~ 738 sõna
Mandariinilõhnalises toidupoes on rahvast keskmisest enam, nagu pühade-eelsel päeval ikka. Seisan rahulikult kassasabas ja vaatan hajameelselt, kuidas minu ees kõrguv ligi kolmemeetrine mees asju lindile laob. Olen mõtteisse süvenenud ning ümbrust suuremat ei märka. Siiski näen, et kaks last, teismelised poiss ja tüdruk, laovad teises lindi otsas pika mehe asju kottidesse. Mees on kiilas, lastel on peas päkapikumütsid. Ikkagi jõuluaeg.
Pereisa maksab, mina hakkan oma oste lindile laduma. Neid ei ole kuigi palju, aga siiski piisavalt, et lindi alt riiulist ka kott haarata. Rumal lugu, olin enda oma autosse unustanud.
Korv saab tühjaks, asetan kriimulise pleksiklaasist pulga oma tavaari järele lindile ja nihkun edasi. Kassapidaja, nooruke ripsmeproteesidega piiga, hakkab mu oste läbi piiksutama. Pereisa on juba silmapiirilt kadunud.
Silmanurgast märkan, et kaks päkapikumütsis last on endiselt kassalindi otsa juures seismas. Panen seda küll veidi imeks, aga ei keskendu sellele eriti. Mis seal ikka, ehk põikas issi korra pakiautomaadist või apteegist läbi ja lapsed jäid teda lihtsalt siia ootama.
Korraga fikseerib perifeerne nägemine, et tüdruk on ennast kõhuga üsna vastu kassasaart pressinud ning silmitseb huviga mu oste, mida must kummilint järjest tema ette kannab. Ja mitte ainult. Üsna varjamatu tähelepanuga uurib ta ka neid asju, mis lindilt veel tulemas.