Sinine silt, millelt tuuled ja vihmad peatuse nime unustusse olid pühkinud, kriiksus kaeblikult roostes toru küljes. Oskar oli tukkuma jäänud ning Einari õla najale vajunud. Einar nügis ta eemale ning võttis pooleteistliitrisest limonaadipudelist veel ühe lonksu. Klaara-mamma õunavein oli üle prahi kraam.
„Ma pole veel uudist rääkindki,“ teatas ta, kui oli korbatanud varrukaga suu kuivaks äianud ja pudeli justkui pisut kahetsevalt Uunole ulatanud. „Nägin hommikul poe juures Matut.“
„On vast rajakas,“ ühmas Uuno põlglikult.
„Krants,“ nõustus ka hetkeks teadvusele tulnud Oskar.
Ei sallinud seda Matut keegi, ka Einar mitte. Aga uudis oli rääkimist väärt. „Ütles, et olla eelmisel nädalal abiellunud. Päris ametlikult ja nii.“
Vares keksis mööda teed, suled tuulepuhevil, vaatas, pea viltu, kolme bussipeatuses konutava mehe poole ning