Banaalne lugu

Iivo istus juuksuritoolis (kõrvad välja, igalt poolt pisut lühemaks) ja silmitses vastasseinas asuvat pragu. See isepäine, lae äärest algav ning siksakitades allapoole kulgev joon oli täpselt samasugune olnud juba Iivo lapsepõlvest saati. Ei pahtel, krohvimine ega uued värvikihid suutnud seda olematuks muuta, parimal juhul vaid ivakeseks ajaks peita. On asju, mis on muutumatud, tõdes Iivo.

Kell oli varajane, Iivo oli esimene ja seni ainus klient. Ka tüdrukutest ei olnud veel kedagi kohal peale Triinu, kes praegu Iivo kukla kallal (tagant randiga!) askeldas. Iivo jälgis peeglist tüdruku vilkaid liigutusi, vaatas, kuidas hallid salgud süles olevale linale langesid ning taipas järsku, et nad on Triinuga kahekesi. Kahekesi! Kas tõesti?

Ta kuulatas hoolega, kuid peale kääride klõbisemise, õuest sisse kanduva ühtlase liiklussumina ning peegli ees laual vaikselt mängiva raadio ei kostnud ühtegi heli. Ka tagaruumist mitte. Nad olid tõepoolest omavahel. Issake, äkki on tõesti just täna see päev? mõtles Iivo erutusega. Ta tundis, kuidas süda kiiremini lööma hakkas ning selg ühtäkki niiskeks tõmbus. Kõik need aastad… Kas see ongi nüüd käes? Aga mis siis, kui mul äkki silpigi üle huulte ei tule? Iivo neelatas ja tundis, kuidas kurk karedaks ja kuivaks tõmbus.

Ei, kindlam on pisut veel oodata ja ennast koguda, mõtles ta siis. Oluline on rahulikult ja sügavalt hingata. Aga mitte liiga sügavalt, siis hakkab pea ringi käima. Ainult paar minutit, ja kui ka siis keegi veel tulnud ei ole… siis vast tõesti!