Kaduviku kaja 2

Kuigi roostes võrkaia või poolpehkinud planguga ümbritsetud tagaaedades ja agulihoovides peitus alati pisut müstilisust, tekkis see salapära paradoksaalsel moel täiesti tavaliste, triviaalsete ja argiste asjade pinnalt. No mis nõiduslikkust peidab endas aianurgas seisev, ammuilma nõgestesse kasvanud kompostihunnik? Või hoovinurgas olev tillukese aknaga pesuköök, mis justkui häbenedes sirelite varju on tõmbunud? Ühele ei saa liiga lähedale minna, sest seal on hiiglama pirakas herilasepesa, teine tähendab aga tüütut kohustust korra nädalas põhjatusse katlasse pesuvett tassida. Ja ometi tekib nende argiste asjade koosmõjul täiesti teistsuguse auraga, hoopis omaette maailm.

Pesuköögid olid äärelinna hoovides üsna tavalised. Tõsi, sel ajal, kui mina maailma asjadest midagi taipama hakkasin, ei kasutatud neist paljusid enam päris algsel eesmärgil. Tasahaaval hakkasid kodudesse imbuma esimesed Rigad ja Aurikad, arhailised pesuköögid ei suutnud säärase ennenägematu progressi vastu kuidagi võidelda. Näiteks Kalle hoovis olev pesuköök leidis omale uue elu ühe ärksa ja ettevõtliku naabrimehe poolt rajatud puskarivabrikuna. Et tööohutust ei olnud veel leiutatud, siis juhtus, et hoole ja armastusega loodud käitis läks ühel päeval natuke põlema. Peale seda ei saanud pesukööki enam üldse millekski kasutada.

Kardo maja pesuköök ei täitnud samuti enam oma algset eesmärki. See oli ajapikku muutunud määratlematu nime ja vihma läbi laskva katusega millekski, mis seisis inimtsivilisatsiooni leiutiste hierarhias kusagil puukuuri ja prügimäe vahel. See oli maast laeni tihkelt täis seesugust kola, mida veel päris ära visata ei raatsitud, kuid mis isegi kuuris hoidmiseks enam ei kõlvanud. Sinna ei saanud õieti enam sissegi, sest kellegi kõdunenud madrats oli usalduslikult ukse vastu nõjatunud ning pehkinud vineeriga jäädavalt kokku kasvanud. Tõnu juures seevastu oli pesuköök ühe hoolitseva mutikese kaasabil muutunud hulkuvate kasside supiköögiks, täites seega hoopis teist (ja mitte vähem olulist) sotsiaalset rolli.

Meie maja pesuköök õigustas oma nime aga igati. Vähemalt paaril korral nädalas tõusis korstnast suitsu ja katlas mulisesid kellegi hilbud või voodipesu, tihtilugu läks naabrinaiste vahel ütlemisekski, kes parasjagu pesukööki kasutada saab. Või tekkis väike nägelus seetõttu, et keegi oli seinalt kellegi teise pesukausi võtnud.