Need tegelased, väheke veidrad nagu õieti kogu äärelinn, on reeglina kaunis värvikad. Mis on ka loomulik, sest igav ja ettearvatav inime sellisesse kanti najalt elama ei satugi.
Pealtnäha on nad peaaegu samasugused inimesed, nagu igal pool mujalgi – enamalt jaolt ühe pea ja paarisarvu jäsemetega – aga sellega sarnasused suuresti ka piirduvad. Äärelinna elanik on selline tegelane, kes võiks huvi pakkuda professionaalsetele antropoloogidele. Agulisse, sinna salapärasele linna ja maad eraldavale piirialale varjunud hõime on siiani kahetsusväärselt vähe uuritud.
Sõltumata sellest, kas kiikame Supilinna, Kalamajja või Kantrekülla, igal pool on läbi aegade elanud mõni papi, kes kangesti napsutada armastab, aga kuna ta kedagi ei tülita, siis ollakse sellega leppinud. Naabrid vaatavad teda enamasti heatahtlikult, sest laulud, mida ta auruse peaga joriseb, on ohutud, isegi natuke armsad. Ning anekdoodid, mida talle samuti jutustada meeldib, on ehk küll pisut ropuvõitu ja mõnikord ka natuke riigivastased, aga omal armsal moel siiski naljakad.
Igas asumis on kindlasti ka mõni omapärane hulluke, keda kõik teavad ning lapsed narrida armastavad. Meil oli näiteks Mati, vanem kõhukas härrasmees, kes igale vastutulijale akadeemilist laadi loenguid pidada armastas ja võis vabalt peast filosoofiaklassikuid tsiteerida. Sellest ei hoolinud ta põrmugi, kas auditooriumiks oli kurt naabrimutt, suvaline kollane krants või sireli otsas kiikuv vares. Mati oli omal ajal kõvasti üle õppinud, seda teadsid samuti kõik. Või siis Enn, kes sugugi autosid ei sallinud ja püüdis seda alati värava tagant lendava kivirahega kuulutada. Seda juhul, kui ta toast välja oli pääsenud. Mida autoomanike õnneks juhtus üsna harva.
Pea alati leidub kusagil aguliservas mõni selline tegelane, kelle kohta kõik teavad rääkida, et ta olevat üks igavene pätt ja varas. Võimalik, et ka mõrvar. Reeglina ei oska mitte keegi kunagi kindlalt väita, mida ta õigupoolest varastanud on. Aga kindlasti on! Sest vaadake, milline ta välja näeb! Ja ega muidu ei räägitaks.
Alati leidub ka mõni koguja. Teate küll, see tüüp, kes tassib igalt poolt kõikvõimalikku suvalist kraami kokku, sest äkki läheb kunagi vaja. Torujuppe ja vineeritahvleid ja vanu jalgrattaraame ja katkisi autorehve ja… kõike. Ta veedab oma päevad linnaservas prügimäel kaevates, hämarad õhtud naabrite rämpsu täis kuuritaguseid sorteerides, tema hoovinurk on klassikaline näide entroopia pidurdamatust kasvamisest ja sellise koguja puhul ei aita ka miilitsaga ähvardamine.
Igas agulis on ka mõni proua, kes armastab ilmast sõltumata aknaid pärani lahti hoida ja valjusti laulda; keegi, kes alailma iga asja kallal viriseb ning kõigile pidevalt õpetab, kuidas ilmaasjad käima peaks; keegi, kes peab korraga vähemalt kümmet kassi ja nii edasi ja nii edasi.
See kõik võib ju tunduda tüütu ja väsitav, aga samas loob see ka turvatunde. Mis sellest, et iial ei või teada, kas Ennu majast mööda sõites visatakse isa Moskvitši külg kiviga mõlki või õnnestub seekord puhtalt pääseda. Sest kuigi Enn ei salli silmaotsaski autosid, võib ta see-eest nägema juhtuda, kes virutas ära pojengid Maimu peenrast. Ja Maimu omakorda võib teada, kuhupoole jooksis Petersonide koer, keda juba mitu tundi näha ei ole olnud. Agulis toimib lakkamatu, tõeline, intensiivne naabrivalve. Sõltumata sellest, kas seda on parasjagu tarvis või ei. Sest agulis tunnevad kõik üksteist.
Olematu privaatsus, see õnnistatud needus, on paratamatult omane igale väiksemale asumile. Ja see ei puuduta ainult inimesi. Me tundsime täpselt ka kõiki koeri ja kasse ning nende nimesid, teadsime kõiki meie kandi autosid ning isegi kellaaegu, mil need tavaliselt liikumas olid. Isegi sellega olime kursis, millist aluspesu keegi kannab. Sest pesupäevadel rippusid kõigi ümbruskonna mooride pooletoobised trussikud aedades nööridel. Kõik oli tuttav ja turvaline.
Ükskord juhtus aga siiski, et meile hakkas silma üks kõhetu kuju, keda me varem ei olnud kohanud. See oli tõeline uudis. Vanem, pisut vimmas ja hõrekollaste juustega mees ei saanud olla ka juhukülaline, selleks hakkasime teda liialt sageli kohtama. Paistis kangesti sedamoodi, et ta oli kolinud kirstuvabriku taha barakki. Sellesse, mille ühte poolt asustasid kohalikud mustlased ja mille teine, vanadusest ja niiskusest küüru tõmbunud ots ammu elaniketa seisis ja püüdis lihtsalt vaikselt ajalukku vajuda. Selle tühja majapoole lagedad ja kärbsesitta täis aknad olid aga hiljaaegu saanud uued kardinad. Ja vist isegi puhtaks pestud.
Mitte iial ei vahetanud mees kellegagi ainsatki sõna. Ta lontsis lihtsalt, nina maas, hommikuti kuhugi ära (tööle?) ja õhtupoolikul jälle tagasi. Harilikult oli ta naastes ennast piisavalt ära sättinud, nii et me liigitasime ta lõpuks „vaiksete joodikute“ hulka ja sellega meie huvi lõppes.
Ühel õhtul juhtus aga enneolematu – mees tuias jälle sätitud sammul kodu poole, silmas siis meid tänavanurgal passimas, jäi korraga seisma, pani poevõrgu maha ja küsis: „Poisid, päevavalguslampi tahate näha?“
Me ei osanud sellest kohe nagu midagi arvata. Isegi varateismeliste tattnokkade jaoks tundus see äärmiselt ebatavaline viis tutvuse alustamiseks. Nähes meie kimbatust, astus ta paar sammu lähemale, ise käigupealt püksinööpe lahti pusides. Hakkasime aimama, et siin saab veel nalja. Ja meil oli õigus.
Lähemale jõudes koukis ta püksiaugust välja midagi, mis nägi välja nagu tükk aega vees ligunenud, pisut punsunud ja heledaks tõmbunud viiner. „Oodake ainult, kohe hakkab põlema!“ lubas ta meile. Vaatasime huviga. Sellist kino ei olnud me enne näinud, tõepoolest!
Mees kõigutas kahvatut, vaglataolist jupstükki tükk aega küljelt küljele ja üles-alla, otsekui püüdes sellele eluvaimu sisse saada, aga see ei tulnud vist päris hästi välja. Sest lõpuks ta ohkas ja paistis üsna pettunud.
Purskasime naerma. Õnnetu inimese üle ei ole küll ilus irvitada, aga me ei saanud sinna midagi parata, et kogu see asi meile pööraselt nalja tegi.
Järgmisel või ülejärgmisel päeval kohtasime teda jälle. Astusime osavõtlikult ligi ja uurisime oma uuelt tuttavalt kenasti ning ontlikult, kas tema uhke päevavalguslamp veel alles on, kas see ikka töötab ja ega äkki hoopis läbi ei ole kärsanud?
Aga seekord oli ta purukaine. Ja ei saanud üldse aru, millest me kõneleme. Ta vaatas meile mõistmatu pilguga tükk aega otsa, enne kui talle pisitasa üht-teist meenuma hakkas. Igatahes süttis korraga ta silmis (õnneks mitte mujal) äratundmistuluke. Ta möiratas, kukkus valjul häälel sõimama ja tegi poevõrguga vehkides paar ähvardavat sammu meie poole.
Pistsime igaks juhuks punuma, kuigi situatsioon tegi meile taaskord kangesti nalja.
Ja nii see jätkus – igal korral, kui teda juhuslikult tänaval kohtasime, uurisime huvitatult, kas lambiga ikka kõik korras. Enamasti päädis see jälle lõbusa põgenemisega.
Tagantjärele ongi nüüd üsna keeruline öelda, kas ahistati meid või olime hoopis meie need ahistajad. Tollal ei teadnud me liputajatest suuremat midagi ega tulnud selle pealegi, et mõnda sellist kohates peaks kartma hakkama, eluaegse trauma saama või miilitsasse jooksma.
Aga siis oli ta järsku kadunud. Võib-olla kolis ära, võib-olla pandi hullumajja või ehk koguni vanglasse. Ei tea, kadunud ta igatahes oli ning maja jäi nüüd täiesti tühjaks, sest ka baraki teises otsas pesitsenud mustlased olid vahepeal kusagile kaotsi läinud. Mõtlesime huviga, mis sellest majast sedasi saab. Aga ei saanud midagi. Aknad löödi laudadega kinni, uksed ka. Päevavalguslambid ajavad mind aga siiani kergelt muigama. Ehk see ongi see trauma, mida selle loo tõttu endas kannan.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, mai 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee