Linna äärde pagendatud vabrikute juurde kuulusid sageli ka barakid. Olid sellised madalad ja pikad puumajad, mis vist juba ehitamise ajal vanad ja lagunenud välja nägid. Neid ei remonditud mitte kunagi, neid ei värvitud ega vahetatud katusel eterniiti, joomingu käigus katkilöödud aknaruudud lapiti vineeriga ja kui vahel kogemata juhtus, et maja ühest otsast veidi põlema läks ja mõni tuba elamiskõlbmatuks muutus, siis võttis teise otsa rahvas ennast pisut koomale ja mahuti ikka kuidagi ära. Neis majades ei olnud tavaliselt vett, kanalisatsiooni, rõõmu, unistusi ega väljavaateid. Isegi kemmerg oli üks ja ühine ning asus kusagil pimedas hoovinurgas, puukuuri taga viliseva tõmbetuule käes.
Ka elanikud olid sellistes barakkides pisut isevärki. Need ei olnud tavalised inimesed, vaid mingid veidrad statistilised inimühikud, kes olid arvel kõrval asuvas vabrikus ja hommikust hommikusse sinna tööle vantsisid. Enamjaolt olid need ühikud muukeelsed ning kuigi mõned barakid asusid üsna meie maja läheduses, otse jõe kaldal, ei tekkinud meil sealsete asukate ega nende järeltulijatega kuigi sooje suhteid. Geograafilisest lähedusest hoolimata takerdus inimlik lähedus lootusetult kõrge keele- ja kultuuribarjääri taha. Maakeelt ei mõiganud nad muidugi mitte sõnagi. See napp suhtlus, mis aset leidiski, kulges tavaliselt käte ja jalgade abil, vahel ka kive ja kaikaid appi võttes. Sageli lõppesid intensiivsemad diskussioonid lõhkiste kulmude, veriste ninade, puruks rebitud riiete ja pahaste vanematega.
Kord juhtus aga nii, et üks üsna meie maja lähistel jõe ääres asunud barakk jäi elanikest tühjaks. Ega seal lõpupoole enam palju rahvast olnudki, vast kolm-neli inimest, sest osmik oli lõpuks juba sedavõrd hõredaks kulunud, et isegi stepituulte käes karastunud Kesk-Aasia töölisklassi jaoks oli seal pisut viluvõitu. Ju nad koliti kusagile veidi veekindlama katusega ühikasse või said ametiühingu kaudu toa mõnda kommunaalkorterisse, pole aimugi. See ei olnud ka oluline. Luges ainult asjaolu, et meil oli nüüd volilt käes üks Täiesti Tühi Maja!
Me ei jõudnud sellest uskumatust varandusest veel õieti rõõmu tundma hakatagi, kui tulid majavalitsuse mehed, keerasid ukse lukku ja naelutasid aknad laudadega kinni.
Nüüd muutus elaniketa hoone täiesti vastupandamatuks. Luusisime vahel õhtuti selle ümber, püüdsime risti üle akende löödud laudade vahelt sisse piiluda ja unistasime sellest, kui oivalise peakorteri me säherdusest paleest oma kambale saaks.
Aga siis hakkas juhtuma. Mõned päevad hiljem teadis Kalle vanaema rääkida, et kinni naelutatud majas kummitab. Risti ette lüües rääkis ta äreval sosinal, kuidas naabri-Veera läinud kord õhtuhämaruses sealt mööda ja näinud siniseid leeke toas tantsimas. Lauapragude vahelt need kuigi hästi kätte ei paistnud, ometi võis selgesti aru saada, et siit ilmast need küll pärit ei ole. Ju ikka otse põrgust! Ja hirmsad hääled kostnud seest, otsekui kooljakoor olla seal ulgunud ja halanud. Naabri-Veera oli joonelt jooksu pistnud, nii kiiresti kui lehvivad undrukud lubasid.
Päevad möödusid. Varsti rääkisid kummitavast majast kõik meie kandi mutikesed. Lugusid tekkid üha juurde. Kes olla kuulnud majast ahelate kolinat, kes näinud valges kleidis naist läbi seina majja hõljuvat ja nii ikka edasi. Oli, kuidas oli, aga üks oli kindel – päris korras seal asjad ei olnud.
See kõik kõlas üha põnevamalt. Tegelikult me ju kogu seda lora ei uskunud, aga kui ikka nii palju räägitakse, siis peab mingi tõetera ometi kusagil peituma. Kasvõi tillukenegi. Mitte keegi meie pundist ei olnud tõelist kummitust oma ihusilmaga veel nägema juhtunud. Kui nad nüüd tõesti siinsamas, peaaegu koduhoovis möllamas, ahelaid kolistamas, kurbi laule laulmas ja läbi seinte tormamas on, tuleb neid kindlasti lähemalt tundma õppida! Olgu selle tondilossi aknad-uksed kasvõi kinni müüritud ja rauaga üle löödud, aga me lihtsalt pidime sinna sisse pääsema!
Eks natuke hirmus oli ka. Ei võinud ju iial teada, mida sellised kooljad teha võtavad, kui neid torkima minna. Olime muidugi kõik kuulnud lugusid mustast-mustast majast mustas-mustas metsas ja inimsööjatest-vaimudest ja tontidest, kes väikesi lapsi tükeldavad ja nende verd joovad, aga nii rumalad ei olnud me enam ammu, et sääraseid pajatusi tõe pähe oleksime võtnud. Vaimude olemasolu välistada ka ometi ei saanud… Sest olemas on nad kindlasti, selles olime veendunud. Isegi taldriku olid vaimud meil ükskord pisut nagu liikuma pannud, kui kord küünlavalgel neid välja kutsuda proovisime. Midagi mõistlikku see taldrik meile tookord küll ei öelnud, aga vähemalt liikus!
Ühel oktoobriõhtul hiilisimegi koos Kallega tondilossi juurde. Pime õhtu, külmalt lõõtsuv tuul ja jalge all sahisevad lehed lõid vaimudega kohtumiseks täiusliku atmosfääri – me olime hirmust enam-vähem poolsurnud juba enne kummitava maja juurde jõudmist. Kuidas sinna sisse pääseda, ei olnud meil tegelikult aimugi. Arutasime isekeskis, et ehk on mõni aken hoovipoolsel küljel kinni löömata või äkki saaks katuseluugist pööningule ja sealt kuidagi edasi, kuid sügaval sisimas lootsime vist mõlemad, et meil see ei õnnestugi. Et ehk saame varsti jälle kodus sooja pliidi ees istuda ja kakaod juues rahulolevalt mõelda, et me ju vähemalt püüdsime.
Aga läks teisiti.
Kõik aknad, ka maja tagaküljel, olid vähemalt viie-kuue paksu lauaga kinni löödud. Logistasime natuke ühe, pisut teise ja raasike ka kolmanda juures, aga plangud olid nii kindlalt naelutatud, et meie jõud neist üle ei käinud. Ei tahtnud väga põhjalikult lammutama ka hakata, me olime siiski korralikud poisid. Nii enam-vähem. Uurisime hoovi pool asuvat ust. See oli küll laudadega kinni löömata, aga kõvasti lukus. Vähehaaval hakkas meis maad võtma lootus, et võime kogu ettevõtmisele käega lüüa ja auga koju tagasi minna, aga siis meenus mulle taskunuga, mida ma kogu aeg kaasas kandsin. Sikutasin tera välja ja kangutasin pisut uksepraost paistvat lukukeelt.
Ehk ei oleks ma seda teinud, kui poleks olnud surmkindlalt veendunud, et sellisest urgitsemisest pole mingit tolku. Lukud ju ometi nii lihtsalt ei avane. Aga võta näpust – minu ehmatuseks kostis õrn kõlksatus ja lukukeel kargas tagasi. Uks oli lahti.
Ma olin rabatud. Kalle samuti. Vaatasime hetke teineteisele sõnatult otsa, mõlema peas vasardamas lihtne küsimus – minna või mitte? Valjusti välja öelda seda ometi ei saanud, ei mina ega tema. Kuidas sa ikka teisele oma argust tunnistad ja koju lähed, kui sissepääs majja oli vaba? Ei, taganeda enam ei saanud. Mitte siis, kui vähegi mees tahtsid olla.
Hiilisime täielikus vaikuses sisse. Isegi hingata õieti ei tihanud. Taskulampi ei julgenud ka enne süüdata, kui ukse selja taga uuesti pisut koomale olime tõmmanud. Käega lambivalgust varjates ja paotatud sõrmede vahelt paistva õrna kuma valgel püüdsime aimu saada, kuhu me õieti sattunud olime.
Jessas, majast oli otsekui orkaan üle käinud! Tapeedid olid lõhki käristatud, elektrijuhtmed seintelt osaliselt maha rebitud, üks maha jäetud vana diivan lõhki lõigatud, nii et mererohutuuste täis vedrud välja turritasid ja kurblikult tinisesid, kui neist käega üle tõmbasid. Põrand oli täis klaasikilde, siin-seal vedeles tühja taarat ning ühes nurgas olid sulaselged sitahunnikud.
Tundsime ennast kohe pisut rahulikumalt. Sellist keskkonda suutsime me mõista, see oli vähemalt mingil tasandil arusaadav. Polnud siin mingeid vaime. Paistis kangesti hoopis nõndamoodi, et mingid suvalised kalkarid on siin paaril korral napsutamas käinud ja ümbruskonna memmed ärevile ajanud, ei enamat. Eks ukselukk pidi ka juba enne katki olema, muidu see nii lihtsalt poleks avanenud. Vaimud, pff!
Nüüd julgesime tasase häälega omavahel isegi pisut rääkida. Asusime kogu maja põhjalikumalt läbi uurima. Oma suureks pettumuseks ei leidnud me sealt midagi märkimisväärset. Mööbel, nii vähe kui seda maha jäetud oligi, oli enamjaolt puha lõhutud, kappide uksed eest kistud ja üldse kõik pahupidi pööratud. Ei tundunud sugugi nii, et neil, khm, vaimudel seal igav oleks olnud. Paaris kohas oli isegi põrandalaudu püütud lahti kangutada, aga suurema eduta.
Järsku kuulsime eemalt, maja teisest otsast, tuhmi mütsatust. See oli nii ootamatu, et Kallel kukkus ehmatusest taskulamp maha ning kustus. Tardusime paigale. Misasi see veel oli? Siin ei saanud ju peale meie kedagi olla? Uks oli ometi kinni, kui saabusime! Tundsin, kuidas külmavärinad üle selja jooksevad. Olime just kogu kupatusele tiiru peale teinud ja täiesti kindlad, et maja on tühi.
Uus mürts, nüüd juba hoopis teisest kohast. Siis kuulsime samme, vargselt hiilivaid samme, mis aeglaselt, aga järjekindlalt üha lähemale tulid. Või ainult tundus see nii? Seisime kivistunult maja läbiva pika koridori ühes otsas katkise kummuti taga ja piidlesime pingsalt korterite lahtiseid uksi. Õuest paistva tänavalaterna peaaegu olematus, hädises kumas tundusid need kõik mingil seletamatul moel liikuvat. Või olid need vaid varjud, mis mängisid? Me ei julgenud silmigi pilgutada, hingamisest rääkimata. Naabri-Veeral ja teistel mutikestel oli vahest siiski õigus olnud? Siin ehk tõepoolest kummitab?
Siis nägime midagi täiesti sõnulseletamatult jubedat – ühest lahtisest korteriuksest hakkas koridori paistma õrnalt värelevat, sinkjat helendust. Ja see liikus! Siis tuhmus hetkeks, kuid ainult selleks, et hakata paistma järgmise, kõrvalkorteri ukse vahelt. Seejärel paistis kummaline kuma juba kolmanda ukse juurest. Kes või mis iganes seal ka oli, pidi liikuma läbi seinte! Kuidas ta muidu ühest korterist teise pääses, ilma et vahepeal koridori oleks tulnud? Mis kõige hullem – valgus tuli meile üha lähemale. Oleksime hirmust peaaegu surnud. Ainus soov oli sellest kohutavast majast kuidagi eluga minema pääseda.
Ühtäkki pistis keegi koleda häälega vanduma: „Kurradi pätid! Kaabakad! Ma tean küll, et te olete seal sees!“ Hääl tundus kostvat õuest, otse välisukse juurest. Ja kõlas kangesti tuttavalt. „Varganäod! Kohe kutsun miilitsa! Või nemad käivad siin lõhkumas!“
Oi kurja, hääl kõlas kangesti selle joodikust meremehe moodi, kes pisut eemal elas. Tuntud oma ohtrate tätoveeringute, viinalembuse ja raske käe pärast. Kahe viimase tõttu käis ta naine alailma siniseks taotud silmadega ringi. Paistis, et olime vaimude küüsist küll pääsenud, aga sattunud teist sorti hädasse. Sellegipoolest hingasime kergendatult – inimlooma käitumine, isegi kui tegemist on tigedavõitu viinaninaga, on igal juhul paremini ennustatav kui täiesti tundmatute kummituste oma. Sellegipoolest püsisime liikumatult ja vagusi, julgemata piiksatadagi. Sest, nagu ma juba ütlesin, ankruid täis tätoveeritud käed olid tal küll rasked, aga ometi kerged tõusma.
Vähemalt niipalju oli nüüd selge, et midagi üleloomulikku siin majas ei olnud. Tontlik valgus, mis ustest koridori kumas ja meile lähemale liikus, paistis vist akendest, kui ta väljastpoolt läbi lauapilude neid taskulambiga järgemööda valgustas ja sisse vaadata proovis. Ja mütsud, mida kuulsime – noh, ilmselt ta proovis, kas aknad on ikka korralikult kinni löödud. Lahtise välisukseni jõudes oli pilt talle muidugi selge – pätid majas!
Kui sajatamise sekka hakkasid kostma järsud haamrilöögid, saime aru, et meie hädad süvenevad. Tundus kangesti sedamoodi, et ta oli asunud meie ainsat põgenemisteed, välisust, kinni naelutama. Ju ei olnud temas siiski nii palju meest, et ise sisse olukorda uurima tulla. Ehk pelgas ka ise kummitusi?
Lõpuks saabus siiski vaikus. Püsisime veel tükk aega paigal ja kuulatasime nii pingsalt, et kõrvad pidid pea küljest ära kukkuma. Aga äkki ta ei läinudki ära? Äkki lihtsalt ootab, et me oma sealoleku kuidagi reedaks? Aga mis siis, kui… kui ta on äkki hoopis majas sees? Kusagil peaaegu käeulatuses? Selles pimeduses oli võimatu milleski lõpuni kindel olla. Või kui ta läks tõesti miilitsat kutsuma, siis kui kaua meil aega on, enne kui sidrunid kohale vilisevad?
Me pidime midagi tegema, ja kiiresti. Ainult et mida?
Hakkasime ülima ettevaatusega, samm sammu haaval hiilima. Iga kõrvaline sahin, iga ootamatu tuuleund väljas või klaasikillu praksatus jala all sundis meid tükiks ajaks tardunult paigale. Viimaks, peale lõputuna tunduvat hiilimist jõudsime siiski ukseni. Jah, paistis tõesti, et majas meest õnneks ei ole. Järelikult läks ikka miilitsasse helistama! Kalkuleerisime, kui kaua tal kulub, et lähima taksofoni juurde jõuda. Viis minutit? Kui meil veab ja poe juures olev taksofon ei tööta, siis peab ta veel kaugemale minema. Kümme minutit? Aga kui kaua juba möödunud on? Ajataju oli täiesti halvatud.
Meie halvimad kartused osutusid tõeks. Väljapääs oligi kinni naelutatud. Proovisime seda lahti saada, tagusime jalgadega ja jooksime õlad vastu uksetahvlit siniseks, aga kasu ei midagi. Kinni see oli ja kinni ka jäi. Paanika muutus üha suuremaks, mõttes olin juba otsapidi miilitsas ning nägin ema vanglasse pakki saatmas. Ei, me lihtsalt pidime välja saama!
Vaatasime uuesti kõik aknad üle, aga nendega ei olnud rohkem õnne. Kuueks ruuduks jagatud aknaraamid olid küll pisut pehkinud, kuid viimane kui üks oli mitme tugeva lauaga kinni löödud. Otse loomulikult avanesid aknad väljapoole. Heal juhul suudaksime kogu jõudu kokku võttes ehk ühe laua lahti lüüa, kuid kõiki korraga ei saa me mingi imega eest. Kui ehk…?
Kaugusest hakkasid kostma sireenid. Mõtlemiseks ei jäänud enam aega, tuli tegutseda! Kalle tiris kasutuks muutunud lambi taskust välja ning lõi otsustava liigutusega ühe alumistest klaasruutudest puruks. Proovisime raamiääri klaasikildudest puhastada, käed olid hetkega üleni verised, aga meil ei olnud aega pisiasjadele tähelepanu pöörata. Aknaruudu enam-vähem klaasivabaks saanud, hakkasime meeleheitlikult taguma kõige alumist lauda. Peale viite-kuute jalahoopi andis see raginal ühest otsast järele, siis lendas täiesti eest. Sireenid väljas valjenesid.
Pressisime ennast läbi imepisikese ava välja, Kalle ees ja mina järel. Jope kärises, tasku jäi millegi taha kinni, nööbid lendasid kõrinal mööda põrandat laiali ning ma tundsin, kuidas üks reetlik klaasikild mu reie lõhki lõikas. Sellest kõigest polnud aga lugu. Me olime vabad!
Punusime nagu kaks takust, räsitud ja verest tilkuvat tuulispaska minema ja peatusime alles tükk maad eemal raagus sirelipõõsa varjus. Sekund hiljem kihutas meist mööda valge, punase triibuga RAF buss, sireenid undamas ja vilkurid skalpellidena sügispimedusse lõikumas. Kiirabi! Meid oli poolsurnuks ehmatanud hoopis kiirabisireen, mitte miilits!
Hingeldasime põõsa all veel tükk aega ja üritasime ennast kuidagi verest puhtaks kraapida. Kodus tuleb lõhutud riiete pärast igatahes omajagu seletamist, see oli enam kui kindel, ent võrreldes miilitsasse sattumisega paistis eesootav epistel siiski tühise asjana. Miilitsad, muide, ei suvatsenudki tol korral välja ilmuda.
Ka kummitustest ei olnud peale meie avastusretke rohkem midagi kuulda. Kohalikud memmed tundusid natuke isegi pettunud olevat, sest õhtuse tee ja küpsiste juurde kulunuks mõni kõhedam lugu ju ikka ära. Paraku löödi sel tondilossil nüüd ka hiireaugud nii kindlalt kinni, et isegi vaimud enam majja ei pääsenud. Ja mõnda aega hiljem lammutati hoopiski maha.
Nüüd on sellel kohal igavesti uhke korterelamu. Kas seal ka kummitab, ei oska öelda. Ehk natuke ikka. Sest selles, et mõni kummitus kusagil ikka olemas on, ei julge ma siiani kahelda. Aga tont neid tonte teab.
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, november 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee