Aiamaa oli iga perenaise uhkus. Ja seda ei peetud lihtsalt moepärast. Ei, aia harimiseks oli olemas täiesti pragmaatiline ja eluliselt vajalik põhjus – peenrad andsid sellist toidukraami, mida mujalt oli keeruline saada või oli selle mujalt hangitu kvaliteet ja värskus moel või teisel pisut küsitav. Olgem ausad – oma aia tomatitega ei suutnud ükski poe- ega turutomat konkureerida. Peale kõigi mõeldavate köögiviljade ja juurikate tulid koduaiast ka sõstra- ja õunamoosid, kirsikompotid ja nii edasi. Leidlik perenaine suutis selle nimekirja pea lõputuks venitada. Ja koolilõpu pojengid ning esimese septembri astrid tulid samuti alati oma aia lillepeenardelt.
Aiamajandus on väikest viisi küll kammbäkki tegemas, aga mulle tundub kangesti, et aja jooksul on toimunud kerge tähendusnihe – 21. sajandil on peenranurgas kasvav kõrvits pigem dekoratiivne element. Selline elustiili-aksessuaar, mille põhiliseks funktsiooniks on instagrammis ja feissbukis laikide kogumine ning kõrvitsaomaniku keskkonnateadlikkuse, säästlikkuse ja üha kahaneva jalajälje massidele kommunikeerimine. Sest jõululauale tuuakse kõrvitsasalat enamasti ikkagi mõnest hüpervalikuga supermarketist. (Andku tõsiusklikud potipõldurid mulle see veidi vägivaldne üldistus andeks, ma tean, et teid õnneks ikka leidub.)
Aiamaalt tuli tervis mitut moodi. Terve tähestikutäis vitamiine, mis peenardelt ja kasvuhoonest taldrikule jõudis, oli üks asi. Füüsiline koormus, mis aiaga paratamatult kaasnes, oli teine, sugugi mitte vähem oluline komponent. Lõputud maakaevamised, rohimised, kastmised, marjakorjamised ning sadat sorti muud tööd andsid nii palju tegevust, et kellelgi ei jätkunud aega mõelda ei stressi, depressiooni ega ärevushäirete peale. Tüütu oli see kõik muidugi ning eks neist töödest sai igal võimalikul ja võimatul moel ka kõrvale viilitud, aga lõpuks said kõik toimetamised kuidagi siiski toimetatud. Ja mis seal salata – talvel oli ikka hää tunne küll, kui said keldrist volilt purgi moosi või pudeli mahla tuppa viia.
Aga keset suve ei mõtle ometi keegi talve ega mooside peale. Ja et sõna ’aed’ oli ühe õige varateismelise arusaama jaoks siiski üsna sünonüümne tüütu tööga, ei saa imeks panna, et veetsime seal vabatahtlikult võimalikult vähe aega. Erandiks oli Kardo kahekordse kortermaja taga laiutav aiamaa. Selle servas oli üks mõnus kuuritagune nurk, kuhu kõrvalised pilgud ei ulatunud ja kus oli hea puusaagimispuki otsas kõõludes kõiksugu salaplaane pidada. Ainus, kes seal meie tegemisi jälgis, oli soe pärastlõunane päike. See pani kuldselt sillerdama ka kümned kuuri otsaseinal peesitavad rammusad porikärbsed, kes oma sädelevast ilust ise sedavõrd lummatud olid, et üsna vaguralt paigal püsisid. Neid oli sealt hea lihtne püüda, kui kalaleminek meeles juhtus mõlkuma.
Et see kuuritagune nurk oli nö eikellegimaa, ei tundnud me ennast seal aega viites, sõjanõu pidades või puutükkidest midagi välja nikerdades vähimalgi määral halvasti. Aga alati leidub kusagil keegi, kes kohe üldse ei kannata, kui teised ennast hästi tunnevad. Kardo majas oli selliseks peorikkujaks üks teisel korrusel elav, juba auväärsemas eas krihvel nimega Sale. Oma nime kandis see elupõline vanatüdruk igati teenitult, sest sale oli ta tõesti. Õigemini lausa ebaloomulikult kõhn. Tema veidralt hüplevat liikumist jälgides võisid teinekord päris pikaks ajaks juurdlema jääda, kuidas ta üldse koos püsib ja lihtsalt klõbinal maha laiali ei pudene.