Kaduviku kaja 10

Möödaniku hõngu võib agulist õhkuda mitmel moel. Ja mitte ainult romantilise metafoorina, vaid üsna otseselt. Täna räägime peldikutest. Mitte, et hullupööra tahaks, aga ilmsesti peab, sest teema on oluline. Elutegevuse vältimatu osana ei pääse me neist mitte kuidagi üle ega ümber.

Vanade puumajade peldikud tuletasid ennast igal sammul meelde kas siis hoovist hoovi manööverdava sibiauto näol (see halli tsisterniga GAZ-53 oli täiesti omaette nähtus jämeda tilkuva toru ja suurte, vedela pasaga kaetud presentlabakuid kandvate meestega) või nende lehkade kaudu, mis sobivate ilmaolude korral siin-seal ikka nina kõditasid. Sest agulis, kus veevärki valdavalt veel ei olnud, oli ka lampkastide sisu veega lahjendamata.

Peldiku kohta võib öelda ka pisut peenemalt – kuivkäimla. Või kemmerg. Või kemps. Aga ütle, kuidaspidi tahad, paremini lõhnama ta sellest ikka ei hakka. Peldikud olid omamoodi karmid kohad. Need, kes selle katsumuse mingil eluperioodil edukalt läbi on teinud, on ka ülejäänud eluga enamasti hästi toime tulnud.

Nagu vanades majades kombeks, oli ka meie kemps loomulikult ühiskasutuses. Õnneks mitte terve maja, vaid ainult korruse peale. Mis oli juba omamoodi luksus, sest kui pead seda tähtsast kohta jagama ainult nelja korteri vahel, siis pääsed ikka vahel löögile. Operatiivsus ning ligipääsetavus võib tualeti kasutamisel osutuda teinekord üllatavalt oluliseks. Kiirematel puhkudel on ju hea, kui su hoogu ei pidurda naabrimemm, kes riivistatud ukse taga oma lõputute nööbikeste ja haakide kallal kohmerdab.