Väike marjakorjaja oli sedavõrd keskendunud, et ei pannud automürinat esiotsa tähelegi. Valjemaks muutudes kerkis see aga tasaste metsahäälte seast nii võõrikult esile, et laps jahmunult pea tõstis. Auto? Siin, nende metsas! Nagu kiuste oli vanaisa ka eemal. Aga ehk ta siiski kuulis, ega see Vanamihkli kuusetukk ju teab mis kaugel olnudki.
Sellest oli kindlasti juba mitu kuud tagasi, kui mõni auto viimati siiakanti eksis. Pidi ehk isegi rohkem olema, sest võserik oli alles puhta raagus – Jaagerna tee, mis siit mööda lookles, paistis ju koduõuelt veel kätte. Hiliskevadel, kui kõik haljendama lõi ning puud ja põõsad rammusad lehevammused selga tõmbasid, ei olnud teest enam kriipsukestki näha.
Jah, ta mäletas nüüd küll. See oli tõesti ammu, peaaegu talvel, kui see ilus erkkollane Toyota siia tuli. Kõhetu keskealine naine, täitsa üksi, ühtegi last polnud ligi. Mis sellest naisest õieti saanud oligi? Seda tüdruk ei teadnud. Kollane auto vedeles siiamaani jäärakus, seal, Neeme Evaldi võssa kasvanud karjamaa nukast pisut maad ülespoole minna. Teised olid ka kõik sealsamas, roostes ja metsavaimude poolt näritud, mõnest vanemast juba võsagi läbi kasvanud.
Praegune mürin oli hoopis teistsugune kui need, mida ta varem oma elus kuulnud oli. See kõmises madalalt otsekui kauge kõu; kui sellel mürinal oleks olnud värv, siis pidanuks see olema kindlasti tumehall ja laialivalguv nagu suitsupilv. Tüdruk unustas marjad. Sellised kohtumised olid alati põnevad, vähemalt alguses. Kunagi ei võinud ju teada, kes seekord autos on. Äkki on ikka lapsi ka?
Kui suur kastikas temani jõudis (ja see oli tõesti mustjashall nagu suitsupilv) tundis tüdruk, justkui oleks teda petetud. Jälle oli autos ainult üks inimene! Seekord istus rooli taga nooremapoolne mees, pruuniks päevitunud ja täiesti siledaks aetud peaga. Auto peatus, juht lasi akna alla ning keeras salongist paiskuva müramuusika veidi vaiksemaks.
„Kuule, tirts, su ema või isa ka kusagil siin lähedal on?“
Tüdruk vaatas küsijat etteheitvalt. Suur mees, aga tervitada ei mõista.
„Tere,“ vastas ta siis viisakalt. „Ei, nad on kodus. Tallinnas.“
„Täitsa üksi oledki siin metsas?“
Tüdruk turtsatas. See oli tõesti üks imelik mees. „Mkmk, taadu on ikka ka ju. Ainult et ta on Vanamihklil, sätib lõkse.“
„Aa, et mingi jahimees jah?“ Mees paistis kuidagi kärsitu ja rahulolematu. Ta trummeldas sõrmedega pisut aega vastu rooli, enne kui uuesti suu lahti tegi: „Aga äkki oskad sina mind aidata? Ehk tead öelda, kuidas ma maanteele tagasi saan? Ma tiirutan siin juba tükk aega ringi, a no tutkit. Kõik teed, mis justkui õiges suunas lähevad, on…“
Edasised sõnad läksid tüdruku jaoks kaotsi. Ta silmas auto salongis, tahavaatepeegli küljes, maailma kõige ilusamat asja – see oli pisike, üleni helesinises ja pooleldi läbipaistvas kleidis naine, kellel olid lumivalged tiivad seljas. Ingel! Lapse silmad jälgisid lummatult, kuidas ingel aeglaselt õõtsus ja pöörles ning kuidas tema sulistiivad õrnalt üles-alla liikusid. Päris ingel!
„… ja ei ole, lihtsalt ei ole noh! Hei, kas sa kuulad ka, mida ma räägin?“ tõstis mees häält. Tüdruk kiskus kahetsusega pilgu inglilt ja vaatas mehele arusaamatuses otsa. „Maanteele? Mh, mis siin keerulist on? Siit tuleb lihtsalt otse sõita ja kui paremal pool üks murdunud kuusk tuleb, keerad vasakule ja siis varsti suure kivi juurest veel korra vasakule ja oledki ju kohal.“
Mees vaatas teda tükk aega. „Oled sa ikka kindel?“ küsis ta siis kahtlevalt, ise endiselt vastu rooli trummeldades. „Sa tunned seda kanti nii hästi? Sa ju tegelikult ei ela siin metsas? Sellises võsas ei jääks ju ükski normaalne inimene ellu. Või…? No ma mõtlen, et kuidas sinusugune tilluke mutukas suurt metsa nii täpselt tunda võib?“
„Sa võid ju oodata, kuni ma suuremaks kasvan ja siis uuesti küsida,“ arvas tüdruk. Mees puhises midagi omaette. „Hea küll, eks ma siis vaatan. Et kuuse juurest vasakule jah? Ära siis ise siin ära eksi, onju!“ ütles ta lõpuks ja suristas akna kinni.
Tüdruk jäi eemalduvale masinale järele vaatama. Mäherdune imelik tegelane ikka! mõtles ta, kui suur auto männiokkaid teelt kraapides käänaku taha kadus. Kuhu siin ikka eksida on? Iga puu ja põõsas ju vana tuttav. Aga seda inglit oleks küll endale tahtnud!
Selleks ajaks, kui vanaisa, kaks kährikukorjust kokku seotult käe otsas rippumas, tagasi jõudis, oli ämber mustikaid peaaegu täis saanud. Kährikud ei olnud küll suurem asi saak ja ega see nahkki neil keset suve just kõige etem pole, aga no vähemalt midagigi. Ei tea ju, milline talv tulla võib, ilm on nii tuksis, et kõik tunnismärgid võivad võlssi näidata. Aga kuidagi tuleb kohaneda, pole pääsu. Kes ei suuda, saab hukka.
„Taadu, tead, üks suur must auto käis!“ Lapse siiras õhin oli teretulnud vaheldus kährikute süngele vaikimisele. Vanamehe karuse habeme varjus võttis maad naeratus.
„Sohoh! Ja mis see auto siis tahtis ka?“
„Ja tead!“ ei teinud elevil tüdruk vanamehe küsimust kuulmagi. „Tead, kes seal oli? Ingel, päris ingel! Selline väike! Ja tiibadega!“
„Ah kohe tiibadega? No mis sa oskad kosta! Aga inglil oli ju sohver ka ikka ligi? Üksi oli? Mis ta rääkis ka?“
„Üksi jah, juhatust küsis lihtsalt. Et suurteele saada.“
Vanaisa paistis kuuldut natuke aega seedivat. „Nojah, nagu nad kõik, nagu nad kõik…“ tähendas ta siis rohkem nagu endamisi. „Hea küll, las tema siis olla. Võta nüüd oma pang ligi ja sätime kodu poole. Elukatel vaja kasukad maha aidata.“
Vaevalt mõne sammu astunud, jäi tüdruk ühtäkki seisma ja küsis: „Taadu, kas ma tohin selle ingli endale saada?“
„No vaatame, vaatame seda asja,“ pomises mõttesse vajunud vanamees.
Nad olid juba üsna kodu lähedal, kui taas hakkas eemalt mürinat kostma.
„See on seesama, taadu, kuuled? Nagu pikne tuleks lähemale.“
„Pikne… jajah, mis seal’s ikka,“ tähendas vanamees endamisi.
Neile vastu sõitnud auto peatus.
„Hei, papi!“ Juht mälus midagi ning sülgas siis läbi akna põõsa alla. „Ütle, kuidas ma siit maanteele tagasi saan? Tüdruk, kurat, saatis mu täiesti võssa, ime, et ma sealt üldse välja suutsin ronida.“
Vanamees ei vastanud esiotsa midagi, asetas vaid kährikud ettevaatlikult mulluste männiokastega kaetud maapinnale ning kõndis aeglaselt ümber auto.
„Kõva masin sul,“ tähendas ta siis kiitvalt. „Siuke võtab vist päris kõvasti pentsu? Palju sul paagis on ka?“
„Ei võta ta nii hullusti mi…“ alustas mees, kuid jäi järsku vait. „Oot, a mis see sinu asi on?“ Ta silmitses ringi ümber auto teinud vanameest kahtlevalt. „Mis sul sellega asja?“
„Ah, ma niisama,“ lõi habemik käega ja muigas. „Ega siin metsas iga päev nii uhkeid sõiduriistu näe, lihtsalt huvitav on.“
Mees autos ei taibanud, kas meelitus oli tõsiselt mõeldud või tehti temaga mingit veidrat nalja. Igaks juhuks säilitas ta veidi tõrjuva poosi. „Nojah, mida iganes. Enivei, ma tahan uuesti inimeste sekka saada, aga ei leia seda kuradi teed, mis mu baani peale tagasi viiks. Nii et kui sa…“
„Oot, aga mismoodi sa siia üldse sattusid?“ katkestas vanamees, otsekui oleks talle niigi teada, mida teine öelda tahab.
„Jõgevamaale hakkasin minema, mul seal Äksi kandis suvila, otse Saadjärve ääres. Mõtlesin, et jään mõneks nädalaks, kuniks veel ilma on. Ja siis sõites järsku taipasin, et terve kuu jagu toidumoona varusin küll kaasa, aga vee unustasin. Ainult õlut olin võtnud. No mõtlesin siis, et esimesest tanklast tõmban vee ka ligi. Nagunii tahtsin juba kusele ka minna.“ Ta sülgas uuesti. Tüdruk vaatas teda etteheitvalt, kuid ei öelnud midagi. Mees jätkas: „Siis tuli selle kuradima tankla silt, mõtlesin, et okk, mingi uus teema, ma ei ole sellist nime veel kuulnud, et vaatan õige üle ja keeran sisse. No ja keerasingi, a siis tuli välja, et see pagana pentsukas on maanteest ikka päris kaugel. Sõitsin üsna mitu kilti, enne kui kohale sain. Ja no tuli välja, et see ju täitsa maha jäetud pleiss, ammu kinni juba… Putka segi pekstud, sitahunnikud nurgas, klaasipuru igal pool, tankurid läind ja mahutid ka välja kaevatud… oijah.“
„Jaagerna pentsukas jah,“ sorkas vanamees vahele. „See ei tööta enam aastaid.“
„Jaagerna-huijaagerna mai äss,“ rehmas mees käega. „Pole oluline. Hakkasin siis ära sõitma ja no seal silt ka, et väljasõit, eks. Kütsin mina muudkui edasi ja no ei midagi, maanteed ei kuskil, järjest rohkem puid oli hoopis ümberringi. Siis üheltmaalt – ma hakkasin telos just mäpsi lahti võtma – kukkusin põmaki! järsku alla. Saad aru, tee sai lihtsalt otsa! Ei mingit märki, mingit hoiatust! Nagu noaga lõigatud! Tulin välja, vaatasin – oma seitse- kaheksakend senti kukkusin allapoole, ime, et auto terveks jäi!“
„See tee jäi omal ajal pooleli jah,“ tähendas vanamees. „Sellepärast see pentsukas hingusele läkski.“
„Pooleli-huijooleli,“ osatas mees ja tatistas taas teele. „A no pooleli või mitte, kusagilt peab ju maanteele tagasi saama, onju? Ainult mingi metsarada läks sealt edasi, kurat küll! Hakkasin siis mööda seda sõitma ja otsima – ja usu või mitte, aga kõik teeotsad, mis ma leidsin, said lihtsalt otsa! Ühel olid raudväravad ees, jämedad ketid ja tabalukud ja kogu selline värk, eks. Ja siis see tee, kuhu su tüdruk mind juhatas,“ uus vihane süljelärakas, „sellest oli ühe koha pealt lihtsalt igavesti pirakas magistraalkraav läbi kaevatud, saad aru jah!“ Mees näis ennast iga sõnaga veelgi rohkem üles keeravat.
„Missa lärmad?“ püüdis vanamees sõnavalingusse sekkuda. „Lapse asi, kust ta saabki selliseid asju teada! Sa ju kohe algusest peale täitsa võlssi sõitnud, sa ei oleks üldse siiakanti pidanud sattuma. Praegult peaksid hoopis loojaku suunas hoidma, esiotsa nigu hoopis suurteest kaugemale. Ja siis, nii kolme versta pärast, teeb tee väikse kaare ja kui peale seda kohe esimesest otsast kurakätt käänad, siis jõuadki ilusti oma suurteele välja.“
Mees silmitses vanameest umbusklikult. Väga umbusklikult. Aga habemiku aval pilk tegi ta lõpuks relvituks.
„Nojah, mis siis ikka,“ sõnas ta lõpuks. „Eks ma proovi, mis mul muud ikka üle jääb. Et siis vasakule, ütlesid?“
„Noneh, ikka kurakätt, kuhu siis veel?“
Aken oli juba peaaegu kinni libisenud, kui vanamees korraga käe tõstis. Tõusev klaas peatus ning autost heideti tõre pilk vanamehe poole.
„Kuule,“ alustas taat. „Sa ütlesid ennist, et sul terve kuu toidukraam ligi… sul kaerahelbeid ka on? Või mannat?“
„Päris ogar,“ kähvas mees. Aken sulgus ning auto võttis mustikavarsi murdes jõurates paigalt.
Vanamees ja tüdruk kõndisid mõnda aega vaikides, siis küsis laps:
„Miks sa ei rääkinud talle, taadu?“
„Vara veel, lapseke.“
„Kas homme?“ Tüdruku hääles kõlas lootus. See ingel oli ikka nii ilus!
„Kes teab, kes teab…“ kostis vanamees mõtlikult.
Öö möödus rahulikult. Paaril korral kostus küll kaugel metsas ragistava auto mürramist ning üksvahe koguni pikka signaalitamist, aga see oli nii palju maad eemal, et ei seganud tüdrukukese und. Ta nohises rahulikult oma asemel ning mine tea, ehk nägi unes koguni ingleid.
Vanaisa see-eest ei saanud kuidagi sõba silmale. Ta mõtles sellele, et hommikul tuleb tal uuesti vastamisi seista selle jäärapäise tegelasega. Kuidas on võimalik seesugusele jõmmkärakale kenasti selgitada, et siit ei pääsegi välja? Vanamees ohkas pimeduses.
Eks päev anna arutust.
Kui vanamees hommikul saapaid jalga tiris, et mägrakaste kontrollima minna, oli tüdruk juba ootamas, seenekorv ühes.
Autot silmasid nad teisel pool Evaldi karjamaad. See oli tee kõrval, esiots veidralt kõrgel ja kuidagi viltu, küljed kriibitud ning iluvõre prahti ja metsakuiva täis. Juhiuks oli pärani, kuid kedagi ei olnud näha.
Mees istus veidi maad eemal sõnajalapuhma juures. „Ajasin pimedas mingi kuradima kännu otsa,“ sõnas ta vaikselt, kui vanamees ja tüdruk tema juurde jõudsid. „Mõtlesin, et loksutan ennast kuidagi lahti, aga siis nägin, et karteri põhi puha puru.“ Ta ohkas. Kuraasikus oli öö jooksul kusagile kaduma läinud. Pea käte vahel, pilku tõstmata – nii ta seal kükitas ning tundus rääkivat rohkem nagu omaette.
„Mis pagana koht see selline on? Ma sõitsin eile õhul ja öösel läbi kõik teeotsad, mis ma leidsin. Ja vist ka need, mida ma ei leidnud. Ma sõitsin läbi igast kohast, kus oleks võinud tee olla. Ma ronisin läbi kraavide ja üle küngaste. Ja kõik, absoluutselt k õ i k teed lõppesid tupikuga!“ Tundus, et ta on nutma puhkemas. „Igal pool olid raudvõredega väravad, kettide-tabadega kinni ja nii võssa kasvanud, et tankiga ka läbi ei läheks. Või olid kraavid ees. Või mitme meetri kõrgune müür.“
„Müratõkkeseinaks kutsuvad,“ noogutas vanamees. „Karju, palju tahad, mitte keegi ei kuule.“
„Mida iganes,“ lõi mees käega. „Levi on ka null pulka! See ajas lõpuks ikka nii ilgelt närvi, et viskasin telefoni kus kurat. Pärast taipasin, et oleks võinud ju kusagile puu otsa ronida ja kõrgemalt proovida.“ Ta ohkas. „On see paik neetud? Ära nõiutud? Kuidas saab nii olla, et siit enam üldse ära ei saa?“ Ta vaikis hetke, enne kui karedal häälel küsis: „See on sul mingi mäng, eks? Ütle nüüd ausalt, kui palju sa selle eest tahad, et mulle õige teeots kätte näidata?“
„Ei ole mina mingi väljapressija,“ tähendas vanamees, võttis maha langenud männitüvel istet ja kraamis piibu taskust välja. Tundus, et siin läheb pikemalt.
„Ega siin miskist nõidust ega säärast ole. Vaata, kui siiakanti esimene suurtee ehitati, ei olnud asi veel väga hull. Siis panti kinni ainult paar vana, harjund teed. Üks, mis Pirgandi poole läks ja siis see teine, mis Jaagernasse viis. Öeldi, et need jäävad uuele, suuremale ja paremale jalgu. Kaevati ülesse ja tehti aiad kah ette. Üks vana tee lõigati suure kraaviga läbi. Et kuivendada. Et kui suurtee on märg, ei saavat nii kiiresti sõita. No mis ikka, eks me kõik, kes me siin elasime, hakkasime siis ringiga käima. Elu läheb ju edasi ja tuleb kohaneda. Siis ehitati see teine, kuuerealine. Vat see oli hullem, tegi meie Sääseveski küla ümber peaaegu et poolkaare. Jälle oli tarvis kuivendada ja tõsta, uusi kraave kaevata ja kõik segi sonkida. Mets pöörati pahupidi, ümber poole küla ehitati sein. See jookseb siin nüüd verstade viisi ja poolitab maid ja metsi. Müra pärast, ütlesid nad. Ja et metsaelajad tee peale ei jookseks ega autosid ära lõhuks. Kus seina ei olnud, sinna aeti üles ilmatuma kõrge vall. Ikka elajate pärast, kes teele tormavad ja kallid masinad ära rikkuda võivad. Nii panti kinni kõik ülejäänud teed, mis seni veel lahti olid. Kõik peale üheainsa, selle, mis Tõrreotsale viis.
Mis seal ikka. Kohanesime. Sest kui ei kohane, siis pikka pidu ei ole. Loodus ei kannata põikpäiseid silmaotsaski, paindlik peab olema, pehme nagu pajuvits. Sättisime kõik oma käigud selle ühe, alles jäänud tee järgi ja elasime ikka kuidagi ära. Mitte küll hästi, aga saime hakkama. Oligi rahulikum, läbisõitjaid ei olnud. Võõraid käis vähem.
Lõpuks ehitati see ilmatuma suur raudtee. No see, mis siit otse läbi Euroopa põrutab. Meie ainus, Tõrreotsa tee maeti siis raudteetammi alla. Nigu poleks oldki. Ja otsekui sellest veel vähe oleks, panti tammile kõrged traataiad ja lasti veel igaks juhuks lektert ka täis. Et metsaelajad ronge segama ei pääseks. Kes need elajad olema pidid, seda ei öeld keegi. Ükski põder pole nii loll, et sinna ülesse turnida… See oli vast neli aastat tagasi või nii. Ja no sestsaati ei lähe Sääseveskilt enam mitteüht teed välja.“
Mõnda aega valitses vaikus. Paistis, et mees seedis kuuldut. Lõpuks tegi ta suu lahti: „Mille kuradi pärast sa mul siis ringi traavida lasid, kui teadsid, et siit niisama lihtsalt välja ei pääse?“
Vanamees koputas piibu tühjaks ja kobas taskust tubakakotti, et uut täit toppima hakata. „Sa poleks ju nigunii uskund. Sa oleks kõige oma jonniga tükkis ikkagi taht oma silmaga kaeda. Nii et sel poleks mingit mõtet old.“
„Ma ei usu sind praegu ka,“ teatas mees lõpuks. „Selline asi lihtsalt ei ole võimalik. Ja kurat, isegi kui teed tõesti kinni on, siis jalgsi saab siit ju ikka minema!“
„Eks jah, nii on varemgi arvatud,“ tunnistas vanamees ja sügas habet. „Otsa Karla proovis teisele poole suurteed minna. Kolm redelit sidus kokku, sai üle seina, aga edasi… no ta ei jõund isegi tee keskele mitte. Viljaku Eldur koos naisega jäid teisekorra kah mõlemad kusagile sinna tee peale, mitte midagi ei jäänd neist järgi, varesed tassisid veel viimased kribalad laiali. Ei, üle ei saa, see liiklus seal… see ei peatu mitte korraks kah. Ja mööda tee äärt edasi minna ei ole ka hea mõte, hiljemalt viies või kuues auto hõõrub su vastu teepiiret lödiks, nagu Vanamihkli Jaagu või Kase Elmariga juhtus. Usu, seda kõike on mitu-setu korda proovitud. Küla on täitsa tühjaks jäänd.“
Mees hüppas püsti. „No aga kuidagi peab ju ikkagi saama! Kuidas te siin näiteks arsti juures käite? Te ei saa ju… Ja tüdruk? Kuidas ta koju saab? Pidi ju Tallinnas elama? Ei, see on absurdne!“ Ta kargas püsti ja hakkas edasi-tagasi kõndima nagu puuri sattunud nugis.
Vanamees sasis tüdruku sakris juukseid. „Tütretütar, jah, tema on juba neljat suve minu hoole all. Ema-isa tahtsid tookord paariks nädalaks puhkama sõita ja tõid ta siia, et noh, mul ka vähe seltsim siin metsas. Oli just see aeg, kui raudtee ehitamine otsaga meie kanti jõudis. Kui tütar siis mehega väljamaalt tagasi jõudis, oli meie viimane, Tõrreotsa tee juba kadund ja aiad ette tehtud. Nii see tüdruk mul siia jäi, vanainimese vaeva kergendajaks ja eluõhta valgustajaks… Ja-ah, me saame kenasti hakkama, otsime metsast seeni ja loeme kändude pealt aastarõngaid ja… Sedasorti tarkust on ju inimesel ka vaja. Mets meid siin toidab ja eks vahel toovad head inimesed ka üht-teist söögikraami ja seljariideid, nii et elul pole tegelikult väga vigagi.“
Mees raputas pead, otsekui mingit koledat nägemust peletades. Ta hakkas üleni värisema. „Ei, ei, see ei saa nii olla. Sa mängid mulle praegu lihtsalt totakat vempu, eks? Varjatud kaamera? Ei, jabur…“ Ta vajus uuesti istuma, ent kargas siis jälle püsti, silmades hullumeelne tuluke.
„Ahaa! Aga pood!?“ hüüatas ta võidukalt. „Sa pead ju ometi vahepeal poes käima, sellest ju ei pääse? Kust sa… no ma ei tea… lambipirne või pesupulbrit või kingaviksi saad? Neid ju ise ei tee?“
„Poodi pole enam ammu asja,“ teatas vanamees rahulikult. „Siit otse üle raudtee, pool tunnikest astuda, oli ennemalt pood. Kõik ümberkaudsed külad käisid sinna kokku, hea suur pood oli, Meltsase Mattias koos pojaga veel pidas. Aga kui raudtee vahele panti, ei saand sinna ju enam ligi. Siis ükskord leidis keegi, vist oli Jaaguse Mart, et siit umbes viisteist versta keskpäeva poole läheb tammi alt suur truup läbi. Kuivemal ajal, kui vett vähem, sai hästi küürakile hoides sealt läbi pugeda. Noh, viisteist versta sinna, torust läbi, siis viisteist versta teispoolt raudteed jälle tagasi tulla ja saidki kohale. Oijah, poeskäik võttis ikka kaks, kehvema ilmaga kolm päeva aega.“
Mees ei kostnud midagi, ta vaid õõtsus tasakesi kandadel edasi-tagasi. Pilgust, millega ta vanameest vaatas, võis aimata, et tal läheb kohe-kohe süda pahaks.
„Sellised lood, jah…“ jätkas vanamees. „Viimane kord, paar aastat tagasi, läks eit jahu ja õli tooma, mul oli tookord veel mingi töö pooleli, et pidin siis veidi hiljem järele minema. Suured kotid vaja ju kaasa tuua pärast, kus see naisterahvas neid üksi ikka veab. A siis tuli välja, et pood oli hoopistükkis kinni pantud, et ostjaid olla vähe. Just selline silt oligi ukse peal. Eit surigi meeleheitest sinnasamma trepile. Ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma ta sealt jälle kottu saan. Tassisin juba tüki maad seljas ära, siis taipasin, et kirik ja surnuaed on ju teisepool uut suurteed ja sinna ei pääse isegi kuue tosina hõberaha eest mitte. Lõin siis käega, kraapisin sinnasamma augu ja matsin ta maha.“
Seda kõike oli vist ühe korra jaoks liiga palju. Mees oli vähehaaval näost lubivalgeks muutunud, käed kõrvadele surunud ja ainult undas vaikselt omaette. Ehk oli oma osa ka magamata ööl, mõtles tüdruk teda vaadates. Vaeseke.
Ühtäkki kargas mees püsti ja pistis pikkade sammudega võsa vahele ajama. Tüdruk vaatas talle imestunult järgi. Linnainimesed on ikka tõesti väheke veidrad.
Ei sel ega järgmisel päeval kuulnud nad temast midagi. Auto püsis liikumatult kännu otsas nagu ratsamonument ilma ratsanikuta ning ööd olid just täpselt sama vaiksed, kui varemgi.
Kui nad ülejärgmisel hommikul, üks vanadusest väeti, teine noorusest nõrguke, Vanamihklile vantsisid, et sealse poolkuivanud tiigi põhjast ahju parandamiseks veidi savi kraapida, kohtusid nad mehega taas.
„No on ikka rumaluke,“ tähendas vanamees. Ta vangutas laitvalt pead. „Ma ju ütlesin selge sõnaga, et siin raudtee ääres on aias lekter sees.“
Mees vedeles kägaras maas, üks käsi endiselt kramplikult traataiast kinni hoidmas. Teine, lõiketangid kõvasti pihku surutud, oli ebaloomulikus asendis selja taga, otsekui oleks mingi koletu jõud selle kehast eemale heitnud. Õhus oli kirbet kõrbelehka, aiavõrku pigistavast söestunud peopesast immitses veel õrna suitsuvinet.
Vanamees porises midagi pahaselt, otsis ühe toekama oksa ning sudis kärssava käe aia küljest lahti.
„Vaata, kullake,“ tähendas ta hiljem, kui mees maetud sai ja tüdruk oli hauale männiokstest ja metsalilledest väikese pärjagi meisterdanud. „Siin on nüüd jälle üks tarkus peidus, mida hea meeles hoida: arukad kohanevad ja jäävad ellu, ullikesed ja pahmerdajad ei jää mitte. Looduslik valik on selle nimi.“
Nad jõudsid auto juurde, mis endiselt röötsakil kännu otsas seisis. Vanamees avas tagaukse ning silmitses hindavalt avanevat vaatepilti. „Uurime nüüd järgi, mida see hea inime meile ka jättis. Äkki on mingit riidemanti ja muud sellist… Kahju jah, et kaerahelbeid ega mannat pole, neid oleks küll kangesti taht… Kanistrid tuleb tuua ja pents välja lasta, seda ei saa niisama raisku lasta. Ja pärast toome traktori ja sikutame selle masina siit jalust ära, sinna jäärakusse teiste sekka.“
Aga tüdruk ei kuulanud. Tal jätkus silmi ainult peegli küljes rippuva ingli jaoks. Õnnelik naeratus venis aegamööda tema tedretähnilisele, süütule näole.
(Tartu, detsember 2021)
Ilmunud kogus “Edasi novell”, kirjastus Rahva Raamat 2022
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee