Aiamaa oli iga perenaise uhkus. Ja seda ei peetud lihtsalt moepärast. Ei, aia harimiseks oli olemas täiesti pragmaatiline ja eluliselt vajalik põhjus – peenrad andsid sellist toidukraami, mida mujalt oli keeruline saada või oli selle mujalt hangitu kvaliteet ja värskus moel või teisel pisut küsitav. Olgem ausad – oma aia tomatitega ei suutnud ükski poe- ega turutomat konkureerida. Peale kõigi mõeldavate köögiviljade ja juurikate tulid koduaiast ka sõstra- ja õunamoosid, kirsikompotid ja nii edasi. Leidlik perenaine suutis selle nimekirja pea lõputuks venitada. Ja koolilõpu pojengid ning esimese septembri astrid tulid samuti alati oma aia lillepeenardelt.
Aiamajandus on väikest viisi küll kammbäkki tegemas, aga mulle tundub kangesti, et aja jooksul on toimunud kerge tähendusnihe – 21. sajandil on peenranurgas kasvav kõrvits pigem dekoratiivne element. Selline elustiili-aksessuaar, mille põhiliseks funktsiooniks on instagrammis ja feissbukis laikide kogumine ning kõrvitsaomaniku keskkonnateadlikkuse, säästlikkuse ja üha kahaneva jalajälje massidele kommunikeerimine. Sest jõululauale tuuakse kõrvitsasalat enamasti ikkagi mõnest hüpervalikuga supermarketist. (Andku tõsiusklikud potipõldurid mulle see veidi vägivaldne üldistus andeks, ma tean, et teid õnneks ikka leidub.)
Aiamaalt tuli tervis mitut moodi. Terve tähestikutäis vitamiine, mis peenardelt ja kasvuhoonest taldrikule jõudis, oli üks asi. Füüsiline koormus, mis aiaga paratamatult kaasnes, oli teine, sugugi mitte vähem oluline komponent. Lõputud maakaevamised, rohimised, kastmised, marjakorjamised ning sadat sorti muud tööd andsid nii palju tegevust, et kellelgi ei jätkunud aega mõelda ei stressi, depressiooni ega ärevushäirete peale. Tüütu oli see kõik muidugi ning eks neist töödest sai igal võimalikul ja võimatul moel ka kõrvale viilitud, aga lõpuks said kõik toimetamised kuidagi siiski toimetatud. Ja mis seal salata – talvel oli ikka hää tunne küll, kui said keldrist volilt purgi moosi või pudeli mahla tuppa viia.
Aga keset suve ei mõtle ometi keegi talve ega mooside peale. Ja et sõna ’aed’ oli ühe õige varateismelise arusaama jaoks siiski üsna sünonüümne tüütu tööga, ei saa imeks panna, et veetsime seal vabatahtlikult võimalikult vähe aega. Erandiks oli Kardo kahekordse kortermaja taga laiutav aiamaa. Selle servas oli üks mõnus kuuritagune nurk, kuhu kõrvalised pilgud ei ulatunud ja kus oli hea puusaagimispuki otsas kõõludes kõiksugu salaplaane pidada. Ainus, kes seal meie tegemisi jälgis, oli soe pärastlõunane päike. See pani kuldselt sillerdama ka kümned kuuri otsaseinal peesitavad rammusad porikärbsed, kes oma sädelevast ilust ise sedavõrd lummatud olid, et üsna vaguralt paigal püsisid. Neid oli sealt hea lihtne püüda, kui kalaleminek meeles juhtus mõlkuma.
Et see kuuritagune nurk oli nö eikellegimaa, ei tundnud me ennast seal aega viites, sõjanõu pidades või puutükkidest midagi välja nikerdades vähimalgi määral halvasti. Aga alati leidub kusagil keegi, kes kohe üldse ei kannata, kui teised ennast hästi tunnevad. Kardo majas oli selliseks peorikkujaks üks teisel korrusel elav, juba auväärsemas eas krihvel nimega Sale. Oma nime kandis see elupõline vanatüdruk igati teenitult, sest sale oli ta tõesti. Õigemini lausa ebaloomulikult kõhn. Tema veidralt hüplevat liikumist jälgides võisid teinekord päris pikaks ajaks juurdlema jääda, kuidas ta üldse koos püsib ja lihtsalt klõbinal maha laiali ei pudene.
Õnnetuseks algas temale kuuluv aiamaalapike mõni meeter sellestamast nurgatagusest paradiisist, kus me tavatsesime aega veeta. Et õnnetus veelgi suurem oleks, vaatasid tema aknad just aia poole. Kui ta lõpuks tähele pani, et me sageli just tema peenarde ligiduses midagi toimetame, pidas ta seda loomulikult kole kahtlaseks. Seda enam, et ega ta ju täpselt näinud, mis kuuride varjus täpselt toimumas on. Päevade möödudes ja üha pikemaid valvekordi pidades veendus ta ikka enam, et kuurisein peidab tema eest mingeid koletuid kuritegusid. Usutavasti oli ta kindel, et kavatseme tema herned nahka panna. Või salaja peedid üles võtta. Nii pidas ta aias toimuval kogu aeg hoolega silma peal ning meie rahulikku äraolemist segasid ühtelugu aknast kostvad kriisked: “Ma näen teid küll, igavesed päevavargad!” või “Hoidke mu põõsastest heaga eemale!” Ning kui vahel juhtuski, et me kogemata sammu või kaks üle selle mõttelise joone eksisime, kust algas tema kapsakuningriik, oli ta sekundiga väljas, tollipulk näpus, et täpselt üle mõõta, kui ränga piiririkkumisega just tegemist oli. Ma ei liialda.
Suhteid ei muutnud sugugi paremaks ka see, et Kardo vana ja pulstunud angoora kass hakkas üheltmaalt Sale peenarde peal kusel käima. Krihvel oli veendunud, et me õpetasime selle kassile nimme selgeks. Ehk oleks me tõesti katset teinud, kui oleksime selle peale tulnud, aga nii head fantaasiat meil paraku ei olnud. Kassid lihtsalt o n mõnes asjas inimesest taibukamad. Igatahes Sale kurkide ja maasikate vahel armastas see kõuts käia ja mitte üks keelamine ei aidanud. Ega me tegelikult väga pingutanudki. Ontliku loomana kraapis ta oma tegemistele iga kord hoolega mulda peale ning sageli juhtus, et nii mõnigi peenral kasvanud taim säärasest alandavast kohtlemisest sedavõrd ränga šoki sai, et ehmatusest kollaseks tõmbus ja jalapealt ära kuivas.
Kõige veidram oli see, et vaatamata kogu kisale ja kärale ei hoolinud Sale oma aiamaast tegelikult üldse. Peenrad oli tal umbrohtu kasvanud ning punased sõstrad seisid veel talve hakulgi põõsa otsas, ilma et keegi nende vastu huvi oleks tundnud. Sale oli nii kõvasti tigedust ja mürki täis, et isegi rästad ei julgenud ta põõsaste kallal matti võtmas käia. Aga ise ta ka marju ära ei korjanud. Mitte kunagi. Nii varisesidki need lõpuks südatalvel lumele, et kevadel jälle uutele ruumi oleks. Sama asi oli õuntega. Tal oli küll ainult üks puu, kuid isegi selle otsast ei suutnud või viitsinud ta mitte kunagi õunu ära korjata. Aga mitte keegi teine ei tohtinud neid ka puutuda. Sest need olid tema omad.
Sel suvel oli meie kandi jõnglasi tabanud ragulkamaania. Kuna mu issi töötas ühes käitises keset elektrit, releesid, mähiseid ja traadipuntraid, siis ei olnud meie ragulkad mitte mingid lihtsad, harulisest puuoksast ja püksikummist tehtud mänguasjad, vaid korralikud, kruustangide vahel tõelisest terastraadist painutatud vinged relvad. Ning laskemoonana ei kasutanud me kivikesi ega tammetõrusid (pff, titekas!), vaid alumiiniumtraadist keeratud haake. Meie relvade tulejõud oli muljet avaldav – neljaks murtud Rahva Häälest lendas korralikult lastud haak läbi nagu nalja. Nii me siis jõlkusime ringi ja otsisime sihtmärke. Sest millegi pihta peab üks inimene ju ometi laskma, kui nii tõsine relv juba kord käes on. Mõnda aega lõbustasime ennast tühjade konservikarpidega, mis tabamuse korral meeliülendavalt kolisesid. Aga see läks peagi igavaks.
Siis meenus meile Sale õunapuu.
Nii juhtuski, et veetsime oma lemmiknurgas kuuriotsa taga üsna suure osa järgnevatest päevadest ja nädalatest. Sõrmed olid alumiiniumtraadist haakide tegemisest villis, kujutan ette, et neid sai tol suvel kokku väänatud ikka päris palju tuhandeid. Ja kõik need tuhanded, või vähemalt need, mis tabasid, leidsid oma koha Sale puu otsas kasvavates õuntes. Igav meil kindlasti ei olnud. Tabamine, eriti tuulisema ilmaga, kui oksad veidi kiikusid, oli päris peenike kunst, aga me saime selle paari nädalaga kenasti käppa. Eriti uhke tunne oli siis, kui õnnestus mõnel õunal vars puhtalt läbi lasta. Meistriklass!
Kahju, et Sale meie meisterlikkust hinnata ei mõistnud. Meie õnnetuseks läks nii, et just sel sügisel otsustas ta õunad ära korjata ja moosiks keeta. Aastaid oli ta lasknud neil lihtsalt maha pudeneda ja ära mädaneda, aga nüüd siis… Arusaamatu! Asjade sellist käiku ei olnud me tõesti osanud ette näha.
Esiotsa oli Sale üsna hämmeldunud, kui leidis, et kõik, sõna otseses mõttes k õ i k õunad on lindude poolt täiesti ära rikutud. Et mitte ühtegi tervet õuna, isegi mitte kõige pisemat puutumata pabulat ei leidu terves puus! Hämmeldus ei kestnud aga kuigi pikalt. Esimese õuna lahti lõiganud, taipas ta kahetsusväärse kiirusega, et siin ei olnud tegemist rästaste, tihaste ega isegi mitte varestega. Ta teadis ainult ühte liiki elukaid, kes suudavad õunad alumiiniumtraadiga täita. Haritud inimesena oskas ta sellele ühele ja ainsale liigile anda väga palju erinevaid nimesid: huligaanid, pasatskid, masuurikad, lurjused, kaabakad, pätid ja ma ei mäletagi enam, mis kõlavad sõnad järgnevatel päevadel veel üle hoovi kajasid, kui me ennast näidata julgesime. Ei ühtki kiidusõna selle eest, et olime täpsuslaskmises saavutanud vähemalt olümpiataseme! Aga nii on see elus ikka – sõimata mõistavad kõik, kuid auga välja teenitud tunnustust võid ootama jäädagi.
Eks Salele osteti turult mõned kotitäied õunu asemele. Muidugi mõista meie taskuraha eest. Järgnevatel aastatel ta taas oma õunu ei puutunud. Nagu ka marju, mis jätkuvalt südatalveni põõsa otsas punetasid, lõpuks krimpsu tõmbusid ning siis lumele pudenesid. Sest endiselt ei julgenud ka rästad ega tihased nende poole vaadata.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, oktoober 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee