Kaduviku kaja proovib teieni tuua nähtusi, mis meie linnapildist taandumas või juba sootumaks kadunud. Kolame tolmustel pööningutel, kiikame pesuköökidesse, tuhnime puukuurides ja ehitame onne. Tule kaasa!Kui kesklinna kiiskavatele klaasi-, metalli- ja betoonikuhilatele otsustavalt selg pöörata ja suvalises suunas sammuma hakata, kui mööduda ka magalate ilmetutest paneelkarpidest ja minna üha edasi, märkad peagi, et linnamaastik muutub tasahaaval kuidagi inimlikumaks. Sõbralikumaks. Majad vajuvad madalaks, taevas tundub avaram, hingata on kergem ja pilk ulatub märksa kaugemale. Tänavad ei pruugi siin olla küll nii siledad ja laiad, ehk on need pisut tolmusedki; ka võib trotuaaride asfalt olla puujuurtest praguliseks punnitatud, aga ometi tunned end siin liikudes paremini.
Elu linnaservas on igas mõttes värvikam. Ka hääled ja lõhnad on hoopis teistsugused kui kesklinnas. Muruniitjaid liigub rohkem kui autosid, kusagil lõhutakse puid, ühes tagahoovis põletatakse mulluseid lehti, kellegi avatud köögiaknast lehvib kala praadimise hõngu, aga seal, selle pruuni maja juures on vist äsja käinud sibiauto.
Oled jõudnud agulisse. Pisut veidrasse ja omapärase fluidumiga kohta, kust kunagi taheti iga hinna eest põgeneda, aga kuhu nüüd millegipärast kõik naasta ihkavad.
Muidugi on agul aja jooksul uue ilme saanud. Kesklinna silmipimestav sära ulatub pisut ka siia – üha suurem hulk auväärses eas maju on põhjalikult renoveeritud, aiamaade ja kartulivagude asemel on tasased muruplatsid ja pesuköökidest pole enam jälgegi. On hoopis nummerdatud parkimiskohad ja rattahoidlad. Puukuuridki on suuremalt jaolt ajalukku pagendatud, toasoe või gaas tuleb nüüd ju torudest ise kätte. Neid pole tarvis riita laduda. Ja kes viitsikski.
Ka aguli helimaailm on ajapikku teisenenud. Kanade kloksumise asemel kostab kõrvu robotniidukite toimekat surinat ning kaevuketi lõgin on asendunud majaseintele kinnitatud soojuspumpade urramisega. Ja mitte üks vanaema ei hüüa enam aknalt üle terve kvartali: „Kalleeee! Söööma!!!“ See kõik on lännu. Moodne agulivanaema kirjutab Kallele messendžeri.
Kui nüüd hetkeks seisatada, silmad sulgeda ning ette kujutada, et meie mõtteline retk linnaserva ei toimunud mitte üksnes ruumis, vaid mingi ime läbi suutsime ka ajas pisut tagasi liikuda, siis võiksime taas silmi avades näha sootumaks teistsugust pilti.
Võimalik, et sa kohe mingit muutust ei märkakski. Võimalik, et alles hoolikamal silmitsemisel paneksid tähele, et majad on järsku nagu pisut luitunumad, värv siit-sealt koorumas, et kivilaineliste plekk-katuste ja päikesepaneelide asemel on sammaldunud ja praguline eterniit ning et tänav, millel seisad, meenutab pigem tolmavat karjateed mõnest unustatud filmist.
Vasemalt on kadunud uus kortermaja, selle asemel näed osaliselt võssa kasvanud ja raudrohupuhmastega kaetud kõnnumaad, millel neli-viis kriimuliste põlvedega poisiklutti õmblustest narmendavat palli taovad. Põlvekõrguses rohus on triblamine niigi raske, neli suurt vahtra- ja pärnapuud, mis platsil kasvavad, ei muuda seda sugugi lihtsamaks. Aga poisid on maailma parimad jalgpallurid – mitte ükski Maradona ega Pelé ei oskaks vahtrapõrkega väravat lüüa!
Paremal paistab kahekordne puumaja. Üle kõmmeldunud ja veidi röötsakile vajunud plankaia kiigates võid näha kõvaks tambitud, suvekuumusest praguliseks kuivanud mullaga kaetud hoovi. Maja ja taamal lösutava pesuköögi vahel, otse tagaaeda viiva raja kõrval on kaev. Tavaline salvkaev põrandavärviga pruuniks võõbatud, maani ulatuva viilkatuse ja küljelt välja turritava rauast vändaga. Kaevu lahtise ukse juures askeldab teravatipuliseks seotud rätikuga koonusekujuline memm, sama kulunud kui kaevurakked. Memm lõgistab jämeda keti otsa kinnitatud tsinkplekist ämbri kaevu, ootab, kuni see täitub ja väntab siis puitvõlli kriuksudes jälle üles. Kerge see töö ei ole. Ämber kerkib kõikudes ja keereldes, vett loksub natuke üle ääre. Killuke taevast tuleb kaevupõhjast kaasa.
Jah, nüüd võid kindel olla, et oled agulis.
Agulipiirkond oma puumajade, nurgataguste soppide ja salaradadega, mis teada vaid vähestele asjassepühendatuile, on läbi aegade pisut müstiline kant olnud. Aga hoopis omaette aura oli kaevudel. Eriti, kui juhtusid olema selline 6-7 aastane naaskel, kes igale poole oma nina toppis. Nagu meie Kallega.
Kaevusid leidus sel ajal paljudes hoovides, vee- ja kanalisatsioonitorudest punutud kassikangas ei ulatunud veel kaugeltki kõigi elamisteni. Kaevuluuki kergitades ja alla jahedasse hämarusse piiludes said aru, et seal, sügaval all, on hoopis omaette maailm. Maailm, kuhu lastel asja ei olnud, ent mille pisut kõhedust tekitav salapära mõjus ometi ütlemata kutsuvalt.
Eriti ligitõmbavaks muutis kaevud asjaolu, et need kubisesid kõiksugu veidratest olevustest. Ma ei räägi siinkohal üleüldsegi mitte ämblikest, keda kõik rakete praod täis olid. Ei, pikakoivalised õnneämblikud ja ristiämblikud olid küll ebamugavad, aga siiski tavalised, teada-tuntud ohud. Kuid kaevus sees, sügaval põhjas (kui seal üldse põhja oli!) elasid näkid! Päris näkid! Ja need olid ühed tõepoolest kohutavad elukad. Kui mõni laps karmist keelust hoolimata omapäi kaevu juhtus piiluma, kargas kohe mõni näkk vee alt välja, tiris vaesekese endaga vee alla kaasa ja pani nahka. Ning neid näkke oli kaevus ikka kohutaval hulgal! Ei olnud seda lootustki, et nad mõne ettevaatamatu marakrati tähelepanuta jätaksid. Isegi miilitsast ei olnud näkkide vastu mitte mingisugust abi.
Nii meile vähemalt räägiti. Eriti agaralt pajatas neid lugusid Kalle vanaema, kelle ainsaks ülesandeks tunduski olevat meie kaevust eemale hoidmine. Kõik teised tööd oli ta siin elus juba ammu ära teinud, sest ta oli muldvana, vist koguni üle viiekümne. Ja kuigi Mamma oli üks tõreda ja käreda olemisega memm, kellega oli targem mitte pahuksisse minna, ei tahtnud me tema hirmutamisi ometi väga tõsiselt võtta. No mis näkid nüüd! Ega me ometi tited ole! Aga samas… Noh… Mine sa tea, eks. Nii et ega me igaks juhuks ikka väga kergesti kaevule kippunud ka. See, et me kunagi ühtegi näkki ei olnud näinud, ei pruukinud ju ka midagi tähendada. Sest, nagu Mamma targalt õpetas, kui näkki näed, on juba hilja.
Jah, igaks juhuks oli targem siiski kaevust eemale hoida, kuigi selle mustendav sügavus mõjus nii kutsuvalt, et me Kallega vahel kogu julgust kokku võttes ikka sinna salaja piilusime. Olid need näkid siis tõesti nii hirmsad, kui Mamma kogu aeg rääkis? Samas, kui nad tõesti päris-päriselt olemas on, siis selline elu keset otsatut pimedust ja külma võib tõesti kurjaks ajada. Mõni ime siis, et näkid aja jooksul pahurdama on hakanud. Ja mida nad seal söövad? Meie kandis ei olnud senimaani ju veel ühtki last kaduma läinud. Nii et nad võisid lisaks veel näljaski olla!
Mida enam me selle üle juurdlesime, seda selgemaks asi sai. Ja seda pisemaks meie hirm murenes. Kuidas sa hing ikka kardad kedagi, kes on lihtsalt tühja kõhu pärast pahas tujus?
Meil hakkas näkkidest pikapeale hoopistükkis kahju. Kuude ja aastate kaupa külmas vees oodata, et mõni rumal laps lõpuks ometi tuleks – see pole ju kellegi elu! Isegi tuvisid toidetakse, kuigi nad lendavad vabalt ringi ja saaksid väga hästi ka ise omale süüa hankida.
See tundus kuidagi ebaõiglane. Ja ebaõiglus oli asi, mida me Kallega kumbki silmaotsaski ei sallinud. Olukorda tuli muuta. Kiiresti.
Mune me Kalle köögikapist väga palju ei leidnud, ehk vaid kümmekond. Ju ei olnud Mamma sel päeval veel kanade juurde jõudnud. Seevastu leiba saime peaaegu pätsi ja natuke sepikut ka. Ja keeduvorsti terve lati ja paar soolaheeringat ja pooliku lihakonservi. Ma lippasin oma koju ja tõin sealt lisaks veel veidi hommikust üle jäänud mannaputru ja mõned rosinad, sest eks näkidki taha vahel magustoitu. Pudistasime kõik kenasti kaevu, ise hoolega jälgides, et keegi meie päästeaktsiooni ei näeks. Millegipärast tundus, et meid ei oleks mõistetud.
Omadega lõpuks valmis olles tundsime, et oleme hakkama saanud millegi tõeliselt suure ja heaga. Meie väikesed südamed olid rahul. Nüüd ehk näkid lepivad ja ei ole enam nii kurjad. Äkki saame sõbrakski?
Õhtul hakkas Mamma Kalle isale kurtma, et vesi on kaevus kuidagi sogane. Ja et kas ta äkki vaataks järgmisel päeval. Et sellise veega tema ei julge süüa teha. Nõusidki ei saa pesta. Kohe selline hägune on ja mingid imelikud tükid on sees ja nagu lausa kellegi pabulad või nii.
Kalle isa hakkaski järgmisel päeval kaevu ämberhaaval tühjaks tõstma. Vesi oli tõesti hägune ja kole. Väga kole. Isa imestas ja väntas, väntas ja imestas. Ämber ämbri haaval kerkis kaevust mingeid kummalisi tükke ja pudi. Siis jäid ämbrisse esimesed munakoored. Siis veel. Siis tuli midagi, mis meenutas üht väga ligunenud leivakontsu. Siis ilmus jupp heledaks tõmbunud, punsunud vorsti. Siis hakkas Kalle isa naerma. Naeris nii, et ei suutnud tükk aega ühtegi ämbrit enam üles vändata. Millegipärast ei tundnud aga meie Kallega enam ennast kuigi hästi.
Õhtuks oli selge, et kaevus ei ole ühtegi näkki. Eks sellepärast kõik see söök söömata oligi jäänud. Nad olid seal aga päris kindlasti veel üsna hiljuti elanud, sest kui Kalle isa ja appi tulnud naabrimees lõpuks puhastamisega toime said, olid nad kaevust leidnud paar surnud rotti ja ühe luukere, mis kunagi oli ilmselt mõne kassi sisse käinud.
Õnneks mitte ühtegi last. Võimalik, et suur nälg oligi näkid mujale elama ajanud, ehk isegi napilt enne meie päästeaktsiooni. Ettevaatlik tasub kaevudega igaks juhuks alati olla! Sest mine sa tea!
(ilmunud ajakirjas Edasi.org, juuli 2022)
siis raatsid ehk mulle ühe kohvi välja teha. Sest kohv kulub inimesele ju alati ära!
Aitäh juba ette ning kui lubad, siis jutustan Sulle veel.
Tagasiside on samuti oodatud: tere@toomasjurgens.ee