Mandariinilõhnalises toidupoes on rahvast keskmisest enam, nagu pühade-eelsel päeval ikka. Seisan rahulikult kassasabas ja vaatan hajameelselt, kuidas minu ees kõrguv ligi kolmemeetrine mees asju lindile laob. Olen mõtteisse süvenenud ning ümbrust suuremat ei märka. Siiski näen, et kaks last, teismelised poiss ja tüdruk, laovad teises lindi otsas pika mehe asju kottidesse. Mees on kiilas, lastel on peas päkapikumütsid. Ikkagi jõuluaeg.
Pereisa maksab, mina hakkan oma oste lindile laduma. Neid ei ole kuigi palju, aga siiski piisavalt, et lindi alt riiulist ka kott haarata. Rumal lugu, olin enda oma autosse unustanud.
Korv saab tühjaks, asetan kriimulise pleksiklaasist pulga oma tavaari järele lindile ja nihkun edasi. Kassapidaja, nooruke ripsmeproteesidega piiga, hakkab mu oste läbi piiksutama. Pereisa on juba silmapiirilt kadunud.
Silmanurgast märkan, et kaks päkapikumütsis last on endiselt kassalindi otsa juures seismas. Panen seda küll veidi imeks, aga ei keskendu sellele eriti. Mis seal ikka, ehk põikas issi korra pakiautomaadist või apteegist läbi ja lapsed jäid teda lihtsalt siia ootama.
Korraga fikseerib perifeerne nägemine, et tüdruk on ennast kõhuga üsna vastu kassasaart pressinud ning silmitseb huviga mu oste, mida must kummilint järjest tema ette kannab. Ja mitte ainult. Üsna varjamatu tähelepanuga uurib ta ka neid asju, mis lindilt veel tulemas.
See tekitab minus ebameeldiva eelaimduse. Mulle ei meeldi sekeldused, eriti, kui need on seotud lastega. Eriti, kui need on seotud võõraste lastega.
Ma ei reageeri veel kuidagi. Loodan endiselt, et see ainult tundub mulle, aga tüdruku käitumine muutub üha pentsikumaks. Poiss, ilmselt tüdruku vend, on nihkunud veidi eemale, välisukse poole, ning jälgib sealt õde, kes jätkuvalt hindava pilguga mu oste silmitseb. Kas poiss katab põgenemisteed? Kannab hoolt, et uksed lahti oleks, kui on õige aeg jooksu panna? Ja kus see isa on?
Kassiir piikustab läbi mu ananassi. Ja mandariinid. Ja õunad. Relvastan ennast kõige mõjusama pilguga, mis hetkel võtta on ja vaatan nüüd juba üsna otse tüdruku poole, andes selgelt mõista, et ma näen kõike. Et ei ole mõtet mitte üritadagi. Ta vaatab vastu ja minu suureks üllatuseks… naeratab. Ei pane jooksu, ei tee muud tegemist, ei löö pilku maha, vaid naeratab. Avalalt ja nii relvitukstegevalt, et mul hakkaks ilmselt piinlik, kui ma ei oleks parasjagu nii hõivatud oma kraami valvamisega. Aga ta ei lähe ka eemale, vaid seisab endiselt mu asjade juures. On ikka jultumus, imestan endamisi. Ta teab väga hästi, et ei ole veel midagi taunitavat teinud. Mul ei ole talle mitte midagi ette heita. Ei saa ju talle lihtsalt seal seismist keelata. Kaval!
Nihkun vähehaaval poolküljetsi edasi, püüdes ennast tüdruku ja oma kauba vahele sättida. Aga samal ajal pean ka maksma hakkama.
Jätan vist teistele poesviibijatele üsna totaka mulje, kui ise juba pooleldi pakkimisalas kügeledes ühe pikalt väljasirutatud käega üritan kaarti terminali toppida ning teisega proovin oma asju endale lähemale tõmmata. Aga mul on ükspuha, milline ma paistan. Ma ei taha sugugi oma mandariinidest ilma jääda. Ega jäätisekarbist. Ega muust kraamist.
Siis haarab tüdruk vähimatki pelgust välja näitamata mu ananassi ühte kätte ja teisega küünitab kilekoti järele, mis just temani jõudma hakkab. Mida kuradit?
“Kas ma võin teile pakkimisel abiks olla?” küsib ta siiralt naeratades ning endiselt kilekotist kinni hoides. “Koos saame kiiremini!”
Silmanurgast näen, et poiss, kes minu arusaamist mööda põgenemisteed pidi katma, on juba hoopistükkis kõrvalkassa juures ning aitab ühel sülelapsega emal oste kotti laduda.
Ilmselt jätan endast nüüd veel totakama mulje, sest purskan valjul häälel naerma. Ja samal ajal tunnen pisukest piinlikkust. Sest tegelikult on see ju päris hirmus, kui rikutud mõtlemisega üks inimeseloom võib olla.
Naerame koos. Kui meil lõpuks kahepeale asjad kotti laotud saavad, soovin abivalmis päkapikkudele rõõmsaid pühi ja lahkun, endiselt muiates, kuid endiselt ka kerget piinlikkust tundes. Päkapikumütsiga tüdruk aitab juba järgmisel kliendil, ühel eakamal mammil, asju kilekotti pakkida. Ikka selleks, et kiiremini saaks, et järjekord rutem liiguks ja keegi liiga kaua ootama ei peaks.
Jah, kahtlemata oli see minu jaoks mööduva aasta kõige jaburam minut.