Tingimata pole tarviski vette ronida. Vahel on tore ka lihtsalt kaldaliivas kaevata ning kui sügavus on õige, siis võid üsna kindel olla, et õige pea jääb labida ette mõni säärekont, roidekaar, vaagnaluu või kolju. Kui väga veab, siis on leitud pealuu veel üsna heas korras ja vajab vaid veidi puhastamist ja poleerimist, enne kui selle riiulisse teiste samasuguste juurde saad sättida.*
Aga talvel, vot talvel läheb alles õige lõbu lahti, sest siis saab jõejääle teha uisuplatsi ning veeta kogu vähese valge aja hokikeppidega litrit ja teineteist tagudes.
Korraliku uisuväljaku tegemine oli tõsine ettevõtmine. Kõigepealt tuli muidugi oodata, et jää piisavalt paksust koguks. Siit tuli jääle sadanud lumi ära lükata ning seegi ei olnud just väike töö. Mässasime viie-kuuekesi tavaliselt terve päeva, enne kui paraja suurusega platsi korralikult puhtaks saime aetud. Kui vedas ja ühtlane külm oli püsinud pikemat aega, oli jää kohe suhteliselt sile ja hokikõlbulik. Kui aga nii hästi ei läinud ja külmad olid vaheldunud sulailmadega, kippus jää olema krobeline ja ebaühtlane. Aga ka selle vastu oli rohtu. Tuli seda lihtsalt piisavalt palju kasta – ehk siis lihtsalt uus ja siledam jääkiht peale kasvatada.
Ja vot see töö oli tõepoolest tüütu. Esmalt tuli jäässe taguda suur auk, uisuplatsist muidugi piisavalt kaugele. Ning sealt siis ämbritega vett ammutada ning tulevasele liuväljale laiali valada. See võttis terve igaviku ning sageli juhtus, et võhm ja kannatus said enne otsa ning hokikurat võitis. Aga konarliku jää peal ei olnud sugugi kõige mõnusam uisutada.
Ühel järjekordsel talvel, kui sulad ja külmad olid taas vaheldumisi jõudu katsunud ning jää seetõttu lootusetult hokivaenulik, tuli meile päästev idee. Milleks näha vaeva ja vedada sadade ämbrite kaupa vett, milleks kannatada läbimärgades kinnastes jäätuvaid sõrmi, kui saab ka palju lihtsamalt! Sest sealsamas lähedal oli ju ometi olemas kalakombinaadi solgitoru, mis ilmast ja aastaajast küsimata lõbusasti otse jõkke vulises!
Me ei olnud kalaka solki senini mitte kuidagi kasulikuks osanud hinnata. Pigem vastupidi – see oli ütlemata ebameeldiv ja haisev värk, mis vanast malmtorust vette pahises. Suviti oli küll kena vaadata, kui õli- või rasvasegune reovesi jõevee vikerkaarevärvides küütlevaks maalis ja siis uhkelt mere poole suundus, aga hingamisteedele mõeldes oli seda targem siiski vältida. Nüüd taipasime ühtäkki selle vedela kraami tõelist väärtust. Me oleksime vabad sadade või isegi tuhandete veeämbrite tassimisest, kui ainult õnnestuks seni kasutult voolanud solk mõneks ajaks liuväljale suunata. Hokiväljak oleks valmis ilma mingi vaevata!
Aga kuidas seda teha? Panime pead kokku. Järgmiseks õhtuks olime jõe äärde vedanud Tiidu hoovist vanade kuuride lammutamisest üle jäänud vihmaveetorud. Need olid küll pisut mõlkis ja koledasti roostes, aga meie eesmärgiks just parajad. Traati leidsime ka ja paari tunni pärast oli uhke veejuhe valmis. Liitekohad kippusid küll lekkima ja suur hulk väärt kraami läks tee peal kaotsi, kuid sellest hoolimata jõudis sihtpunkti päris arvestatav osa. Ajastus oli ka paigas – ilmateade lubas öösel külma ja nii võis kindel olla, et hommikuks on liuväli korralikult siledaks jäätunud.
Ma ei hakka kirjeldama, kuidas me ise peale seda tööd lehkasime. See ei olegi oluline, sest plaan toimis! Meie akvedukt ei kukkunud sugugi kehvem välja, kui roomlastel. Olime oma insenerimõtlemise üle küll uhked, kuid jäime siiski tagasihoidlikeks. Millest annab tunnistust kasvõi see, et kui kalaka öövalvuri ähmane laternavalgus oma rutiinsel tiirul eemalt lähenema hakkas, ei jäänud me tunnustust ootama, vaid hajusime vargsi varjudesse.
Järgmisel hommikul vara, kui õieti ei olnud veel päris valgekski läinud, suundusime jõe äärde oma kätetöö tulemusi uudistama.
Need ei olnud sellised, nagu oodanud olime. Suure vaevaga liuväljale juhitud soe roiskvesi oli käitunud täiesti lubamatult. Ja täiesti valesti. Selle asemel, et ilusti siledaks jäätuda, oli see valgunud plaanitud hokiväljakust mitu korda suuremale alale, ei kavatsenud üldse jäässe minna ning lehkas, mis kole. Uisuplatsist oli öö jooksul saanud koletusuur reoveebassein, mis vähehaaval muudkui suurenes. Sest meie veejuhtmest pahises lisa üha juurde. Kogu see rohekaskollane värk kobrutas ja vahutas ja muutus üha kurjakuulutavamaks. Vastutus lasus ilmselgelt ilmajaamal – lubatud miinuskraade ei suutnudki nad kohale toimetada ning temperatuur püsis napilt, aga kindlalt plusspoolel.
Kaldale olid kogunenud mõned lähemate majade inimesed. Vähehaaval tilkus uudishimulikke juurdegi. Ja nad kõik paistsid üsna ärritunud olevat. Igatahes vehkis Tsikli-Unn kätega ning vana Hildegard, see, kes aastaringselt viltidega käis, sajatas valjul häälel ja viibutas kalakombinaadi poole rusikat. Keegi lubas miilitsa kutsuda, keegi pidi täitevkomiteesse ja majavalitsusse kaebama ja üleüldse paistis, et mitte üks kaldal seisja ei rõõmusta. Peale hirmsa leha oli õhus tunda ka kasvavat pinget.
Haistsime halba. Ühtäkki tundus mõistlikum ennast sellest asjast pisut taandada ja tagasihoidlikult taamal püsida. Eks kinnitanud ju nii mõnedki varasemad kogemused, et täiskasvanud ei pruugi iga innovatsiooni päris hästi mõista. Kõhutasime eemal raagus põõsaste varjus ning jälgisime arenguid distantsilt.
Õnneks lahenes kõik sujuvalt iseenesest. Tulime sellest loost puhtalt välja tänu sellele, et meie torumajandus oli öö jooksul jää sisse sulanud ning ei paistnud kaldalt vaadates silma. Mõne aja pärast vajus see lõplikult läbi ning läks seltsiks põhjamudas lebavatele vanadele reformvooditele, auklikele kanistritele, pudelikildudele, jalgrattaraamidele ja muule sogale. Ka kaldaelanike hommikuse virgutussõimu põhjustanud solk sulatas ennast viimaks siiski jääst läbi ja pääses vabadusse. Kuhu see tänaseks seilanud on, pole aimugi.
Liuvälja pidime sel talvel tegema tükk maad ülesvoolu, sest vana koha peale enam õiget jääd ei tulnudki. Ja tegime selle ikka endisel kombel, jääaugust ämbritega vett vinnates, vahepeal kindaid välja väänates ning siniseks tõmbuvaid käsi põues soojendades.
Roostes renni jupid on jõepõhjas vist tänini. Kui te need kunagi leiate.. noh, siis teate, et need on Tiidu vana kuuri küljest.
* Kahjuks ei julge lubada, et kõikide agulite kõik jõeääred inimsäilmeid täis on, aga meie kandis oli neid küllaga. Ega tegelikult tea ju siiani, kes ja millisel ajajärgul sinna jõekaldale maetud olid. Igatahes oli neid seal läbisegi ja palju. Ning põnevust igatahes jagus.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, juuli 2023)
siis võiksid kaaluda mulle ühe kohvi väljategemist. Sest üks kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.