Väike marjakorjaja oli sedavõrd keskendunud, et ei pannud automürinat esiotsa tähelegi. Valjemaks muutudes kerkis see aga tasaste metsahäälte seast nii võõrikult esile, et laps jahmunult pea tõstis. Auto? Siin, nende metsas! Nagu kiuste oli vanaisa ka eemal. Aga ehk ta siiski kuulis, ega see Vanamihkli kuusetukk ju teab mis kaugel olnudki.
Sellest oli kindlasti juba mitu kuud tagasi, kui mõni auto viimati siiakanti eksis. Pidi ehk isegi rohkem olema, sest võserik oli alles puhta raagus – Jaagerna tee, mis siit mööda lookles, paistis ju koduõuelt veel kätte. Hiliskevadel, kui kõik haljendama lõi ning puud ja põõsad rammusad lehevammused selga tõmbasid, ei olnud teest enam kriipsukestki näha.
Jah, ta mäletas nüüd küll. See oli tõesti ammu, peaaegu talvel, kui see ilus erkkollane Toyota siia tuli. Kõhetu keskealine naine, täitsa üksi, ühtegi last polnud ligi. Mis sellest naisest õieti saanud oligi? Seda tüdruk ei teadnud. Kollane auto vedeles siiamaani jäärakus, seal, Neeme Evaldi võssa kasvanud karjamaa nukast pisut maad ülespoole minna. Teised olid ka kõik sealsamas, roostes ja metsavaimude poolt näritud, mõnest vanemast juba võsagi läbi kasvanud.
Praegune mürin oli hoopis teistsugune kui need, mida ta varem oma elus kuulnud oli. See kõmises madalalt otsekui kauge kõu; kui sellel mürinal oleks olnud värv, siis pidanuks see olema kindlasti tumehall ja laialivalguv nagu suitsupilv. Tüdruk unustas marjad.