Ta pani lehed kapi peale, asetas portfelli töö juurest toodud kaustadega pingile ja silmitses porivaibal lebavat kreemikat konverti, tihkamata seda esiotsa maast tõstagi. Kohe kindlasti ei olnud see mõni igakuine maksuteade, nende peale ei viitsiks keegi käsitsi aadresse maalida. Ümbrikust õhkus hoopis teistsugust energiat, pisut intiimset, kuid samas pealetükkimatut ja leebet tähelepanuvajadust.
Kiri. Tõesti veider.
Kui lehti ja reklaami mitte arvestada, ei olnud Armini postkasti juba väga pikka aega jõudnud mitte midagi peale arvete või korteriühistu teadete. Neidki jäi aja möödudes üha vähemaks, nüüd käis kõik ju meiliga. Aga e-kirjadel oli üks tõsine puudus. Neid ei saadetud mitte kunagi lihtsalt selleks, et uudiseid pajatada või küsida, kuidas tal läheb. Või et kuidas tervis on. Ei, e-kirjad tahtsid üha midagi saada, nad seadsid tähtaegu ja esitasid nõudmisi. Rahutud ning koledasti kannatamatud asjad olid need e-kirjad.
Aga Armin mäletas veel hästi, milline üks tõeline kiri välja näeb. Selline, mis tahab sulle midagi isiklikku ja olulist sosistada, mitte ei aja sind piitsaga taga ega räuska näkku täiesti ebavajalikke asju.
Päris kiri oli just selline, nagu praegu tema esikuvaibal lebas.
Ta kummardus, tõstis ümbriku maast ning uuris seda lähemalt. Laia ja ühtlase käekirjaga oli pisut krobelisele, justkui vanaaegsele paberile maalitud Armini nimi ja selle all aadress. Ta pööras ümbrikku üht- ja teistpidi, ent saatjast ei olnud kusagil mingit märki. Ka templid olid loetamatud. Või kas need tänapäeval enam reedavadki kirja teekonda?
Armin lükkas kingad jalast, astus sussidesse ja läks ümbrikku õrnalt käes hoides elutuppa. Väljas hakkas vähehaaval hämarduma. Ta süütas põrandalambi, otsis pilguga juba kääre, kuid mõtles siis ümber. Ei, kahju oli veel lummust lõhkuda. Ta mäletas juba lapsepõlvest, et kingitus kaotab kogu võlu hetkel, kui see värvilisest pakkepaberist välja harutada. Siis ei paku see kujutlusvõimele enam mitte midagi, muutub vaid järjekordseks asjaks.
Nähtavasti ei peitu ka selles ümbrikus midagi väga erilist või ootamatut, mõtles ta. Mis seal siis ikka olla võiks? Ühtegi vanaonu välismaal tal ei olnud, polnud ju tegelikult kusagil ainumastki sugulast, kui tädi Ida välja arvata, aga tema elas juba aastaid dementsena Pärnu külje all hooldekodus. Ei, pärandust polnud kindlasti oodata. Pealegi tuleks teatis pärandi kohta ilmetus, steriilses valges rüüs nagu kõik muugi kraam, mis postkasti jõuab.
Jah, ilmselt tõesti ei peitu kirjas tõesti midagi põrutavat. Seda enam oli põhjust avamisega veel pisut kannatada. Sest maagia püsib elus vaid seni, kuni seda ise hoida suudad.
Aeglaselt kergitas ta ümbriku näo juurde, sulges silmad ning nuusutas. Ka lõhn oli päris – raasike tolmune nagu vanal ja haruldasel köitel, pisut kliistrine – just selline, nagu ta aastate tagant mäletas. Ei, kullakallis e-post, mõtles Armin, sul ei ole päris kirjadele ikka mitte midagi vastu panna. Sinu toimimine on küll keerukas ja mõistetamatu, kuid sellegipoolest ei ole sinus ei sala- ega omapära. Sa võid ju olla väle nagu välk, aga maagiat sinus ei ole. Sa oled isikupäratu, asine ja kuiv ning põnevus on viimane, mida sa pakkuda võiksid.
Kirjad, need päris kirjad olid alati veidi saladuslikud. Isegi siis, kui sa teadsid täpselt, kes ja miks need saatnud oli. Praegune oli aga otsast otsani tundmatust täis. Eksitus see olla ei saanud, nimi ja aadress on ju ometi õiged. Armin uuris veel kord käekirja, püüdes sellest midagi tuttavlikku leida. Mõni iseloomulik konks või kaar ehk? Mõne p paun või j-i saba, mis saatjale vihjaks? Ei, pidi mees tõdema, käekirjad olid jäänud minevikku, need ei rääkinud enam temaga. Surnud ja tolmuks pudenenud, ta ei suutnud õieti enam ühtegi meenutada.
Ainult Monika käekirja ta veel mäletas.
Monika läks nende koolist ära peale seitsmendat klassi. Mitte ainult koolist, nende pere kolis kogunisti teise Eesti otsa, Haapsallu. Tollal ei osanud Armin sellesse kuidagi suhtuda, Monika oli lihtsalt üks neist kolmekümne kolmest, kellega ta suure osa igast päevast paratamatult koos pidi veetma. Noh. Jah… Võib-olla meeldis tüdruk talle siiski õige pisut teistest rohkem, nii paljude aastate tagant oli seda raske öelda.
Monika oli teistsugune. Ta ei olnud selline lõkerdis, nagu teised nende klassi tüdrukud. Tõsine, enamasti endassetõmbunud, oli ta teiste poolt pigem tõrjutud ning poisile tundus, et ta ei naera vist mitte kunagi. Ainult vahel harva sädelesid tema silmad kummaliselt, otsekui oleks väike muie kusagil sügaval peidus, julgemata ennast siiski rohkem näidata.
Nad ei rääkinud koolis pea kunagi, ehk vaid mõne üksiku lause olidki kogu selle seitsme ühiselt veedetud aasta jooksul vahetanud. Armin vist isegi pelgas teda pisut. Ja mida tal oligi öelda? Tüdrukutega oli ju üldse keeruline jutu peale saada. Kindlam oli eemale hoida.
Aga siis, umbes pool aastat peale Monika Haapsallu kolimist sai poiss temalt kirja. Tunne, mis Arminit valdas, kui ema talle postkastist toodud ümbriku ulatas, oli võõras ja arusaamatu. See oli justkui segu rõõmust ja ärevusest ja üllatusest, aga kogu seda virrvarri kattis miskipärast imelik, ähmane piinlikkus. Ta krabas kiiruga kirja enda kätte, tormas oma tuppa ning lõi ukse tagantkätt kinni.
See oli esimene päris isiklik kiri, mille ta sai.
Nad jäidki Monikaga teineteisele kirjutama. Esialgu tundus see pisut pentsik, sest koolis ei olnud neil justkui millestki rääkida, nüüd aga venisid kirjad üha pikemaks ja pikemaks. Monika päris tihtilugu vana kooli kohta, tema sõnadest kumas pisut nukrust ja igatsust. Armin püüdis teda lõbustada, meenutades kõige anekdootlikumaid seiku ning keerates need veel veidi üle vindi. Ta kujutas ette, kuidas tüdruk lugedes muigab, ehk isegi naeratab, kuidas tema silmad, mis muidu kunagi päriselt ei naernud, sädemeid pilluvad. See kujutlus pani pastaka veel hoogsamalt lendama. Monika ei jäänud võlgu. Nad kirjutasid kõigest ja rohkemgi veel.
Kiri Tartust Haapsallu läks tol ajal paari-kolme päevaga, kui just nädalavahetus vahele ei sattunud. Haapsalust Tartusse tulid kirjad millegipärast palju kauem, vähemalt tundus see aeg Arminile talumatult pikk. Vaevalt oli ta ümbriku posti viinud, kui juba vastust ootama jäi. Esimesel päeval kangelaslikult kannatades, teisel juba rahutumaks muutudes, kolmandal ette kujutades, kuidas Monika tema kirja lugedes muheleb. Neljandal päeval pidi ta tavaliselt juba kärsitusest lõhki minema. Üksvahe lubas ema köögiseinalt kalendri ära peita, et poiss oma pideva vahtimisega seda ära ei kulutaks.
Ajapikku ja kuidagi märkamatult jõudsid nad ümbritseva kirjeldamisest oma isiklikemate mõtete kirjapanekuni. Poiss märkas hämmeldusega, et kirjutamine oli rääkimisest palju kergem. Ta ei oleks päris elus mitte kunagi julgenud Monikale tunnistada asju, mis temast nüüd justkui iseenesest paberile voolasid. Kirjad on vestlusest justkui palju vabamad ja intiimsemad, mõtles Armin. Imelik, et oleme kellelegi palju lähemal just siis, kui oleme temast kaugel.
Ühel hetkel sai ta aru, et on armunud. Armunud tüdrukusse, keda ta ei olnud selleks ajaks juba üle kahe aasta kordagi näinud ning kellega ta päris elus oli vahetanud vaevu mõne põgusa lause. Armunud posti teel.
Aastaid hiljem sai ta muidugi aru, et ei armunud mitte Monikasse, vaid tema kirjadesse, aga see ei vähendanud kuidagi tunde tõelisust. Ta oli nii õnnelik, et see ähvardas teda üleni praguliseks paisutada ning siis nagu survepotist välja pahiseda, ta elas taevas, nautis igavest päikesepaistet ning ei teinud teadmagi, et kusagil on olemas ka öö ja pimedus. Armini õnne ei suutnud pisendada ka see, kui postiljon teda kirjakastide juures passimise tõttu juba pisut tögama hakkas. Lõputu ootus ja päevade lugemine muutis iga Monika kirja, kui see kord saabus, kõige kallimaks varanduseks.
Oh, kirjad, kirjad… Kui õnnelikuks nad võivad inimese muuta!
Seda pentsikum tundus praegu, et mingil moel oli ta ometi suutnud selle perioodi oma elust nii täielikult unustada. Nagu poleks kogu seda eufooriat kunagi olnudki. Noh, eks ole ju aega ka mööda läinud, mõtles ta salapärast ümbrikku sõrmede vahel keerutades. Ikkagi oma mitukümmend aastat. Keeruline kokku lugedagi.
Kuid väike virvendus sellest aastatagusest õnnest oli täna taas temani kandunud. Ta vaatas avamata ümbrikku sõrmede vahel ja naeratas.
Siis meenus talle midagi veel.
Monika isa jõi. Oli eluaeg joonud, nagu Armini ehmatuseks välja tuli. Noh, joomine üksi oleks veel talutav, sellega ma olen juba harjunud, kirjutas Monika, aga ta ei piirdu ju ainult sellega. Isa oli lahtiste kätega hinnatud töömees. Purjus peaga muutusid tema käed veel eriti lahtiseks – õigesse staadiumisse jõudes lasi mees neil üsna vabalt lennata. Kui Monika oli veel lapseohtu, oli isa leppinud vaid ema klohmimisega, aga viimasel ajal paistis talle sellest väheks jäävat. Iga päevaga aina enam hakkas tema tähelepanu köitma teismeline tütar. Sa, raisk, oled suureks kasvanud, tsiteeris tüdruk isa sõnu, tissid kikkis ja jalgevahe karvane, just samane lits, nagu su ema, muud ei tee, kui hööritad kannikaid ja ootad, et keegi sulle taha keeraks, kurat, ma peksan sinust need litsimõtted välja!
Armin oli tookord seda kirja lugedes segaduses. Ühest küljest tundis ta jõuetut viha, et ei oska ega saa tüdrukut kuidagi aidata, teisest küljest avastas ehmatusega, et on hoopis tüdruku enda peale pahane. Pahane, et Monika talle kunagi varem oma kodusest olukorrast ei olnud rääkinud, pahane, sest ta ise oli tüdruku hoolde usaldanud oma kõige salajasemad mõtted, aga nüüd tuli justkui välja, et teda ennast ei usaldatud siiani mitte kröömikestki. Kas Monika praegugi kõigest rääkis?
Vähemalt sai ta nüüd aru, miks tüdruk mitte kunagi ei naernud.
Ma ei mõista, jätkas Monika. Ema on seda peksu terve elu kannatanud ja teab, mis tunne see on, kui su pead ülepäeviti vastu seina või põrandat taotakse. Aga nüüd, kui isa oma pilgu ja rusikad minu poole pööranud on, siis ei kaitse ta mitte mind, vaid püüab hoopis isa tegusid õigustada.
Sellest oli veel vähe. Monika ema oli leidnud portsu Armini kirju ja need isa kätte andnud.
Tule meile, kirjutas Armin Monikale. Palun Sind, tule sealt hullumajast ära. Kohe! Enne, kui Sind päris maha lüüakse. Sa saad ju meie kooli tagasi tulla. Ja elama hakkad meie juures, ruumi meil on ja ma saan ema kindlasti nõusse.
Praegu, aastakümneid hiljem seda kõike meenutades oli kummaline mõelda, et Monika ema ise ei olnud kordagi abi otsinud. Võib-olla oleks kõik teisiti läinud? Aga teisalt… kust seda abi ikka nii väga oleks saanud? Tolle aja kombed ja väärtushinnangud olid ju nii lootusetult teistsugused. Miilits? Mkmk, see oleks ilmselt Monika isale õlale patsutanud ja kiitnud, et näe, nastojaštšii mužik, ei lase baabakarjal ülekäte minna. Ja siis oleksid nii ema kui Monika kodus veel hullemini kolakat saanud.
Tuul oli tõusnud, vana saare raagus oksad kopsisid vastu aknaruute otsekui tuppa küsides. Armin vedas kardinad ette, astus kamina juurde ning toetas kirja vastu vahatäpilist küünlajalga. Toas oli tublisti jahedamaks läinud. Aknad, peaks lõpuks ometi need aknad ära vahetama, mõtles Armin, tuuliste ilmadega kisub siin ühtevalu kõledaks. Eriti veel nüüd, hilissügisel. Ta vajus diivanisse ja silmitses kaminasimsil olevat ümbrikku veidi eemalt, justkui aitaks distantsilt vaatamine asjasse paremini selgust tuua. Kellelt see ikkagi on? Ja miks ta enne arvas, et selles ümbrikus midagi head võiks peituda? Õhin hakkas millegipärast kaduma.
Ta ajas ennast diivanilt püsti, märkamata vedrude kaeblikku naginat. Läks kööki, lasi kannu vett täis, tõstis pliidile ning süütas gaasi. Vana täpiline emailkann oli ühelt küljelt pisut mõlkis ning kriimuline, aga ka seda ei märganud ta juba ammu. Inimene harjub lõpuks kõigega.
Armin sulges silmad ning unustas ennast veekahinat kuulama.
Monika ei tulnud. Vähemalt mitte kohe. Mõned kirjad sai Armin temalt veel, aga need ei olnud sellised läkitused, mida olnuks meeldiv meenutada. Tundus, et peale esmast ülestunnistust pääses tüdrukus miski valla, ta kirjutas nüüd lehekülgede kaupa oma kodusest elust, kirjeldades detailideni kõiki neid võikaid episoode, mille osaliseks ta otseselt või kaudselt aastate jooksul on olnud. Armin luges ja ei suutnud seda jõledust uskuda, ometi teadis ta, et tüdruk ei valeta ega liialda, pigem vastupidi. Ta luges ja tajus endas kasvavat jõuetut viha ning abitust, ta luges ning tundis üha teravamalt enda kasutust, ta luges ning ei saanud ühelt maalt enam aru, miks Monika seda kõike talle tunnistas. Ootas ta abi? Kindlasti. Aga millist? Mida saaks Armin ette võtta? Ta oli teda ju enda juurde kutsunud, mida rohkemat ta veel teha oleks saanud? Ja ometi tundis poiss end selles olukorras, selle olukorra jätkumises mingil viisil süüdlasena.
Ta ei osanud üha meeleheitlikumaks muutuvatele kirjadele enam midagi tarka vastata. Kuidas saaks üks lihtne kiri aidata inimest, kes on just harjavarrega veriseks pekstud? Kuidas saab posti teel lohutada tüdrukut, keda tolmuimeja juhtmega niimoodi kägistatakse, et tal veel kolm päeva hiljem hingamisraskused on? Armin teadis, et füüsiliselt ta Monika isale vastu ei saa. Oma emaga rääkimisest ei olnud samuti mingit kasu, emps tegi kohe alguses selgeks, et teise pere asjadesse ei ole ilus ennast segada ja et hästi see ei lõpeks.
Abitus tegi tigedaks. Armin lausa kartis nüüd postkasti juurde minna. Kirjad, mida ta varem nii kangesti oodanud oli, tekitasid nüüd ainult hirmu. Mis järgmiseks?
Palun, palun tule sealt ometi ära, anus poiss oma viimases kirjas. Palun Sind, ära hakka vastamise peale aega kulutama, ma tulen nüüd iga päev Haapsalu bussile vastu. Tule kohe!
Ta valas keema hakanud vee presskannu ning läks tagasi elutuppa. Seal oli justkui veel jahedamaks muutunud, kardinad õõtsusid tuules. Ei, mõtles ta, peab ikka kaminasse tule tegema, enne, kui siin päris hundilaudaks muutub. Halud koldesse sättinud, vaatas ta otsivalt ringi, aga lehekorv oli tühi. Ta ajas end ohates püsti, et tulehakatuse otsinguil sahvrisse kiigata, kui järsku meenus talle veel üks kiri.
See tuli novembri keskel. Ta oli selleks ajaks mitu nädalat bussijaamas ootamas käinud, aga tulutult. Monika ei tulnud.
Näärideni oli küll veel tubli poolteist kuud, aga juba ilutses ümbrikul lumememm, vitsaraagudest käte vahel plakat kirjaga „S novõm godom!“ Lumememmel olid pisikesed, tigedad silmad ning tema söetükkidest irvitus tundus pigem õel kui lõbus. Käekiri ümbrikul oli võõras, saatja aadress puudus sootuks, aga postitempli järgi oli see teele pandud Haapsalust.
Avariist oli ta hommikustest liiklusuudistest kuulnud nädalapäevad varem, aga kooli kiirustades ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kusagil Risti kandis oli üks null-kuus täie vaardiga vastassuunda põrutanud, otse vastutuleva Kamazi alla. Kõrvalistuja sai silmapilkselt surma, joobes juht üliraskelt vigastada. Kui juht on purupurjus, siis on laibarada kerge tekkima, mõtles Armin kehalise riideid kiiruga kotti toppides. On neid surmasõite ennegi tehtud ja vaevalt seegi viimaseks jääb.
Siis ei osanud ta juhtunut veel kuidagi Monikaga seostada.
Õela lumemehega kiri oli tüdruku emalt. Monika oli kodust põgenenud, teatas see. Armini kirjade tõttu oli isal kohe selge, kuhu tüdruk suuna võttis. Et Haapsalu ning Tartu vahel käis ainult üks buss, siis ei olnud kuigi keeruline mõistatada, kuidas tüdruk koju tagasi tuua. Isa oli autole hääled sisse löönud, bussi Märjamaal kätte saanud, tõrkuva tüdruku juukseidpidi maha tirinud, autosse toppinud ja koduteele asunud. Mis seal autos sõidu ajal toimuda võis, ei tahtnud Armin mõelda.
Osa Monika ema tookordsest kirjast oli tal siiani peas. Ole sa neetud, seisis seal, olgu neetud see päev, mil sa mu ainsa lapse ära võrgutasid. See, et mu tütar on surnud ja tema armastav isa jääb invaliidiks, on sinu süü. Sinu ja ei kellegi teise. Sa hävitasid meie pere, tapsid mu lapse ja mõistsid ratastooli mu mehe. Loodetavasti oled nüüd õnnelik. Ela hästi, mõrtsukas!
Isegi praegu, mitukümmend aastat hiljem, tundis Armin närvilist värinat ja nõrkusetunnet, mis teda tookord valdas. Kust võttis see moor, kes lasi rahuliku südamega oma tütart peksta, julguse ja õiguse talle niimoodi öelda?
Ei, kirjadest ei tule midagi head. Ei ole tegelikult kunagi tulnud. Ükskõik, kui ilus kõik alguses tundub, lõpuks jäävad ikkagi järele ainult ebaõiglus ja pettumus, valu ja meeleheide.
Kuidas ta selle küll unustanud oli?
Ta vaatas uuesti küünlajala najale toetuvat ümbrikku, mille täna postkastist leidnud oli. Mil moel sai võimalik olla, et see teda algul isegi rõõmustas? Mis talle küll pähe lõi? Praegu tundus ümbrik lausa irvitavat. Ja see käekiri… Nende tähekõverike nägemine tekitas temas lausa tülgastust.
Normaalsed inimesed saadavad e-kirja, kui midagi tahavad. Oleks kohe aru saada, et kes ja mis ja miks. Aga see… Pagan võtku, no kes saadab tänapäeval enam tigupostiga kirju? Me ei ela ju ometi üheksateistkümnendal sajandil.
Armin võttis ümbriku kaminasimsilt, kärtsutas kokku, toppis halgude vahele ning kummardus puukorvist välgumihklit võtma.
Kurat, kui külm. Saaks vähemalt soojagi.
(Tartu, juuli 2023)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette!
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee