning tekkinud kombinatsioon oli veel hullem.

Jaga:
error: Autoriõigusega kaitstud sisu! Teksti kasutamise soovi korral võtke palun ühendust kontaktilehel toodud e-posti aadressil.
Scroll to Top